Siim Pulst | Faktinahas väärtused: Messi kuldpallist Premium liiga tabeli poolitamiseni (0)

Isegi kui need on ainult pinnapealsed väärtushinnangud, on ka emotsioonid ikkagi olulised. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Kas Lionel Messi on ikka selle aasta maailma parim jalgpallur? Ballon d’Ori tulemuste üle vallandub igal aastal otsata arutelu, kus erinevatel osapooltel on justkui asjalikke argumente, aga nende valguses paistavad võrdlemiseks välja pakutud saavutused täiesti erinevates toonides. Vaadake kasvõi Soccerneti foorumi tänavusi arutelusid, alates siit.

Kas arvestama peaks individuaalset statistikat, rolli meeskonnas, mängija populaarsust ja mõjukust või hoopis klubi ja koondisega võidetud tiitleid? Kas tähtsam on klubi või koondis? Kui palju tuleb arvesse võtta klubi või koondise taset? Ja nii edasi.

Vastus kõigile nendele küsimustele on üsna lihtne: kõik nimetatud faktorid on asjakohased, aga milliseid aspekte keegi eelistab, on puhtalt maitse küsimus. Ning kuna Ballon d’Ori hääletusel osalevad jalgpalliriikide ajakirjanikud, siis järelikult peegeldavad tulemused nende üldist maitsemeelt.

Ometi ei kipu see vastus vaidlejaid rahuldama, sest sport on üks väheseid valdkondi elus, kus peetakse enesestmõistetavaks lõplikke tõdesid. Spordis maksavad objektiivselt fikseeritud tulemused, mis jalgpalli puhul tähendab siis väravaid, võite ja lõpuks tiitleid. Kuna mängureeglid on aga mõeldud meeskondade võrdlemiseks, siis individuaalsed hinnangud jäävad sellest korrapärasest mikrokosmosest välja. Pärismaailma lageda taeva all ei ole aga ükski fakt kunagi lõplikult tõsikindel, eriti veel sotsiaalseid hinnanguid puudutavates küsimustes. Ja nii võib vaidlema jäädagi, olgugi et ilmselgelt on osad arvamused tõele lähemal kui teised.

REKLAAM

Lõplike tõdede kujutelm on üks oluline osa spordimaailma võlust. Medalid ja tiitlid kuulutatakse ajalooks, mida keegi ei saa enam kõigutada, need on püsivad maamärgid, mille järgi saame orienteeruda üha uutes võistlustes. Eks seepärast öeldagi, et ainult tulemus maksab. Kogu see korrapärase mikrokosmose illusioon tugineb aga meie ühisele usule sellesse, see eeldab ühtsete mängureeglite üldist aktsepteerimist. Ning isegi kui mängureeglid muutuvad ajas pea tundmatuseni, loetakse mineviku resultaate ikka samaväärseteks tulevastega, sest see järjepidevus näib omaette väärtusena, mis annab kogu protsessile mõtte.

Siin artiklis püüan ma juhtida tähelepanu sellele, kuidas spordi näiliselt objektiivsete faktide tagant paistavad välja suurte väärtusküsimuste kõrvad. Nagu eelmises lõigus kirjeldatud, siis väärtusküsimused võiksid põhimõtteliselt küsimuse alla seada isegi spordiala mängureeglid ja järjepidevuse, aga just ühiselt jagatud väärtusarusaamad on üheks põhjuseks, miks me näeme sporti sedavõrd korrapärasena.

Need kaks küsimust – maailma parima jalgpalluri valimine ja spordiala järjepidevuse hindamine – on mõlemad lõpuks väärtusküsimused, aga esimene taandub äärmiselt subjektiivsele valikule, samas kui teise puhul on vastus praktikas niivõrd selge, et sisuliselt võiksime seda käsitleda faktilisena. Nende kahe äärmuse vahele jääb aga veel tohutu hulk väärtusküsimusi, mille seotust faktiküsimustega me teinekord endale ei teadvustagi, sest üldine arusaam spordimaailmast toetub illusoorsetele eeldustele, et seal on kõik konkreetselt selgeks määratav, mõõdetav, faktiliselt selgitatav.

