Siim Pulst | Roosade prillide võlu ja valu: pokkeri näitel sellest, kuidas jalgpalli menu taga on inimlik enesepettus (1)
Eelmise kahe nädala mõtisklustes arutlesin ma loovuse ja juhuslikkuse rolli üle jalgpallimängus, jõudes seisukohale, et ettearvamatuse osatähtsus on tegelikult väga väike. Miks aga see väide intuitiivselt nii kahtlane tundub?
Lühidalt kokku võttes leidsin ma eelmistel nädalatel, et kihlveokontorite hämmastavalt täpsed prognoosid viitavad sellele, et jalgpall on pikas plaanis üsna etteaimatav. Ala iseloom tingib küll üsna suured kõikumised näiteks ühe mängu jooksul, aga see on ainult näiline juhuslikkus, mis sõelutakse tõenäosusteooria poolt hooaja lõpuks välja.
Ometi kogeme me igapäevaselt jalgpalli kui üht eriti ettearvamatut spordiala, täpselt samamoodi nagu kasiino seostub inimestele valdavalt õnnemängudega, olgugi et faktid ütlevad ristivastupidist – et kasiinomängudes puudub igasugune pikaajaline õnnefaktor.
Järgnevalt üritan ma vaadelda lähemalt, miks selline kogemuse ja teadmise vastuolu esineb, kuidas see täpsemalt kujuneb ning millised on selle tagajärjed. Ma jõuan järeldusele, et kirjeldatud asümmeetria on ilmselgest irratsionaalsusest hoolimata jalgpalli jaoks väga oluline, kasutades inimloomuse piiratust ära publiku köitmiseks.
Näilise juhuslikkuse paradoksid
Üks asi on nähtuste tegelik toimimisloogika ja hoopis teine asi see, kuidas me neid tajume, eriti kui tegemist on meelelahutuslike nähtustega, mis rõhuvad meie alateadlikele tendentsidele. Üheks inimmõistuse iseärasuseks on lühikese plaani ületähtsustamine ja suutmatus pikka plaani järgida, mistõttu me ei suuda tulla adekvaatselt toime näilise juhuslikkuse kontseptsiooniga.
Evolutsioon ei valmistanud meid pikaajalisteks abstraktseteks kaalutlusteks ette, sest enamuse ajaloost on meie jaoks olnud palju kasulikum toimida vahetu kogemuse ajel.
Miks käivad inimesed ikkagi kasiinos ja loodavad seal õnnele, kui ratsionaalselt on selge, et seal pole midagi pistmist õnnega ning võiduvõimalus sisuliselt puudub? Miks iga jalgpallimäng meid jälle käima tõmbab, kui ratsionaalselt on selge, et ühe mängu juhused ei määra lõpuks midagi olulist ning kihlveokontorid ennustavad ette, millises tabeli osas võistkonnad hooaja lõpetavad?
Üheks põhjuseks on ka see, et jalgpallis ongi lühike plaan teinekord piisavalt oluline. Kui tegemist on näiteks karikamängude või suurturniiriga, kus kogu võistlus otsustatakse väikese hulga mängudega, siis omavadki ühe mängu juhused üsna suurt rolli. Ent peamiselt on siiski tegemist kirjeldatud loomukalduvusega, mis tuleneb inimmõistuse piiratusest.
Miks aga ei võiks olla asi lihtsalt selles, et jalgpalli vaadates soovib pealtvaataja täit elamust ning ühele võistkonnale pöidla hoidmine, karjainstinktiga kaasaminek, soovmõtlemine ja suurelt unistamine on ühe täisväärtusliku jalgpallikogemuse juures olulisteks komponentideks?
Ilmselt seetõttu, et tegemist on irratsionaalse usu ehk enesepettusega. Samas: mis selles halba on, kui see on teadlik valik, moodustab osa mänguelamusest ning toetab rituaalse tegevuse läbi kogukondlikku ühistegevust?
