Kas Itaalia mulluse hõbeda ja praeguse tabeliliidri AC Milani jaoks on Meistrite liiga alagrupis viimaseks jäämine piinlik? Kahtlemata. Kas Saksamaal teist kohta hoidev Dortmundi Borussia võib juba praegu eurohooaja ebaõnnestunuks lugeda, ehkki tänu kolmandale kohale jätkatakse Euroopa liigas? Kindlasti. Mõlema tippliiga tipu jaoks on Meistrite liigas 16 parema hulka jõudmine automaatne eesmärk. Aga sealt välja jäämine ei ole kummalegi veel katastroof.

Barcelona jaoks on. Sest Kataloonia suurklubi on harjunud, et nende koht on Olümposel. Enam pole. Ja mida kiiremini Barcelona antud mõttega harjub, seda kiiremini mäetippu tagasi jõutakse. Ent kui ei harju ...

"Real suutis Cristiano Ronaldo lahkumise üle elada, Barcelona aga Lionel Messi minekut mitte." Selline mõttekäik on mõistagi ülimalt lihtsustatud, ometi on see juba jõudnud kõlada ja Barcelonat haavata.

Ning ei saa üle ega ümber sellest, et Messi jõudis enne suvist sunnitud PSG-sse kolimist Barcelona esindusmeeskonna eest mängida 17 hooaega. Millal aga jäi Barcelona viimati Meistrite liiga alagrupist eemale? Just, 17 hooaega tagasi. Jah, üksühest paralleeli on siia vägivaldsel moel kohatu tõmmata, sümboolse joone saab ühest märgilisest sündmusest teiseni venitada aga ometi.

Nende 17 hooaja jooksul on Barcelona võitnud neli Meistrite liiga karikat ja jõudnud veel viiel korral poolfinaali ehk lõpetanud nimetatud aja jooksul enam kui pooltel kordadel Euroopa nelja parema klubi hulgas. Klubide MM-tiitlid, kodused karikad, isegi La Liga meistritiitlid kahvatuvad sellise stabiilsuse kõrval.

Ometi joonis Bayern – seesama klubi, kes mullu suvel Meistrite liiga veerandfinaalis Barcelonat armutult klohmides esimest korda tõeliselt aimu andis, kui kõrgelt võivad kuningad kukkuda – kolmapäeva õhtul Münchenis otsekui punast pastakat käes hoides piinliku täpsusega alla kõik Barcelona vajakajäämised ning kirjutas lõpetuseks kontrolltöö ülemisele nurgale trükitähtedega: "MITTEARVESTATUD". Mõnes mõttes oli see 0:3 kaotus veelgi halastamatum kui pooleteise aasta tagune 2:8. Platsil jooksis ringi õõnes meeskond, kelle puuri Bayern võinuks soovi korral taas kaheksa või rohkemgi palli lüüa. Sakslased jäid seekord lihtsalt viisakaks.

Ent Bayern Bayerniks, viimase nelja aasta jooksul on Barcelonat rappinud ka PSG ja Juventus. Suured kaotusseisud on aukartust tundmata võiduks ja edasipääsuks pööranud Roma ja Liverpool. Ning tagatipuks kukkus vallatlema isegi Lissaboni Benfica, kellelt tänavuse Meistrite liiga alagrupiturniiri teises voorus saadud 0:3 kaotus Barcelona langemisele tegelikult vundamendi valas.

City riisus tagatoa, PSG mängijad

Kui sa ei suuda neid võita, siis osta nad ära. Just selle tarkuse järgi, nagu märgib The Athleticu kolumnist Jack Pitt-Brooke, on talitanud nii Manchester City kui ka Paris Saint-Germain. Kumbki ülirikas klubi pole ihaldatud Meistrite liiga karikat veel võita suutnud, ent nad liiguvad sellele aina lähemale. Mõlemad on juba jõudnud viimase sammu kaugusele, finaali. Ning edu sünnitavad samad mehed, kes tüürisid kord moel või teisel Barcelonat.

