Siim Pulst | Naabruskond, ühing või perekond – kui avatud või suletud on jalgpallikogukonnad? (0)
"Kogukond" on üks neist võlusõnadest, mida pea kõik jõud ühiskonnas enda teenistusse tahavad. Teatavasti on ka Eesti jalgpallis kogukonnad tarbeväljendiks, eriti pärast Premium liiga kogukonnajuhtide projekti algust. Ent mis loom see jalgpallikogukond õigupoolest on?
Lõplikku vastust sellele küsimusele pole võimalik anda kasvõi juba puhtalt seetõttu, et puudub vastus üldisemale küsimusele, mida täpsemalt kujutab endast kogukond kui selline. Üksmeel näib valitsevat vaid selles osas, et kogukond on üks maru oluline moodustis ning kasu/kahju kogukondadele on üks esimesi argumente, mida ühiskondlike arengute puhul välja tuuakse.
Inimene on kogukondlik olevus, sest evolutsiooni jooksul on grupikuuluvus pakkunud meile olulisi eeliseid – kaitset, stabiilsust ja kindlustunnet –, ent gruppide ülesehituse kohta ei ole selget mustrit välja kujunenud. Inimesed on hakkama saanud väga erinevates gruppides ja ühiskondades ning tänapäevaks on ühisruumide võimalused palju kirjumad kui kunagi varem.
Võime rääkida kohalikest, riiklikest, aga ka globaalsetest kogukondadest. Võime rääkida kogukondadest teiste kogukondade sees, kõrval või kohal, kõikvõimalikes kombinatsioonides. Võime rääkida rahvuslikest, geograafilistest, usulistest või ükskõik mis muudel ühisosadel põhinevatest kogukondadest. Füüsilistest, vaimsetest või virtuaalsetest kogukondadest.
Kõiki neid loetletud variante annab mingil moel rakendada jalgpallikogukondadest rääkides, kusjuures need on vaid kõige üldisemad välised karakteristikud. Kogukondade sisu, korraldust ja tähendust kirjeldades võiks esitada veel lõputult eristavaid küsimusi nagu:
Kuidas langetatakse kogukondlikke otsuseid? Kes moodustavad kogukonna? Kuidas otsustatakse liikmelisuse üle? Millised on liikme kohustused kogukonna ees? Millised on liikme õigused kogukonna sees? Kuidas saab kogukonnast lahkuda või kogukonda vahetada? Kuidas toimib läbikäimine teiste kogukondadega? Kui paljudesse kogukondadesse saab korraga kuuluda? Ja nii edasi.
Et selles segaduses fookust saavutada, piiritlen ma siin mõtiskluses jalgpallikogukonnad füüsiliselt võistkondade ümber kogunevate toetajaskondadega ning keskendun ühele konkreetsele tahule, nimelt selliste jalgpallikogukondade avatusele uute liikmete suhtes. Siiski usun ma, et tegemist peaks olema piisavalt olulise fookuspunktiga, valgustamaks olulisel määral jalgpallikogukondade üldist olemust.
Seejuures rakendan ma ka oma eelmise nädala mõtiskluses välja arendatud kontseptsiooni jalgpallikogukondade tekkemehhanismi kohta, millega oleks kasulik enne edasi lugemist tutvuda.
Naabruskonnad, ühingud ja perekonnad
Kogukondade avatuse hindamiseks kasutan ma poliitikafilosoof Michael Walzeri eristust raamatust "Spheres of Justice" (1983). Walzer arutles seal poliitiliste kogukondade liikmelisus-staatuse jagamise üle, tuues välja kolm analoogiat: 1) naabruskond, 2) ühing, 3) perekond.