Järgnevalt tutvustan ma faktiküsimuste ja väärtusküsimuste põhimõttelist eristust ning kasutan seda eristust hiljutise "Silm peale!" aruteluküsimuse analüüsimiseks. Jutt käib sellest osast, kus arutleti Premium liiga hooaja lõppfaasis tabeli poolitamise üle.

Artikkel liigub abstraktsest arutlusest üha konkreetsemate väidete juurde. Kui targutamine tüütama hakkab, siis võib austatud lugeja hüpata edasi järgmise alapealkirja juurde jne kuni ükskord jõuame selge arvamusavalduseni välja. Aga selle loo peamine mõte seisneb just protsesside lahtimõtestamises ja mitte niivõrd isiklikes arvamustes vaatlusaluse küsimuse kohta.

Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Faktiküsimused ja väärtusküsimused

Selle eristuse väljatoomine on oluline, kuna tihti näib mulle erinevaid arvamusavaldusi lugedes (nii sotsiaalmeedias kui ka pärismeedias), et selgeks vaieldavate ja puhtalt hinnanguliste argumentide eraldamine aitaks vaidlusaluste teemade mõistmisele tublisti kaasa. Mitte ainult ei aitaks see teineteist paremini mõista, aga see kaitseks ka selle eest, kui keegi üritab teadlikult neid küsimusi segamini ajada.

Kriitilise lugemise oskus on loomulikult vajalik ka aktuaalses võitluses nn tõejärgsuse fenomeniga, mille üheks avaldumise põhjuseks on just see, et sotsiaalmeedia kõlakodadest või muud sorti kitsastest väärtusruumidest kaasa võetud väärtusküsimusi käsitletakse enesestmõistetavate faktidena, mis peaks kõik muu eos ümber lükkama.

Kõige lihtsamalt kokku võetuna on faktiküsimused kõik need, mis pretendeerivad lõplikule tõeväärtusele (olgugi erinevatel objektiivsuse tasanditel), samas kui väärtusküsimused on need, kus lahendusi ei ole võimalik lahutada subjektiivsetest alusväärtustest. Kui faktiküsimused on eelkõige seotud kontrollitavate üksikväidetega, siis väärtusküsimused veenvate narratiividega. Faktid on selles mõttes ülimuslikud, et need on ju paratamatud, samas kui väärtused on põhimõtteliselt kujundatavad. Ent seesama fikseeritus jätab faktidele vaid reaalsust kirjeldava rolli, samas kui ettekirjutavad arusaamad selle kohta, millises valguses tuleks fakte tõlgendada ja teiste faktidega suhestada, on kõik väärtuste pärusmaa.

Demokraatlikes ühiskondades on levinud arusaam, et individuaalsete väärtuste põhjal (näiteks läbi valimiste) selguvad sotsiaalsed väärtused, millest tulenevad üldised normatiivsed arusaamad (näiteks nn sotsiaalne leping). Nii omandavad need sotsiaalsed väärtused rahva tahte näol sisuliselt faktilise väärtuse, mis sätestab tegevuste eesmärke. Vähemasti klassikalise arusaama järgi demokraatia toimimisest peaks see just niimoodi käima, et rahvas määrab poliitilise tahte (väärtused) ning riigimehed peavad seda seejärel ellu viima (suhestudes vastavalt faktidega).

Ülimalt lihtsustatult oleks siis "Kuhu me tahame välja jõuda?" väärtusküsimus ning "Kuidas me sinna jõuame?" faktiküsimus. Ilmselgelt ei toimi poliitiline süsteem nii lihtsalt, aga see ideaalmudel pakub meile hea analoogi mõistmaks väärtusküsimuste ja faktiküsimuste põhimõttelist erinevust. Reaalsuses ei ole nende eristamine sugugi lihtne. Väärtusküsimustega kaasnevad paratamatult ka faktiküsimuste kaalutlused, näiteks väärtuste faktilise saavutatavuse kohta. Ning faktiküsimuste juures ei saa väärtusküsimustest üle ega ümber, sest iga vähegi keerukama küsimusega kaasnevad ka väärtuskaalutlused, näiteks selle kohta, mil määral võib eesmärk vahendeid pühitseda.