Cityl on spordidirektor Txiki Begiristain ja tegevjuht Ferran Soriano. Kümme aastat tagasi asusid nad Manchesteris peaaegu tühjalt kohalt üles ehitama kõike seda, mis oli tolleks ajaks viinud Euroopa ja maailma tippu Barcelona. 2016. aastal saabus City peatreeneriks Pep Guardiola, kes tõi kaasa oma treeneritetiimi - taas kunagised Barcelona mehed. Ning viimastel aastatel meenutab City mängupilt juba üha sagedamini hiilgeaegade Barcelona sundimatut elegantsi.

PSG jäi peole mõnevõrra hiljaks – City oli jõudnud Kataloonia suurklubi tagatoad ajudest tühjaks teha. Alles jäid mängijad. Neymar võeti enne, Messi alles nüüd, ent viis, kuidas argentiinlast augustis Pariisi rahvale esitleti, meenutas vägagi sõjasaagiga uhkeldamist.

Tuleb suurem klubi, lööb lauale rahapaki ja/või palgapakkumise. Sul pole midagi vastu panna, vargsi pisaraid pühkides lased minna ühel oma tippmängijal. Siis teisel ja kolmandalgi, kuni esindusmeeskonna mehitamiseks tuleb juba abi otsida noorte seast. Või tuua klubisse neid, kes pole nii suurte soovidega. Aga paraku ka mitte nii suurte oskustega ...

Tuleb tuttav ette? Küllap ikka, ilmselt umbes 99 protsendile maailma klubidest. Muidugi pole selles midagi erilist ega enam isegi tingimata taunimisväärset, et üks klubi teiselt nii mängijaid kui ka töötajaid üle ostab. Barcelona ise on ju sedasama aastakümneid teinud, tänapäeva jalgpalliäri nii käibki, tahame või mitte. Ainult et vaevalt oskas hiilgeaegade Barcelona end kõige mustemaski tulevikuvaates iial ise selleks mõelda, kellest rüüstajad vaid varemed alles jätavad.

Uus tühjendusmüük tulekul

Messi polnuks niikuinii igavene, aga lisaks talle on Barcelonast läinud ka mehed, kes võinuks teatepulga üle võtta. Viimase kümnendi jooksul on Meistrite liiga kuue alagrupimänguga löödud parimal juhul 16 ja halvimal 9 väravat. Tänavu löödi kaks, mõlemad Kiievi Dinamole. Lüüa mõistvatest meestest on läinud Antoine Griezmann, läinud on ka Luis Suarez, Neymarist rääkimata. Memphis Depay teeb, mida suudab, ent nüüd on temagi vigastusega tükiks ajaks eemal.

Värskemate uudiste põhjal ootab vähem kui kuu aja pärast, talvises üleminekuaknas, ees järgmine tühjendusmüük. Ning juttu ei tehta ainult Samuel Umtitist, kes on tänavuse La Liga hooajaga tutvunud seni eranditult pingimehe positsioonilt, saamata minutikski väljakule. Ega ka Philippe Coutinhost, euroväljakute viimaste aastate ühest suuremast kustujast. Ega alatihti vigastatud, kuid end sellegipoolest suure palganumbri vääriliseks pidavast Ousmane Dembelest.

Ei - lisaks neile võivad Barcelonast lahkumise lävel olla ka esiväravavaht Marc Andre ter Stegen, väljakumängijaist sel hooajal kolmanda arvu minuteid kogunud Sergino Dest ning keskväljamootor Frenkie de Jong, kelles nähti veel enne hooaja algust "uue Barcelona" tugitala. Jäävad muidugi Gavi, Pedri, Ansu Fati ja kindlasti veel mõni noor täht, kellest me praeguseks veel kuulnudki pole. Ent ainult noortele klubi üles ei ehita.

"On nagu on," sõnas Gerard Pique, üks väheseid vanast kaardiväest alles jäänud mehi pärast septembris Bayernilt saadud esimest 0:3 kaotust meeskonna seisu iseloomustamiseks. Hiljem väitis ta, et tema sõnad kisti kontekstist välja. Ehk tõesti, ja seda lauset võib tõlkida ka kui "oleme need, kes oleme", omistamata sellele ülemäära masendavat alatooni. Ent mõlemal juhul sobib antud mõttekäik  nüanssidesse laskumata nagu valatult Barcelona hetkeseisu tähistajaks.

