Siim Pulst | Usk viib võidule ehk kuidas jalgpall on korraga erakordselt ratsionaalne ja sama erakordselt irratsionaalne (1)

Zaur Tšilingarašvili aastaid hiljem Nõmme Kalju dressis. Foto: Gertrud Alatare

2010. aasta 7. novembril kohtusid Esiliiga viimases voorus Valga Warrior ja FC Flora II. Warriori peatreener Zaur Tšilingarašvili kommenteeris: "Peame mängima võiduni, sest kaotus võiks meid lausa teise liigasse kukutada." Flora II peatreener Zaur Tšilingarašvili vastas samas: "Me ei oota kergeid punkte, aga läheme enesekindlalt platsile."

Tšilingarašvili oli tol aastal kahe samas liigas mängiva tiimi juhendaja ning muuhulgas tähendas see seda, et neli korda tuli tal anda mängueelne kommentaar mõlema meeskonna eest korraga. Mõlema meeskonna esindajana pidi ta siis korraga uskuma mõlema meeskonna edusse ja otsima viise, kuidas mõlemat meeskonda üle mängida.

Esmapilgul näib, et selline olukord sobib irratsionaalsuse musternäidiseks. Mõnes mõttes on aga tegemist näitega spordiloogika tavapärasest toimimisest ning teatud nurga alt vaadatuna olid Tšilingarašvili kommentaarid igati ratsionaalsed. Ja samal ajal ikkagi ilmselgelt irratsionaalsed, sest mõlemad meeskonnad ju võita ei saa. Üheskoos kaotada on erandkorras võimalik, nagu juhtus mälestusväärselt 2009. aastal, kui FC Kuressaare ja Nõmme Kalju teenisid samas mängus mõlemad tehnilise kaotuse, aga seni ei ole ma küll kuulnud, et ühegi jalgpallimängu eest mõlemale meeskonnale kolm punkti kirja läheks.

Irratsionaalsuse roll jalgpallis on teema, mis pakub kõvasti mõtteainet. Paar kuud tagasi kirjutasin ma Eesti koondise MM-valiksarja näitel sellest, kuidas kollektiivne usk vähetõenäolisse sündmusse vallandab tohutu sünergia ja potentsiaali, mis tuleb iga hinna eest ära kasutada ja jalgpalli heaks tööle panna. Eelmise nädala mõtiskluses kirjeldasin ma aga sporti kui illusoorselt korrapärast mikrokosmost, kus maksavad objektiivselt fikseeritud tulemused.

REKLAAM

Selle viimase eeldusega ongi hea edasi minna, mõtisklemaks sügavamalt selle üle, kuidas jalgpalli näiliselt korrapärases keskkonnas avalduvad ühekorraga nii erakordne ratsionaalsus (mõistuspärasus) kui ka erakordne irratsionaalsus (mõistuspäratus). Nii lõplikud tõed kui ka pidev enesepettus näivad olevat spordiloogikasse lausa sisse kirjutatud.

Kas irratsionaalne ratsionaalsus on võimalik?

Loogiliselt ei saa miski olla korraga samas mõttes ratsionaalne ja irratsionaalne, aga filosoofiliste trikkidega saab sisse tuua igasugu eritingimusi, et kaks vastandlikku mõistet teineteise kõrvale ära mahutada. Võime rääkida sellest, et nähtuse mõni aspekt on ratsionaalne ja mõni irratsionaalne. Või et nähtus tervikuna allub ratsionaalsusele, isegi kui selle osad ei pruugi vastata. Või tuua mängu erinevad ratsionaalsuse definitsioonid, millest osad viivad ühtede järeldusteni ja teised teisteni. Ja nii edasi. Seetõttu on vajalik kõigepealt selgitada, mida ma ratsionaalsuse all täpsemalt silmas pean.