Niisiis ei ole ilmselt üldse olemas (mittetriviaalseid) puhtalt kas faktiküsimuste või väärtusküsimuste alla kuuluvaid probleeme. See eristus on aga sellegipoolest oluline, sest see võimaldab meil jagada küsimused kaheks oluliseks aspektiks ning tihtipeale on siiski selgelt määratletav, kas ja kui domineerivalt on tegemist kas pigem väärtusküsimusega või pigem faktiküsimusega.

Samuti tasub tähele panna, et mida ulatuslikum on kõnealune küsimus, seda keerulisem on seda hinnata puhtalt faktipõhiselt, sest mida rohkem teadmatust, osapooli ja muutujaid see sisaldab, seda rohkem taanduvad võimalikud vastused maailmavaatelistele arusaamadele ehk väärtustele kõige laiemalt mõistetuna. Mida pisemateks tükkideks probleem aga hakkida, seda enam on lootust leida sellele konkreetne faktipõhine vastus, eeldusel et probleemi sisu ja eesmärk ei tekita teravaid lahkarvamusi. Samas, iga sellist isoleeritud probleemikest võib vaadelda ka osana tohutust probleemikeste võrgustikust, mis jällegi viitab vajadusele rakendada väärtusküsimusi ka mikrotasandil.

Kas mäng käib publikule või mängijatele või kellelegi kolmandale? Foto: Jana Pipar / jalgpall.ee

Väärtusküsimuste roll spordisüsteemis

Võimuorganid on alati püüdnud enda väärtusarusaamu dominantsetena kehtestada ja erandiks ei ole selles osas ka meile tuttav liberaaldemokraatia. Vähemalt kõige üldisemas plaanis kipuvad riiklikud institutsioonid üha kitsendama indiviidide väärtusvalikuid, surudes neid ideoloogiliselt vastuvõetavasse raami ja jätkates liikumist ettemääratud suunas, selle asemel et valijate survest lähtudes suunda sättida. Seda põhjendatakse ühelt poolt riikideüleste alusväärtustega, mis on vajalikud individuaalsete vabaduste ja õiguste säilitamiseks, teiselt poolt aga kohustusega kasutada valitsemisel tehnilisi kompetentse, langetades valikuid lähtuvalt professionaalsetest uuringutest jne.

Tehnilised aspektid on mõistagi väga olulised ka spordis, aga siiski kaugeltki mitte ainutähtsad, sest esiteks on võimalikke teid eduni mitmeid ja väga erinevaid, teiseks aga on see lõppudelõpuks väärtusküsimus, mida üldse eduks pidada.

Kas näiteks jalgpalliliidu esmaeesmärgiks peaks olema koondise edu, tugev klubijalgpall või võimalikult lai harrastajaskond? Kas professionaalsete arenguvõimaluste tagamine või rahvajalgpall ja sportlike eluviiside propageerimine? Või on esmane hoopis jalgpalli kogukondlik külg või meelelahutuslik külg või mingil muul moel inimeste ühendamine? Või jalgpalli positsioon ühiskonnas ja kultuuris? Ja nii edasi. Need küsimused on olemuselt sarnased loo alguses esitatud küsimustele kriteeriumite kohta, mis peaks otsustama maailma parima jalgpalluri – vastused nendele küsimustele on äärmiselt subjektiivsed.

Mis puudutab kõige üldisemaid alusväärtusi, siis mõistagi peab ka jalgpallisüsteem neid silmas pidama, välistades inimõigustega vastuollu minevad või vähemusi diskrimineerivad praktikad. Samas aga ei ole spordimaailma probleemid üldjuhul ligilähedaseltki nii tundlikud ja poliitilised kui pärismaailmas. See tähendab seda, et jalgpallivõimudel on oluliselt rohkem võimalust ja demokraatlike organisatsioonidena ka kohustust jalgpallirahva väärtusarusaamu arvesse võtta. Näiteks küsimused turniirisüsteemide osas on ju võrdlemisi lihtsalt lahendatavad, riivamata kellegi põhiõigusi.