Pealegi – võistkonna jaoks väljakul on ebarealistlik eneseusk lausa hädavajalik komponent, et sooritust maksimeerida. Näiteks täiesti võrdsete võistkondade finaalmängu puhul võib ehk tõesti olla ratsionaalne eeldada, et sisuliselt on tegemist mündiviskega, aga kui üks võistkond astub selle "ratsionaalse" eeldusega väljakule, samas kui teine usub, et on igas mõttes vastasest parem ja paneb selle maksvusele, siis mõistagi saadab teise võistkonna "irratsionaalset" uskumust edu. Ning kui edu ongi lõpuks jalgpallimängu eesmärgiks, siis kumb võistkond selles olukorras tegelikult ratsionaalselt käitub? See on paradoks, mida ma kirjeldasin lähemalt ratsionaalsuse teemalises mõtiskluses.
Miks ei peaks see siis ka publiku jaoks igati normaalne olema, kui lisaks isiklike ja kogukondlike huvide realiseerimisele aitab pealtvaataja irratsionaalne käitumine ka toetataval võistkonnal eesmärke püüda?
Roosad prillid palliplatsil, kasiinos ja pokkerilauas
Nimetagem seda roosade prillide kompleksiks, kus ühe võistkonna esindaja või poolehoidja, olgu ta siis väljakul, tribüünil või teleri taga, näeb jalgpallimängu sündmusi läbi kallutatud perspektiivi. Vähe sellest, et vaatenurk on algusest peale viltune, kisub see aja jooksul üha rohkem kreeni, sest igat uut infokildu tõlgendatakse läbi oma prisma, mis aina kinnitab olemasolevaid eelarvamusi ja (eba)sümpaatiaid.
Selle kõige käigus inimese irratsionaalsed uskumused muudkui süvenevad, kusjuures see mehhanism ei näi kuigi erinev sellest, kuidas kasiinod kliente hasartmängurluse võrku mässivad.
Kasiinod kasutavad ära inimese loomukalduvusi, lastes asjadel paista reaalsusest hoopis positiivsemana. Võite premeeritakse tulede ja viledega, samal ajal kui kaotades kaob raha arvelt märkamatult; kogu keskkond on loodud toetama illusiooni, et kõik on õnne küsimus ja õnn on lõpuks sinu poolel; kasiino töötajad ja masinad on sinu heatahtlikud abilised, kes toetavad sind võitluses deemonliku ebaõnne vastu. Kui tahes sügavale hasartmängur end ka ei kaevaks, usub ta kuskil sisimas, manipuleeritud intuitsioonide tasandil ikka õnne pöördumisse, imesse, õnnelikku lõppu.
Jalgpallifänni suhe oma lemmikmeeskonna tulemustesse ei ole sellest väga erinev. Mängu lõpptulemuse tõenäosused on suurel määral ette teada, aga ometi kogunevad fännid tribüünile ootuste ja lootustega, mis võivad küll olla peidetud iroonia ja huumori taha, kuid mis kuskil sisimas intuitsioonide tasandil usuvad ikka oma meeskonna eneseületust, võitu, õnnelikku lõppu. Iga õnnestumist tähistatakse kollektiivselt, nähakse seda kui tõestust oma tegelikust tasemest, ebaõnnestumiste korral otsitakse aga süüdlasi indiviididest või lihtsalt ebaõnnest.
Et anda sellest inimloomuse kalduvuste ärakasutamise mehhanismist täpsemat kirjeldust, astun ma nüüd kasiinost sammu tagasi ja kasutan näitena hoopis pokkerit, mis on midagi sportmängu ja hasartmängu vahepealset. Kasiinomängude võrdlused jalgpalliga on piiratud, sest jalgpallis mõjutavad psühholoogilised tegurid meie käitumist paljudel erinevatel viisidel ja ka kvalitatiivselt, samas kui hasartmänguefektil on ainult üks arengusuund: suunata mängijat kvantitatiivselt aina rohkem mängima.
Pokker pakub parema võrdlusmomendi, sest nagu jalgpallgi, sõltub ka seal kõik pikas plaanis puhtalt oskustest, samas kui lühikeses plaanis näib õnn väga suurt rolli mängivat. See lühikese plaani kõikuv õnn mõjutab meid erinevatel viisidel ning tingib muutusi meie käitumises, mis omakorda mõjutab ka meie otsuseid ja tulemusi pikas plaanis. Pokkeris juhtub seda veel palju rohkem kui jalgpallis, et nõrgem pool võib võita tugevamat, aga pikas plaanis sõelub tõenäosusteooria need variatsioonid täpselt samamoodi välja.