Spordi ratsionaalsuse all mõistan ma justnimelt selle toimimist korrapärases keskkonnas, kus resultaatide (väravad, võidud, tiitlid) näol on objektiivselt fikseeritud mitte ainult mineviku ja oleviku mõõdupuud, aga ka tuleviku eesmärgid. Kui aga hinnata uskumuste ratsionaalsust selle järgi, kuidas need aitavad meil teatud eesmärke saavutada, siis ongi spordimaailmas lühike tee irratsionaalse ratsionaalsuse juurde, sest nende eesmärkide püüdmine nõuab meilt pidevalt ka praktikaid, mis on ilmselgelt irratsionaalsed.

Inimkeeli: sportlane peab väljakule astudes uskuma oma edusse ja mitte oma võidutõenäosuseid realistlikult hindama. Kui jalgpallur eeldab väljakule astudes eesseisvat kaotust, siis (isegi kui tema uskumus vastase ülimuslikkuse kohta on täiesti ratsionaalne) kahandaks ta sellise suhtumisega oma tegelikke võiduvõimalusi veelgi. Seevastu usk enda võitu (isegi kui see on tõenduspõhiselt täiesti alusetu ehk irratsionaalne) aitab tema võidutõenäosust tõsta. Niisiis peab jalgpallur käituma irratsionaalselt, et saavutada ratsionaalsena mõistetud eesmärke.

Kõrge enesekindlus ja edu ootus on spordipsühholoogia järgi üks oluline eeldus funktsionaalseks sportlikuks soorituseks. Loomulikult ainult sellest ei piisa ning enesekindlus peab mingil määral olema ka reaalsusega ühenduses, et tagada pidev edasipürgimine uute eesmärkide poole ja püüelda tipptaset. Aga ka selline tasakaalustatum vaade sportlase tervemõistuslikule enesekindlusele rajaneb irratsionaalsetele uskumustele, sest statistiliselt on see ju äärmiselt ebatõenäoline, et üks sportlane võiks kunagi tõusta näiteks Ronaldo või kasvõi Klavani tasemele.

Kui noormängija usub, et ta on võimeline uueks Ronaldoks või Klavaniks saama, siis on see rangelt võttes irratsionaalne uskumus, sest tegelik tõenäosus selleks on kaduvväike, isegi kui ta selles usus pööraselt tööd rabab. Aga kui noormängija ei usu, et ta võiks tippmängijaks saada, vaid käib treeningul lihtsalt endast parimat andmas, siis on sisuliselt juba ette kindel, et puudub ka see kaduvväike võimalus.

Horvaatia filosoof Berislav Marušić on kaitsnud positsiooni, et sedalaadi uskumusi võib lugeda ratsionaalseteks: kui toimija otsustab midagi teha, siis praktilise mõtlemise seisukohalt on ka igati mõistuspärane sellesse uskuda, isegi kui tõendusmaterjal räägib selle vastu. Näiteks oleks indiviidi jaoks ratsionaalne uskuda iseenda abielutõotust või otsust suitsetamine maha jätta ka siis, kui statistiliselt on selge, et vastupidine asjade käik on tema puhul tõenäolisem.

Ent isegi kui me nõustume Marušići seisukohaga, ei päästa see jalgpalli ratsionaalsust, sest siin ei ole küsimuse all mitte ainult indiviidide isiklikud otsused ja lubadused, vaid ka jalgpall kui meeskonnaala, võitlussüsteem ja sotsiaalne nähtus. Kollektiivsed tõendusmaterjaliga vastuolus uskumused käivad jalgpalliga paratamatult kaasas, levides väljakult tribüünidele ja teleekraanide ette ning sealt edasi ühiskondlikule tasandile.

Süsteemne töö viib edasi. Foto: Jana Pipar / jalgpall.ee

Spordimaailma näiline mõistuspärasus

Kui irratsionaalsed uskumused käivad tulemusspordiga käsikäes, siis mis roll jääb tõele? Paradoksaalsel kombel omab tõde samal ajal keskset rolli, kusjuures spordimaailma tõde on veel halastamatum kui reaalses maailmas, sest selle defineerivad mõõdetavad resultaadid, mille lõplikkuse üldine aktsepteeritus on kogu spordisüsteemi kui mütoloogilise mikrokosmose toimimise aluseks.