Just sellist küsimust hakkangi ma nüüd lähemalt vaatlema, võttes aluseks hiljutise "Silm peale!" saate arutelu. Ma ei hakka saate sisu ümber jutustama, vaid soovitan selle kõigil üle vaadata:

Tabeli poolitamine on ka väärtusküsimus

Väärtus- ja faktiküsimuste eristus peaks aitama seda olulist küsimust selgemalt läbi valgustada. Jalgpallihooaja pikkus, turniirisüsteem ja ka konkreetsemalt tabeli poolitamise küsimus on kõneainet pakkunud juba aastaid, samas kui pahatihti aetakse emotsionaalsed ja sisulised argumendid segamini või siis tekitab nende eristamise püüdlus veel rohkem segadust, sest jääb arusaamatuks, mida nende eri tüüpi argumentide kogumitega ette võtta.

Ma rõhutan, et antud videoklipi puhul ei ole väärtusküsimused ja faktiküsimused kuidagi eriti jämedalt või lausa sihilikult sassis. Pigem vastupidi, just see saade haaras mu tähelepanu, kuna jalgpalliliidu tehniline direktor Janno Kivisild üritas seal püüdlikult eristada emotsionaalseid ja ratsionaalseid argumente. Ratsionaalsed argumendid tegelevad mõistagi faktiküsimustega ning emotsionaalsed argumendid on üks (pinnapealsem) osa väärtusküsimustest. Kui nüüd aga norima hakata, siis võib jääda tema jutust mulje, et väärtusküsimused ongi tervikuna pinnapealsed või siis vähemalt faktiküsimuste kõrval väheolulised.

Kivisilla jutust kõlama jääv arusaam, et jalgpalliliidu kaalutlused põhinevad (ainult) objektiivsetel faktidel, jätab väärtusküsimused selle otsuse juurest põhjendamatult välja. Teised saates sõna saanud jalgpalliinimesed (fänn, ajakirjanik, treener, jalgpallur) räägivad küll tõesti ka emotsionaalsetest eelistustest, aga nad tõid tabeli poolitamise kasuks välja ka üldisemaid hinnanguid nagu turniirile lisanduv põnevus ja vaheldusrikkus, uued väljakutsed ja tugevamad mängud meeskondadele ning eeldatavalt positiivne mõju publikuhuvile.

Erinevad faktid rõhutavad erinevaid aspekte, mis on täiesti loomulik. Kui Kivisild rääkis läbivalt minimaalsest mängude arvust, mida tippjalgpalluritel arenguks vaja on, siis rõhutas ta sellega mängijate arendamise aspekti. Selle faktiväite kategoorilisus näib esmapilgul kaheldav, sest paljudest riikidest sirguvad tippmängijad ka vähemate mängude ja lühemate hooaegade pealt. Kuid antud artikli eesmärk ei ole teha faktiväidete analüüsi, vaid näidata, kuidas need ei pruugi väärtusväiteid üle kaaluda isegi juhul, kui esitatud faktid peavad paika.

Niisiis oletame, et see väide on antud juhul lõplik fakt: jalgpallur vajab piisavaks arenguks minimaalselt 35 võistlusmängu aastas. Sellest olenemata on ilmselge, et mängude arvu küsimus ei saa kõiki teisi aspekte nui neljaks üle kaaluda. Kasvõi poolitamise abinõu kasutuselevõtt viimasel kahel aastal on näiteks sellest, et kui olukord on piisavalt ekstreemne, siis võib selle hüljata ja alternatiivseid lahendusi proovida.

Tõsisema vastuväitena võib aga tuua konkureerivad faktiväited näiteks selle kohta, et vajalikud võistlusmängud saaks kokku ka alternatiivsete turniiridega. Või hoopis selles liinis, et hilissügisesed mängud pärsivad jalgpalli populaarsust, mis omakorda pidurdab kogu ala arengut. Võib argumenteerida, et sedasorti faktid kaaluvad tervikuna 36-voorulise liigahooaja eelised üle ka mängijate arengu aspektist.