Lühikese plaani õnnefaktori variatsioonide ekstreemsus teeb pokkerist eriti ilmeka näitematerjali, läbi mille tutvustada neid psühholoogilisi kalduvusi, mis inimmõistust irratsionaalsusele kallutavad. Pokkeris tuleb olenevalt mänguliigist mängida kümneid või isegi sadu tuhandeid kaardijaotuseid, et õnnefaktor välja sõeluda. Jalgpallis piisab selleks tavaliselt ühest liigahooajast, nii et vaadeldavad psühholoogilised nähtused ei ole siin nii äärmuslikud kui pokkeris, kuid nende loogika näib siiski sama.
Kolm inimloomuse lõksu
Järgnevalt kirjeldan ma mõningaid roosade prillide tekkimise algpõhjuseid, kasutades näiteid pokkeripsühholoogiast. Need näited on aktuaalsed eeldusel, et pokkeris ja jalgpallis esinevad sarnased teadmise ja kogemuse asümmeetriaid – me kogeme neid mänge suure juhuslikkuseastmega, olgugi et tegelikult teame, et pikas plaanis ei oma õnn tähtsust.
Ma kasutan siin pokkerile spetsialiseerunud spordipsühholoogi Jared Tendleri raamatut "The Mental Game of Poker", noppides sealt välja kolm inimmõistuse kalduvust, mis on pokkeris kurjajuureks, põhjustades ebaoptimaalseid otsuseid. Jalgpalli puhul ei ole tingimata tegemist kahjulike ilmingutega, kuid igal juhul aitavad need selgitada roosade prillide kompleksi.
Esiteks on inimmõistusele omane paratamatu orienteeritus lühiajalistele tulemustele, sest just hiljutiste kogemuste najal on inimene harjunud tulevikku hindama. Inimmõistus kasutab tõendusmaterjalina värskeid tulemusi ning teeb sellest lähtuvalt ennustusi, nii et kaotusseeria ajal näib tulevik põhjendamatult tume ja võiduseeria ajal omakorda põhjendamatult helge.
Sisimas teavad mängijad ja ka pealtvaatajad, et hiljutised tulemused ei tohiks enesekindlust mõjutada, sest tegelikku mängutaset need ju ei muuda, aga sellest hoolimata toimib inimmõistus lainetena. Ega ilmaasjata ei öelda, et jalgpallur on täpselt nii hea kui tema viimane mäng.
Inimmõistus on küll võimeline mõistma tõenäosusteooriat ja muid abstraktseid kontseptsioone, aga praktilises käitumises lähtume me ikkagi reaalsest kontekstist, mitte abstraktsioonidest. See loomupärane piiratus ja pealiskaudsus juhib fännid lihtsustatud arusaamade ja hinnanguteni, mida jagatakse samavõrd irratsionaalselt toimivate kaasfännidega.
Teiseks on inimesel kalduvus tajuda ebaõiglust erinevalt olenevalt sellest, kellele see osaks langeb. Huvide konflikt on tõsine probleem, sest tahes tahtmata on indiviidi perspektiiv alati kallutatud tema eelduste, huvide ja sümpaatiate poolt. Kui küsimuse all on näiteks õiglus või õnn, siis kogub ja kasutab inimene tõendusmaterjali valikuliselt, jättes sõelale enda narratiividega sobivaid infokilde.
Seetõttu jääb ebaõnn ja ebaõiglus meile alati hästi meelde, samas kui enda jaoks õnnelikke olukordi käsitleme me tihtipeale ootuspärastena või selgitame neid enda oskustega. Inimene kipub võtma vastutust kõige hea eest, mis temaga juhtub, aga otsima väliseid patuoinaid kõige halva korral.
Pidev keskendumine ebaõnnele ja patuoinastele loob aga ajapikku väga viltuse arusaama, justkui olekski õnn ja kõik välised jõud pidevalt sinu vastu. Ning nagu ikka, siis jalgpallifännide kollektiivsus aina võimendab seda efekti.
Kolmandaks on inimese mõistus paratamatult seotud ka emotsioonidega ning emotsioonidel on kombeks kuhjuda. Pikema aja jooksul kogunenud emotsioonid (näiteks eelmises punktis kirjeldatud ebaõigluse-tunded) moodustavad inimmõistuse ratsionaalse välispinna all püsivaid mustreid, mis võivad väikestegi ärrituste korral aktiveeruda.