Jalgpallikogukonna puhul ei ole mõistagi tegemist esmaselt poliitilise kogukonnaga, nii et Walzeri enese arutlus ei oma selle loo raames tähtsust. Samuti ei ole tema kolmikjaotus kindlasti ammendav, kuid ta keskendub meile sobivalt füüsilistele kogukondadele, nii et mõningasest piiratusest hoolimata pakuvad need kolm põhitüüpi meile kasuliku aluspinna:
Naabruskonna puhul puudub organiseeritud vastuvõtupoliitika ning võõraid ei saa formaalselt vastu võtta ega tõrjuda, neid saab ainult kas tervitada või mitte. Indiviidid ja perekonnad liituvad naabruskonnaga omal valikul või majanduslikel kaalutlustel, vormiliselt on tegemist juhusliku liiduga.
Ühingutes on vastuvõtukomiteed, mis langetavad otsuseid lähtuvalt oma olemasoleva liikmeskonna poliitilistest eelistustest – see on liikmete otsus, millist kogukonda nad soovivad ning kellega nad on nõus liikmelisusega kaasnevaid hüvesid jagama. Samal ajal ei saa aga kellelegi keelata ühingust lahkumist. Algtingimused pärinevad ühingu asutajatelt, kes on ainsad, kes saavad ise sisse astuda.
Perekond toimib läbi sugulussidemete, mida ei ole võimalik valida. Perekond tähistab seega suletud liikmeskonda, kuigi teatud olukorras võib see moraalne side mingil määral laieneda (nt kaasmaalastele).
Kuhu jalgpallikogukonnad selles jaotuses asetuks? Minu esimene intuitsioon pakub naabruskonda, sest jalgpallikogukonnad näivad enamjaolt avatutena, tribüünidele on oodatud peaaegu kõik ning vormilised reeglid valdavalt puuduvad. Ent enne sellele küsimusele lõplikult vastamist tuleks üritada kirjeldada ka jalgpallikogukondade põhiolemust. Selles osas lähtun ma valdavalt oma eelmisest mõtisklusest.
Müüdid toetavad ühingulist või perekondlikku
Ma arutlesin eelmisel nädalal, et jalgpalli sotsiaalsed tähendused taanduvad paljuski irratsionaalsetele kallutatud arusaamadele, mis lõhestavad jalgpallimaailma erinevateks huvigruppideks, aga samal ajal ühendavad neid huvigruppe sisemiselt.
Jalgpall asetab klubide fännid ja muud esindajad omavahel pidevasse konfliktiseisundisse, aga selle vastandumisega kaasneb ka märkimisväärne ühtsus klubide sees. Niiviisi moodustuvad tuumkogukonnad oma eripäraste müütide ja narratiividega. See ühisruum võivad küll olla paljuski irratsionaalne ja meelevaldne, aga need toimivad siiski kogukondi käivitava ja kooshoidva mehhanismina.
Nende tuumkogukondade üleselt tekib mingil kujul ka üldisem solidaarsus, mille puhul võime siis rääkida jalgpallikogukonnast üldisemas tähenduses.
Tuumkogukonnad on jalgpalli tulemusloogikast tulenevalt omavahel armutus konkurentsis, millega kaasneb mingil määral ka vaenulikkust. Kallutatud uskumused, illusoorsed narratiivid ja müüdid, mis ühendavad ühe klubi fänne omavahel, aga vastandavad neid konkureerivatele klubidele, ei ole jalgpallimaailmas mitte taunitud, vaid hoopis pühitsetud.
Selle nurga alt näib, et vähemalt jalgpallimaailma sees (läbikäimises teiste tuumkogukondadega) on tegemist suhteliselt suletud kogukondadega, mis on teineteisega pidevas konfliktis. Mingil määral peaks see antagonism laienema ka uutele või neutraalsetele pealtvaatajatele, sest vaevalt saaks kogukond võtta omaks inimest, kes nende eripäraseid arusaamu üldse ei jaga.
See ei ole muidugi mingi jalgpalli eripära, et kogukond eeldab teatud hulka jagatud irratsionaalseid alususkumusi. Ent isegi kui kõik kogukonnad vajavad mingit ühendavat irratsionaalset ruumi, siis ei järeldu sellest, et see ruum peab kogukonnas ka domineerima. Näiteks teaduskogukonnas valitsev keskkond soodustab rangelt tõde ja loogikat, vältides dogmasid ja müüte.