Teisisõnu – me oleme kokku leppinud maksimaalselt täpsed protseduurid tulemuste mõõtmiseks ning sedasi omandavad need tulemused lõpliku tõe staatuse, millega "päriselus" saavad objektiivsuse poolest konkureerida vaid loodusseadused ja mingil määral õigusruum, võib-olla ka raha tähendus majanduses. Kui loodusseadustel on aga puhtkirjeldav iseloom ning inimseadused sätestavad lubamatut käitumist ja ettenähtud karistusi, siis sportlike tulemuste näol on tegemist ka positiivsete eesmärkidega, mille poole püüelda – need pakuvad kogu tulemusspordile enesestmõistetava mõtte. Raha analoog on siin ehk isegi kõige tugevam, eriti kui mõista rahateenimist kui eesmärki iseeneses.

Kui elus üldiselt on inimese ees lõputu valik erinevaid eesmärke ja arusaamu, millele järgi oma igapäevaseid püüdlusi mõtestada, siis sport pakub meile konkreetsed ja ühtlustatud vastused, mida jagatakse koos kõigi teistega, kes seda sotsiaalset konstruktsiooni samamoodi üleval hoiavad. Sport pakub niisiis lihtsat tõde – küll kokkuleppelist, aga laialdaselt jagatud arusaama reeglitest ja eesmärkidest, mida on lihtne mõista ja mõõta.

Ilmselt võiks siinkohal küsida, kas kogu see spordimaailm ei seisne mitte süsteemses irratsionaalsuses, kui lõpuks on tegemist sotsiaalselt ülalhoitud rajatisega ja mitte paratamatu faktiga. Ja vastuseks oleks ilmselt jah, aga niivõrd-kuivõrd kehtib see kõigi sotsiaalsete arusaamade kohta ning mind ei huvita siinkohal sellised metatasandi küsimused, vaid konkreetsemalt spordi või jalgpalli keskkonna eripära võrreldes teiste eluvaldkondadega. Ja mulle näib, et just see kirjeldatud positiivse tõsikindluse pretensioon on üheks peamiseks mehhanismiks, mis kogu spordifenomeni inimestele nii köitvaks muudab.

Konkreetselt mõõdetavad tulemused ja eesmärgid loovad keskkonna, kus ratsionaalsus omandab instrumentaalse rolli nende tulemuste ja eesmärkide püüdmiseks. Just sellistes kunstlikes keskkondades, kus mõõtmisprotseduurid ja eesmärgid on eelnevalt kokku lepitud, saab ratsionaalsus toimida puhtalt faktilise jõuna, lahendades elulisi küsimusi justkui matemaatilisi probleeme ning allutades kõik ressursid etteantud küsimuste teenistusse.

Ratsionaalsus avaldub spordis niisiis läbi tulemuste, mis on justkui etteantud sisemiseks sihiks, mille poole püüdlemine on enesestmõistetav. Aga samal ajal kaasnevad selle protsessiga kõikvõimalikud inimlikud ebatäiuslikkused, sealhulgas irratsionaalsus, millega tuleb arvestada ja mida tuleb parima tulemuse saavutamiseks efektiivselt ära kasutada. Kui ratsionaalsus on mõtestatud läbi vaieldamatute tulemuste, siis selle süsteemi sees taandub kõik muu sellele kõikehõlmavale ratsionaalsusele, isegi kui eesmärkide püüdlemine võib minna tavaloogikaga vastuollu.