Eelmine peatreener Ronald Koeman püüdis väljaütlemistes jääda samuti realistiks, kaldudes The Guardiani kolumnisti Sid Lowe’ hinnangul lõpuks suisa fatalismi. "Kui Pique sõnu laenata ja Barcelona ongi praegu see, mis ta on, siis on nad kunagise suurepärase meeskonna kokkukuivav vari," sedastas Lowe külmalt. "Väravate arv on lihtsustatud mõõdik, nagu ka meeskonna nimekiri, mis koosneb paljuski vähetulemuslikest ja kallitest mängijatest, keda klubi ei saa endale lubada, ehkki sinna mahub nende kõrval ka märkimisväärselt talenti ja uut põnevat põlvkonda, mis pead tõstab. Algkoosseis pole ülemäära hea, aga ta ei peaks olema ka nii halb," arutles kogenud ajakirjanik.

Võlad, võlad, võlad

Kui presidendiametisse naasmist ettevalmistav Joan Laporta lasi vedada umbes-täpselt aasta eest Real Madridi kodu ehk Estadio Santiago Bernabeu vastas asuvale majale üles hiigelsuure plakati oma näopildiga, arvaski ta ilmselt, et kriisist on lihtne ja sirgjooneline väljapääs. "Ootan põnevusega taaskohtumist", kuulutas see plagu Realile ja kogu ülejäänud maailmale. Praegu? Praegu lahutab Barcelonat La Liga tabeli esikohta hoidvast Realist rohkem punkte kui viimasel kohal püsivast ja siiani ainsagi võiduta olevast Levantest.

Barcelonal on endiselt 1,4 miljardi euro eest võlgu ning seda summat ei ole märkimisväärselt vähendanud ka Messi ja Griezmanni palgasedelist loobumine. Eelmise presidendi Josep Maria Bartomeu ebaõnnestunud otsustest, mis sündisid eeskätt pealpool pilvi elamise tulemusena, võiks kirjutada mitu eepost. Isegi Meistrite liigast langemine nõelab valusalt – saamata jääb 9,6 miljonit eurot kaheksandikfinaali jõudmise eest, veel 10,6 miljonit võimaliku veerandfinaalikoha eest ... Kunagi oli see Barcelonale peenraha, enam mitte. Ning isegi Euroopa liiga võit tooks klubi rahakotti vaid pisut alla 15 miljoni euro, nii suur on kahe klubisarja auhinnarahade vahe.

Uue peatreeneri Xavi esmane lähenemine oli Koemanist märksa optimistlikum. Pidigi olema, sest uue alguse ja ühtaegu vanade heade aegade sidujana kehastas ta valguskiirt. See tuli kustus siiski kiirelt. "Niisuguses tegelikkuses me elame ja peame sellele väärikalt silma vaatama," kõlas Xavi hinnang pärast Münchenis kogetud häbi. Ju oligi nii parem, sest mida kiiremini tegelikkus kohale jõuab, seda kiiremini saab hakata muudatusi ellu viima.

17, milleks veel sa püüad põgeneda
selle maailma eest, ei ole mõtet ...

Nii lõõritas kunagi, nüüdseks juba natuke enam kui 17 aasta eest Black Velvet. Kindlasti pole Laporta ja kompanii kuulnud vähimatki ei neist ega nende laulust. Aga kui keegi eeltoodud kaks refräänirida nende jaoks hispaania keelde tõlgiks, ei tohiks ühisoas leidmine olla ületamatu. Mida kauem elab Barcelona juhtkond usus, et praegune ebaedu on sõrmenipsu ja lihtsate lahenduste abil mööduv nähe, seda sügavamale ähvardab Kataloonia au ja uhkus vajuda. La Liga tabeli kaheksas koht ja Meistrite liiga alagrupp ei tähenda jalgpallipüramiidis veel kaugeltki põhja.