Just pingelistes olukordades nagu jalgpallimäng võib emotsionaalne laeng teinekord ratsionaalsuse täielikult allutada. "Kõik viled lähevad meie vastu!" on küll muidugi täiesti jabur väide, aga kuhjunud emotsioonide korral võib piisata ka ühest kaheldavast vilest, et inimene seda tõsimeeli usuks.
Pinna alla kogunenud frustratsioon ja viha võivad iga hetk plahvatada ning see vaatepilt pole jalgpallis sugugi ebatavaline. Piisab vaid meenutada 2006. aasta MM-finaali, kus Zinedine Zidane kurikuulsalt pea kaotas ja oma meeskonda kõige olulisemal hetkel alt vedas.
Jalgpall mässib fännid sisse
Inimloomusest pole võimalik mööda vaadata. Kuigi kõik teavad, et pokkeri näol on pikas plaanis tegemist sajaprotsendiliselt oskusmänguga, kõigub ometi ka maailma parimate pokkerimängijate vaimne esitus. Mitte keegi ei suuda jääda uskumatuna paistva ebaõnneseeria järel täiesti kõigutamatuks, kuid osad saavad sellega paremini hakkama kui teised ning see on pokkeris oluline oskus.
Tänapäeva pokkerimängijad teavad, et optimaalne vaimne seisund nõuab pidevat ja vaevalist tööd. Tänaseks on selle tähtsusest aru saadud ka jalgpallis, kus kasutatakse üha rohkem spordipsühholoogide abi. Jalgpalluri kasutegur väljakul võib oluliselt tõusta, kui ta suudab jääda kõigutamatuks sündmustest, mis tema kontrolli alla ei kuulu, ja keskenduda täielikult oma ülesannetele väljakul.
Kuna pikas plaanis loevad ainult oskused ja õnn ei oma tähtsust, siis järeldub sellest loomulikult, et ka lühikeses plaanis tuleks keskenduda ainult oskustele. Sarnaselt pokkerile mõjutavad aga ka jalgpallis asjaosalisi lühikeses plaanis suur hulk kontrollimatuid tegureid, mis iseenesest ei omaks küll pikas plaanis mingit tähtsust, ent kuna inimloomus ei suuda neist kontrollimatuist tegureist mööda vaadata, siis omandavad need lõpuks tagaukse kaudu ikkagi tähtsuse. Õnn võib olla küll näiline, aga kui see mõjutab meie käitumist, siis see mõju on ikkagi reaalne.
Nädalast nädalasse näeme me, kuidas jalgpallurid ei suuda säilitada külma pead, korjavad rumalaid kaarte, kulutavad energiat kohtunikega vaidlemisele, lasevad kaotusteseerial oma enesekindlust mõjutada jne. Me kõik oleme inimesed ning pingeseisundis võimenduvad ka loomunõrkused, mistõttu tuleb sedasorti libastumisi mõista.
Mis lootust on aga siis veel jalgpallipublikul, kui isegi professionaalsed atleedid, kelle esitused ja karjäär sõltuvad paljuski nende vaimsest tasakaalukusest, ei suuda emotsioone kontrolli all hoida? Jalgpallifänn toimib staadionil ju samamoodi pingeseisundis, võimendatult kollektiivse kaasaelamise poolt, aga fännilt ei nõua keegi rahulikkust, objektiivsust ega tasakaalukust. Vastupidi, jalgpallimänge nähakse tihtipeale justnimelt enese väljaelamise kohana, kus võib emotsioonidel julgelt lennata lasta, ilma et see omaks tõsiseid tagajärgi.
Nii avaldub roosade prillide kompleks fännide seas peaaegu takistamatult ning karjainstinktid võivad irratsionaalset käitumist veel oluliselt võimendada. Sel moel tekkiv terav ebakõla teadmiste ja kogemuste vahel toimib jalgpallikultuuris ühteaegu nii lõhestaja kui ka ühendajana, moonutades erinevate osapoolte perspektiive. Tulemuseks on kontrastsetele illusioonidele rajatud mikromaailm, mille sees joondutakse homogeensetesse rivaalitsevatesse gruppidesse, kus võimenduvad ühised (väär)arusaamad ja (väär)narratiivid.