Jalgpalliloogika kandub väljakult tribüünile ja sealt edasi. Foto: Brit Maria Tael

Jalgpalli sotsiaalsed mullid

Jalgpall on erakordselt vaatemänguline ala, aga lisaks sellele on ka üllatuste rohkus üks aspektidest, mis muudab jalgpalli nii haaravaks. Kui me aga mõtestame ratsionaalsust resultaadi järgi, mis on jalgpallis eriti ettearvamatu, siis tähendab see, et kuigi jalgpall toimib üldiselt spordiloogika järgi ehk näib olevat erakordselt ratsionaalne, siis samal ajal on seal veel rohkem irratsionaalsust kui enamikel spordialadel.

Tavaolukorras nimetame me seda irratsionaalsust õnnefaktoriks, mis on paljude faktorite koosmõju tõttu jalgpallis eriti suur. Madalaskoorilised mängud tõstavad juhuse osakaalu; paljuliikmeliste meeskondade kollektiivses tegevuses võimendub enesekindluse ja meelelaadi osatähtsus; mängureeglites leidub halle alasid, mis muudab osad kohtuniku otsused vaieldavaks; ilmaolud võivad kaarte segada jne. Tulemus sõltub seega rohkem juhustest, aga ka meeleseisundist ja eelkõige enesekindlusest. Seda võib täheldada igas jalgpallimängus, kuidas võistkondade suhtumine ja mentaalsed seisundid mõjutavad oluliselt mängudünaamikat.

Ühteainsat tehnilist sooritust kordavate individuaalalade ratsionaalsus on ses mõttes palju selgem, et enamusel juhtudest teeb kuulitõukaja oma tulemuse ära, mõõtmistulemused ei ole üldse vaieldavad, standardtingimused on üsna lihtsasti tagatavad, parim võidab ja rekordid on igati objektiivsed (kui võimalik dopingukasutus kõrvale jätta). Irratsionaalsuse elemendid paistavad jalgpallile aga just põnevust lisavat, andes igale võistkonnale enne mängu lootust, võimaldades üllatusi ja pettumusi, tekitades intriige ja pakkudes kõneainet.

Kui pea kõik usuvad oma võiduvõimalustesse, aga võita saab ikkagi ainult üks, siis mõistagi on see üldiselt äärmiselt irratsionaalne. Kasvõi usk, et kõik on minu/meie kätes, on põhimõtteliselt irratsionaalne, sest jalgpallimängu tulemust mõjutavad ju hulk faktoreid, mis on jalgpallurite kontrolli alt väljas. Ja ometi on see usk väljakul hädavajalik.

Jalgpall kui süsteem on niisiis tulemusspordile omaselt erakordselt ratsionaalne, samas jalgpall kui lihtsalt mäng on oma olemuselt üsna irratsionaalne. Kui need kaks asja kõrvuti panna, siis on tulemuseks paradoksaalne olukord, kus süsteemne ratsionaalsus sisaldab suurel määral irratsionaalset käitumist ning see köidab tohutuid masse üle maailma.

Selle paradoksi tagajärjed ei piirdu pallimuruga. Jalgpallifännid ei tegele ju samuti tõelähedaste prognooside esitamisega, vaid nad samastuvad kogukonnaga ja püüdlevad ühes võistkonnaga resultaatide poole. Fännide puhul avaldub irratsionaalsus võib-olla veel sügavamalt, sest kui nende irratsionaalsed ootused ei täitu, siis on lihtne leida mängijate, kohtunike või teiste näol patuoinad, kes oleks justkui süüdi selles, et kollektiivselt jagatud illusioonid ei teostu. Jõudude vahekord platsil ja tulemused mõjutavad pidevalt jalgpallurite endi irratsionaalseid uskumusi, aga fännid ei tunne iseennast vastutavana, mistõttu need korrigeerivad mehhanismid on nende jaoks oluliselt nõrgemad.