Need olid üsna suvalised näited. Tegelikult on pika jalgpallihooaja poolt ja vastu veel suur hulk tõsiseid argumente, mida ma siinkohal üldse ei puuduta. Nendest võiks julgelt kirjutada eraldi pika artikli ja ma usun, et kokkuvõttes oleks poolt- ja vastuväited üsna hästi tasakaalus. Aga mida ma antud artiklis tahan rõhutada, on väärtusküsimuste roll, mis jäetakse pahatihti arutlustest põhjendamatult kõrvale. Kui faktilised argumendid on üsna tasakaalus või vähemalt tugevalt vaidlustatud, siis peaksid otsustavaks saama justnimelt väärtusarusaamad.

Liigatabeli poolitamise küsimus ei ole kaugeltki vaid tehniline küsimus, sest sellega seonduvad põhimõttelised väärtusarusaamad selle kohta, mis on Eesti liigajalgpalli seisukohalt tõeliselt oluline. Millises suhtes peaksid omavahel olema tingimused pealtvaatajatele ja sportlikud arenguvõimalused? Kas koduliigat arendatakse eeskätt Eesti koondise huvides või liiga enese huvides? Millises suhtes peaks olema meelelahutuslik külg ja kasvatuslik külg? Ja nii edasi ja nii edasi. Jalgpallikogukonna vastused sedasorti väärtusküsimustele kujundavad nende hinnanguid muuhulgas ka turniirisüsteemi osas ning jalgpalliliit on kohustatud nende hinnangutega arvestama.

Kui intriig on piisavalt suur, siis täituvad tribüünid oludest sõltumata. Aga see on erand. Foto: Jana Pipar / jalgpall.ee

Väärtuste üle otsustab kogukond, mitte juhid

Kuna alaliidud on oma riikides sisuliselt monopoliseisuses, siis muudab see nad omas vallas vastutavaks kõigi alaga seotud inimeste ees. MTÜ-na on Eesti jalgpalliliit juriidiliselt otseselt vastutav oma liikmesorganisatsioonide ees, aga moraalne vastutus on loomulikult oluliselt laiem, sest kui üks organisatsioon omab ainuõigust mingi alaga seotud otsuseid langetada, siis selline tegevus saab olla legitiimne üksnes juhul, kui see arvestab kõiki asjassepuutuvaid huvisid.

Jalgpalliliit on seda vastutust tihtipeale ka ise esile tõstnud, rõhutades mitmel pool jalgpallikogukonna ühtsena hoidmist ja/või üksmeelseid otsuseid. Tihti jääb seejuures küll väliselt mulje, et tegemist on pigem jalgpalliliidu poolsete väärtustega, milles klubide esindajaid veenda suudetakse, mitte aga vastupidi, nagu see protsess demokraatliku ideaali järgi käima peaks. Ometi on üksmeele otsimine alati igati tervitatav. Nüüd on aga ilmnenud olukord, kus jalgpallikogukonna arusaamad lähevad jalgpalliliidu senisele suunale selgelt vastu, ja ma tahaks väga loota, et see viib ka turniirisüsteemi ümbervaatamiseni, mis oleks heaks näiteks demokraatlike mehhanismide toimimisest.

Sest see ei olnud ju mingi juhus, et kõik antud videoklipis sõna saanud jalgpalliinimesed, kui jalgpalliliidu esindaja välja arvata, soosisid liigade poolitamist. Värskes Jalka ajakirjas ilmunud Premium liiga jalgpallurite anonüümne hääletus tegi selgeks, et liiga poolitamist või täiendavat lühendamist soovib lõviosa mängijatest:

Kuidas suhtud tänavuse hooaja formaati, kus 27 vooru järel tehakse tabel kaheks?
54,8% - meeldib väga, nii võiks teha igal aastal!
24,7% - ei ole vahet
13,7% - ei meeldi - hooaeg peaks olema lühem
6,8% - edaspidi võiks jääda 36 vooru juurde
0% - ei meeldi - hooaeg peaks olema pikem

Seejuures arvavad niimoodi ju mängijad ise, kes peaksid Kivisilla argumenti arvestades olema just kõige rohkem huvitatud pikemast hooajast. Eks igaüks võib ise oletada, kas ainult 6,8% Premium liiga mängijatest tahab areneda tippmängijaks või siis ei pea mängijad hilissügisesi mänge oma arengu seisukohalt kuigi oluliseks.