Kui mu eelmise nädala arutlus aga paika peab, siis jalgpalli toimimise mehhanism näib olevat selgelt suunatud just irratsionaalse käitumise domineerimisele. Ning vähemalt osaliselt võib jalgpalli kui sotsiaalse fenomeni taga näha just seda, et see soodustab väga erinevate ja üksteisele vastanduvate perspektiivide tekkimist ja kinnistumist. Paraku kaasneb sellega ka erimeelsuste süvenemine, mis võib äärmuslikul juhul viia välja eri kogukondade vahelise vihavaenuni.
Teatud vaatenurgast alt võiks jalgpallikogukond siis meenutada suisa Walzeri perekonna-analoogiat. Vahel isegi sõna otseses mõttes, kui meenutada romantiseeritud arusaama jalgpallikultuuri toimimisest, kus lemmikklubi kandub põlvkondade kaupa isalt pojale edasi. Peamiselt aga ülekantud tähenduses, kui eeldada, et jalgpallikogukonda kuulumine eeldab väga homogeensete arusaamade omaksvõtmist ja sellega seotud identiteedi ranget järgimist.
Rohkem sarnasusi paistab jalgpallikogukonnal siiski olevat Walzeri kirjeldatud ühinguga. Jalgpallikogukondade liikmed on omandanud sisemised käitumiskoodeksid ning väärtused ja arusaamad sellest, kuidas nende kogukond peaks toimima, mistõttu võidakse tõrjuda välja liikmekandidaadid, kes nende ootustele ei vasta. Tõsi, enamasti ei ole see protsess vormiliselt kehtestatud.
Niisiis on eri nurkade alt vaadatuna võimalik näha jalgpallikogukondi kuuluvana kõigi kolme tüübi alla. Ning kahtlemata leidub ka eriilmelisi jalgpallikogukondi või nende osasid, mis võivadki toimida kas rohkem kui naabruskond (nt mõne klubi pealtvaatajaskond tervikuna), ühing (nt mõni ametlik fännklubi oma sisekorraeeskirjadega) või perekond (nt mõni jäiga ideoloogiaga fännigrupp). Ja kahtlemata on ka kogukondade sees erinevaid nägemusi sellest, kuidas kogukonna liikmelisus toimib või peaks toimima.
Ringiga tagasi naabruskondade juurde
Perekonnad (ja võib-olla ka ühingud) ilmuvad silme ette just siis, kui mõelda selle pulbitseva irratsionaalsuse peale, mis tõstab esiplaanile jagatud kallutatud uskumused. Ent kuigi jalgpalli irratsionaalsust soosiv mehhanism võib anda neile kogukondadele käivitava impulsi, ei tähenda see muidugi, et seeläbi tekkivad kogukonnad oleks täielikult irratsionaalsuse meelevallas.
Niipalju kui inimesed on autonoomsed ja ratsionaalsed olendid, säilitab valdav osa neist ka tribüünil reaalsustaju ja mõistab, et jalgpall on kõigest mäng. See seab irratsionaalsele käitumisele piirid, sest tribüünidele kaasa võetavad väärtushinnangud ja teadmised reguleerivad, kui kaugele võib seal valitseva karjaefektiga kaasa minna. Ja nii nagu mõistlikud inimesed kontrollivad enda käitumist, nii kutsuvad ka kogukonna vastutustundlikud liikmed kogukonna probleemsemaid elemente korrale.
Pealegi saab äärmuslik irratsionaalsus olla võimalik vaid jalgpallikogukonna kõige tõsiusklikumas keskmes, eelkõige paduhingeliste fännide seas. Lõdvema sidemega kogukonna liikmed nagu tavapealtvaatajad võivad tunnetada mingi piirini sidet selle irratsionaalse ühisruumiga, mis kogukonna aluseks on, kuid nende käitumist juhib väljast kaasa toodud enesepilt.