Sotsiaalsed mullid jalgpalli ümber on seetõttu kiired tekkima ja kiired ka lõhkema, aga neis seisneb võimas potentsiaal, millega tuleb arvestada – selle irratsionaalsuse saab ala arenguks kasuks ära kasutada, kui buumiaegu targalt ära kasutada ja need süsteemi heaks tööle panna. Muuhulgas kandub sotsiaalne eufooria üle ka väljakule ning sealt tekkiv kogukonna ja meeskonna vaheline sünergia on jalgpalli üks kõige vaimustavamaid aspekte.

Nii on täiesti arusaadav, miks fännid näevad tihtipeale olukordi täiesti erinevalt sõltuvalt sellest, kumma meeskonna fännid nad on. Ning küsimus ei ole kindlasti vaid selles, et innustada oma meeskonda ja viia rivist välja vastaseid, sest samamoodi ilmneb fännide prillivärv ju ka teleri ees. Ning jalgpalli sotsiaalsed kihistused tagavad, et jalgpalliloogika tungib läbi metafooride pea igasse eluvaldkonda.

Foto: Katariina Peetson

Jalgpall on ikkagi kõigest mäng

Ometi on tõde, ausus ja autonoomne mõte lääne kultuuriruumis olulisteks väärtusteks, mis on individuaalsust pühitseva ideoloogia aluseks, teaduse võidutsemise käivitavaks jõuks, majanduslike mehhanismide optimeerimise raamistikuks ... ning muuhulgas ka jalgpalli süsteemse arengu eelduseks.

Olgu kõne all võistlussüsteemid, klubide struktuurid, meeskondade komplekteerimine või taktikalised plaanid – just teadmispõhised arusaamad ja kogemused võimaldavad luua ning arendada strateegiaid, mudeleid ja tingimusi, mis peaksid tagama mõtestatud arengu. Nii pikas plaanis vaadelduna võib ka jalgpall ratsionaalsusele alluda, sest kui valitud suund on selge ning ressursse jagub, siis süsteemne lähenemine ja järjepidev töö viivad lõpuks sihile hoolimata lühikese plaani irratsionaalsuse faktoritest. Siiski jääks endiselt üles küsimus sellest, kas spordi tulemusloogika on lõppude lõpuks ratsionaalne viis ressursside kulutamiseks. Ning nagu ma nädal tagasi arutlesin, siis alati jäävad ka väärtusküsimused selle kohta, millised peaksid õigupoolest olema jalgpalli sihid – valitud suund on lõpuks jalgpallikogukonna määrata ja mingil määral on see paratamatult irratsionaalsusest mõjutatud.

Pealegi sisaldab jalgpall ka struktuurselt tasandilt vaadelduna mikrotasandil ikkagi üksiktoimijate (treenerite, mängijate jne) pidevaid irratsionaalseid uskumusi, mis kanduvad sealt edasi kogukonda ja ühiskonda. Isegi kui makrotasandil näib kõik ratsionaalne, siis mikrotasandil tehtav kahju on ikkagi reaalne. Kihlveokontorite hiigelkasumid on tõestuseks sellele, kui kõvasti ja pidevalt kipuvad jalgpallifännid ühe või teise võistkonna võiduvõimalusi üle- või alahindama, sest teatavasti on kihlveokontorite peamiseks rahalehmaks just jalgpall.

Kui spordis on tõenäosusi eirav enesekindlus ja usk õnnestumisse üliolulised, siis kasiinos on need samad omadused hukatuslikud. Kihlveokontorid on kohaks, kus need kaks maailma saavad kokku, juhtides paljud heausksed inimesed hasartmängusõltuvuse teele. See on üks konkreetne näide sellest, kuidas jalgpalliloogika levik teistesse eluvaldkondadesse võib viia kohutavate tagajärgedeni. Mis näib jalgpallimaailmas enesestmõistetavana, ei pruugi pärismaailmas mingit õigustust omada.