Hoolimata irratsionaalsusest ja sellega kaasnevast mõningasest vaenulikkusest näib, et jalgpall kui spordiala ainult võidab sellest asümmeetriast. Võib isegi arvata, et jalgpall ei saaks olla nii populaarne nagu ta on, kui see ei juhiks inimesi sellesse paradoksaalsesse olukorda, kus ühelt poolt luuakse tingimused irratsionaalsete uskumuste levikuks, aga samal ajal pakutakse tulemusloogika näol kindlatel alustel ratsionaalsust. See tagab, et võidud ja kaotused on tõelised, väärtuslikud ja vaieldamatud, olgugi et selle kõrval antakse vaba voli inimlikule enesepettusele.
Niisiis on jalgpalli näiline juhuslikkus (ehk lühikese plaani õnnefaktori suhteliselt suured kõikumised) üheks käivitavaks jõuks jalgpalli sotsiaalse fenomeni taga, avades ukse sotsiaalsetele koondumistele ja vastandumistele. Kui jalgpall ei võimaldaks ega võimendaks irratsionaalset ruumi, vaid parem võistkond võidaks 99% mängudest (nagu males), siis on raske ette kujutada, et jalgpall võiks sedavõrd palju inimesi köita.
Süsteemsete vastuolude kasutegur
Käesolev lugu võtab mõneti kokku mitmed mu eelnevad mõtisklused, kus ma olen üritanud teemade kaupa näidata, kuidas laialt levinud arusaamad jalgpalli olemuse kohta ei ole tegelikult kaugeltki ilmselged.
Jalgpall ei ole sugugi nii objektiivne, ratsionaalne, moraalne, kogukondlik, apoliitiline ja ettearvamatu kui tihti eeldatakse. See on ka subjektiivne, irratsionaalne, bürokraatlik, meelelahutuslik, poliitiline ja etteaimatav.
Selle kirjatüki panuseks on seda kogemuse ja reaalsuse laialdast ebakõla vähemalt osaliselt selgitada. Seejuures näib, et süsteemne ebakõla võib olla lausa üheks juurpõhjuseks, tänu millele jalgpall sedavõrd palju kirgi kütab ja sotsiaalset kõlapinda leiab. Samal ajal on aga ka selge, et see mehhanism toetub irratsionaalsetele mõttemustritele ja illusoorsetele uskumustele.
See kõik toob mind ikka ja jälle tagasi järelduste juurde, mida ma olen eelnevates mõtisklustes juba korrutanud: et jalgpall on üks erakordne mäng, mis toob maailma palju rõõmu, aga lõppude lõpuks on see ikkagi vaid mäng, mida ei tasu liiga tõsiselt võtta.
Loo alguses sai küsitud, et mis irratsionaalses käitumises üldse halba on? Eks tingimata ei olegi, kuid ainult seni kuni see kahjulike tagajärgedeni ei vii. Aga selleks, et tagajärgi kontrollida, on kõigepealt vaja teadvustada, mil määral on irratsionaalsusega tegemist ning kuidas see toimib.
Kogu lugu viie lausega
Roosade prillide kompleksi korral näeb ühe võistkonna poolehoidja jalgpallimängu sündmusi läbi kallutatud perspektiivi. Selle nähtuse selgitamiseks sobib äärmusliku näitena pokker, sest nii jalgpallis kui ka pokkeris näib juhuse roll väga kõrgena, olgugi et tegelikult me teame, et pikas plaanis ei oma õnn tähtsust. Jared Tendleri pokkeripsühholoogia raamatu põhjal võib välja tuua kolm inimmõistuse lõksu (orienteeritus lühiajalistele tulemustele, kalduvus tajuda ebaõiglust erinevalt ning sõltuvus kuhjuvatest emotsioonidest), mis põhjustavad paratamatult irratsionaalset käitumist. Eriti haavatavad on sellele efektile jalgpallifännid, mille tulemusel kujuneb välja illusioonidele rajatud kontrastne jalgpallikeskkond. Nii saab jalgpalli näilist juhuslikkust vaadelda kui üht käivitavat jõudu jalgpalli sotsiaalse fenomeni taga.
Kirjandus
Tendler, J. (2011). The Mental Game of Poker: Proven Strategies for Improving Tilt Control, Confidence, Motivation, Coping with Variance, and More, Jared Tendler, LLC, USA.
Pikk ette (ja ise järele) | Flora metamorfoos - varem oleks neile kuus tükki löödud juba pausiks!
(0)