Teatud pinge ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse vahel näib olevat jalgpallikogukonda sisse kirjutatud ning see näib olevat avatuse ja suletuse küsimusega olulisel määral seotud. Mida rohkem domineerivad kogukonda jagatud müüdid ja kallutatud narratiivid, seda eraldatum on kogukond teistest kogukondadest ja tavainimestest. Mida enam aga mõistetakse neid müüte ja narratiive just sellena mis need on – irratsionaalsete lugudena –, seda lihtsam on võõrastel kogukonnaga ühisosasid leida ja liituda.
Ent unustada ei saa ka mündi teist poolt: justnimelt need irratsionaalsed lood on paljuski põhjuseks, mis jalgpallikogukondade puhul liikmeid köidavad ja ühendavad. Ning mida eripärasemad, sügavamad ja püsivamad need müüdid ja rituaalid on, seda rohkem jõudu need omavad.
Võtmeküsimuseks on siinkohal aga see, kas selline irratsionaalse ühisruumi ülalhoidmine peab ühtlasi olema ka osasid liikmeid välistava iseloomuga? Mingil määral ilmselt küll, sest nagu juba öeldud, siis tuumkogukonnad kujunevad tihti välja teineteisele vastandudes, nii et oleks väga ebaharilik, kui keegi saaks kuuluda näiteks korraga mitme konkureeriva klubi paduhingeliste fännide sekka. Tegelikult on raske näha ka põhjust, miks keegi peaks ise seda soovima. Samal ajal ei takista miski passiivsemat sidet mitme klubiga korraga, nii et see välistavus piirdub lõpuks siiski väga väikese osaga liikmekandidaatidest.
Niisiis jõuan ma ringiga tagasi oma esimese intuitsiooni juurde ja leian, et jalgpallikogukonnad sarnanevad ennekõike naabruskondadega. Igaüks on vaba valima toetatavat klubi ja seda, mil määral soovib ta kogukonna müütide ja rituaalidega kaasa minna. Jalgpall tekitab küll ühe võistkonna toetajate ümber irratsionaalset ühisruumi, ent see protsess on järkjärguline ja piisavalt pikaldane, et igaüks leiab endale sobiva tasakaalupunkti isikliku ratsionaalsuse ja kollektiivse irratsionaalsuse vahel.
Jalgpall kui sõja aseaine?
Samas osalevad ju ka passiivsemad kogukonna liikmed oma klubide või koondiste tähendusloomes, isegi kui nende panuseks on lihtsalt olla osa publikunumbrist. Publikunumber ühtekokku pakub tahes tahtmata kogukondlikele müütidele sümboolset tuge, võimaldades ette kujutada massilist mõjusfääri. Rääkimata sellest, et aktiivne toetajaskond kasvabki ju välja passiivsete toetajate seast – keegi ei olnud esimest korda staadionile sattudes tulihingeline toetaja.
Seda liini järgides võib siis argumenteerida, et ka passiivsed pealtvaatajad on otsesed osalised selle irratsionaalse ühisruumi kujunemisel, mis võib ju perifeerias toimida kui naabruskond, aga meenutab tervikuna ja sümboolselt ikkagi pigem ühingut või isegi perekonda.
Seda argumenti veel edasi arendades jõuame välja suhteliselt levinud arvamuseni, et jalgpall kujutab endast sõdade tsiviliseeritud aseainet, võimaldades sotsiaalsete müütide omavahelisi arveteklaarimisi. Käesoleva arutluse seisukohalt tähendaks see siis ilmselt seda, et paljud jalgpallikogukonnad on fundamentaalselt üksteist välistavad.
Üldiselt esitatakse seda seisukohta küll positiivsena, sest jalgpall aitavat niiviisi valada meie vägivaldseid loomukalduvusi ohutusse vormi. Mulle näib aga, et see argument toetub põhjendamatult pessimistlikule arusaamale inimloomusest, pidades sõjakust kas ühiskonna paratamatuks osaks või isegi "vajalikuks kurjaks".