Kui käesolevast loost mingit konkreetsemat iva otsida, siis küllap oleks see üsna sarnane eelmise loo moraaliga: spordiga kaasnev objektiivsuse ja faktipõhisuse maine on paljuski illusioon ning sellesse tasub alati kriitiliselt suhtuda. Kui eelmisel nädalal rõhutasin ma jalgpallisüsteemi sees subjektiivsete väärtusküsimuste varjatud rolli, siis käesolev lugu võiks hoiatada jalgpalli sisemise loogika ülehindamise vastu ja selle "pärisellu" ülekandmise vastu.

Lihtsalt kuna miski näib samal ajal köitev ja loogiline, ei tähenda veel, et see on ratsionaalne. Loomulikult on jalgpallil maailmale väga palju head pakkuda, sel on võimas ühendav potentsiaal, aga ei maksa seda ka üle idealiseerida, sest kinnisideedega kaasnevad alati ohud. Siin artiklis kirjeldatud spordiloogika on ehe näide sellest, kuidas üks näiliselt ratsionaalne süsteem võib võimaldada süsteemset irratsionaalsust.

Jalgpalli sisemise loogika aspektid ei ole tingimata head ega halvad, ratsionaalsed ega irratsionaalsed – ennekõike on tegemist ikkagi sportmänguga, millega kaasneb mõneti paradoksaalne spordiloogika, ning selle peal on sotsiaalsed kihid, mille sisu ja tähendus on paljuski meie endi otsustada.

Kogu lugu viie lausega

Spordimaailm kujutab endast illusoorselt korrapärast keskkonda, kus objektiivselt mõõdetavad tulemused tähistavad lõplikke tõdesid. Spordimaailma ratsionaliseerimine läbi resultaatide pakub sellele loogikale ühtlasi ka enesestmõistetavad positiivsed eesmärgid. Nende ratsionaalsetena mõistetud eesmärkide poole püüdlemine nõuab aga sportlastelt ka ilmselgelt irratsionaalset käitumist. Jalgpallis on irratsionaalsuse osakaal veel eriti kõrge, mis viib eriti laialdaste paradoksaalsete praktikateni. Seetõttu tuleb spordiloogika ülekandmisel tavaellu väga ettevaatlik olla – jalgpall on lõpuks ikkagi kõigest mäng.

Kirjandus

Marušić, B. (2015). Evidence and Agency, Oxford University Press, Oxford.

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

IUdutuli   •  
(90.190.242.***)
Pulst tahab vist Andres Mustalt mantli üle võtta.

Sisene
FLORA - KURESSAARE
TAMMEKA - KALEV
VÄRSKED JALKAJUTUD
INTERVJUU
Šveitsi väravavahtide boss Foletti: panin koolitusel Eesti treenerite ajud tööle!
RISTNURK
REKLAAM
REKLAAM
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
13
12
1
0
36:7
37
2.
Tallinna FCI Levadia
13
11
1
1
32:4
34
3.
Nõmme Kalju FC
12
9
2
1
26:10
29
4.
Paide Linnameeskond
13
7
1
5
33:14
22
5.
FC Kuressaare
14
6
1
7
15:21
19
6.
Tartu JK Tammeka
14
4
2
8
15:26
14
7.
JK Narva Trans
12
4
0
8
13:19
12
8.
JK Tallinna Kalev
14
2
1
11
11:43
7
9.
Pärnu JK Vaprus
13
2
0
11
14:38
6
10.
Tallinna JK Legion
12
2
3
7
10:23
5
SILM PEALE!

Vaata siit "Silm peale!" värsket lugu!

https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
37
Tallinna FCI Levadia
34
Nõmme Kalju FC
29
Paide Linnameeskond
22
FC Kuressaare
19
Tartu JK Tammeka
14
JK Narva Trans
12
JK Tallinna Kalev
7
Pärnu JK Vaprus
6
Tallinna JK Legion
5
VÄLISMAA ERILOOD

Soccernet.ee pakub pikemat lugemist ka välismaa jalgpalli huvilistele. Loe järele!