See oleks muidugi ainult kiiduväärt, kui jalgpall aitaks sõda ära hoida, seda inimlikuks muutes. Ent on vägagi kaheldav, kas see tõesti niimoodi toimib. Pole ju juhus, et teravas poliitilises konfliktis olevate riikide kokkusaamist jalgpalliväljakul üritatakse igal võimalusel vältida – jalgpall mitte ei maandaks nende vahelisi pingeid, vaid puhuks need lõkkele.
Samamoodi kinnistab jalgpall ka tavaolukorras erinevate osapoolte päevakorralisi ja ajaloolisi erimeelsusi, sest jalgpalli tähendused ulatuvad sügavale sotsiaalsetesse kihtidesse. See pole tingimata halb, sest paljud ajaloolised konfliktid vajavadki mäletamist, aga äärmiselt kaheldav näib mulle väide, et jalgpall aitab sel moel pingeid maandada. Pigem ikka vastupidi, jalgpall toob pinged esile.
Kuna jalgpall toimib kui üks sotsiaalse teadvuse olulisi mõjutajaid, siis kanduvad selle sisemine loogika ja müüdid paratamatult mingil määral ühiskonda üle. Ning pole saladus, et mitmed jalgpallimaailma ilmingud näivad sõjaloogikaga vähem või rohkem klappivat: eesmärk pühitseb abinõud, inimesed kui nupud mängulaual, tulemust maksimeeriv masinavärk, omade ja võõraste vastandamine, äärmuslik maskuliinsus, pime allumine käsuahelale, valmisolek vägivallaks jne.
Ent see on siiski vaid üks äärmuslik vaatenurk, mida jagavad väga vähesed, kes jalgpallikogukondade müütilisi tähendusi liiga tõsiselt võtavad. Sama hästi võime vaadelda jalgpallikogukondi laiemalt kui erakordselt avatud ja kaasavaid kogukondi, mis tervitavad enda ridadesse kõiki, kes tunnevad end mõne klubiga või koondisega mingil moel seotuna, tulgu nad millistest ühiskonnakihtidest tahes.
Ikka ja jälle näeme me jalgpallimaailmas ka seda, et mitte iga abinõu ei ole vastuvõetav, et jalgpallurid on midagi enamat kui lihtsalt mängunupud, et sportlik tulemus ei ole alati kõige tähtsam, et omadel ja võõrastel on rohkem ühist kui erinevat, et jalgpallis on ruumi kõigile inimtüüpidele, et mitte kõik käsud ei vääri järgimist, et toorutsemine ei ole vastuvõetav jne.
Kogu lugu viie lausega
Vaatluse all on füüsiliselt jalgpallivõistkondade ümber kogunevad toetajaskonnad ning eelkõige nende kogukondade avatus uute liikmete suhtes. Michael Walzeri eristust kasutades võib kogukondade avatust liikmelisuse jagamisele hinnata kolme analoogia põhjal, avatuimast suletuimani: 1) naabruskonnad, 2) ühingud, 3) perekonnad. Jalgpallikogukonnad põhinevad paljuski irratsionaalsetele ühisruumidele, mille kallutatud arusaamad, narratiivid ja müüdid soodustavad suletumaid liikmelisusi. Äärmuslik irratsionaalsus võib aga puudutada vaid kõige paduusklikumaid fänne, samas kui passiivsem osalus kogukondades ei ole välistava iseloomuga. Niisiis meenutab jalgpallikogukond kõige rohkem ikkagi naabruskondi, sest igaüks on vaba valima oma kogukonda ja seda, mil määral soovib ta kogukonna müütide ja rituaalidega kaasa minna.
Kirjandus
Walzer, M. (1983). Spheres Of Justice, Basic Books, New York.
Pikk ette (ja ise järele) | Flora metamorfoos - varem oleks neile kuus tükki löödud juba pausiks!
(0)