Mis puutub aga pealtvaatajaid, siis selles küsimuses hääletatakse jalgadega ning olgem ausad, üldjoontes on Premium liiga publikunumbrid madalamad kui lume alla mattunud kunstmuru. Levinud arvamus, et koroonaaja jamad on ära rikkunud kogukonnajuhtide kõva töö, on küll kahtlemata õige selles mõttes, et Premium liiga turundusse on tõesti viimastel aastatel investeeritud palju raha ja tehtud asjaosaliste poolt väärt tööd. Aga ka enne koroonaaja algust oli see minu silmis ilmne, et ülipikk hooaeg ilma korralike tingimusteta pealtvaatajate jaoks on kogukonnajuhtide ponnistused juba ette ära rikkunud. Musta ei ole lihtsalt võimalik valgeks turundada – kuni inimestel ei ole tribüünil mõnus olla, seni ei ole lootustki neid sinna püsima saada.

Minu isiklik arvamus selles küsimuses ei ole kümnekonna aastaga kuigi palju muutunud, aga ma olen valmis tunnistama, et see arvamus tugineb paljuski minu väärtushinnangutele selles osas, kuidas reastaksin ma tähtsuse järjekorda erinevad eesmärgid, mida Eesti liigasüsteem taotlema peaks. Ma möönan, et mis puutub faktiküsimusi, siis antud probleemi juures leidub mõlemal osapoolel väärt argumente, ja väärtusküsimuste seisukohalt leidub ka täiesti mõistlikke alternatiivseid arusaamu Eesti liigajalgpalli eesmärkide kohta. Nii aktsepteerin ma täielikult ka seda, et leidub igati kompetentseid jalgpallivaatlejaid, kes on minule ristivastupidisel seisukohal.

Küll aga tahaks ma veelkord üle rõhutada, et osade faktihinnangute väljatoomine ei otsusta nii keerulisi küsimusi lõplikult ära, sest oma olemuselt ei ole nende küsimuste näol tegemist üksnes tehniliste probleemidega, millele leiduks tõsikindlaid vastuseid. Väärtushinnangutel on oluline roll faktide tõlgendamisel ning meil on täielik õigus nõuda otsustajatelt meie väärtustega arvestamist.

Kogu lugu viie lausega

Spordis domineerivate faktiküsimuste taga on tihtipeale väärtusküsimused. Üldistel väärtusarusaamadel on demokraatlikus kultuuris võimudele ettekirjutav roll. Premium liiga poolitamise küsimus on olulisel määral väärtusküsimus. Suur enamus Eesti jalgpallikogukonnast pooldab liiga poolitamist. Jalgpalliliidul on seega kohustus jalgpallikogukonna väärtusarusaamasid järgida ja turniirisüsteemi vastavalt reformida. 

Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
FLORA - KURESSAARE
TAMMEKA - KALEV
VÄRSKED JALKAJUTUD
INTERVJUU
Šveitsi väravavahtide boss Foletti: panin koolitusel Eesti treenerite ajud tööle!
RISTNURK
REKLAAM
REKLAAM
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
13
12
1
0
36:7
37
2.
Tallinna FCI Levadia
13
11
1
1
32:4
34
3.
Nõmme Kalju FC
12
9
2
1
26:10
29
4.
Paide Linnameeskond
13
7
1
5
33:14
22
5.
FC Kuressaare
14
6
1
7
15:21
19
6.
Tartu JK Tammeka
14
4
2
8
15:26
14
7.
JK Narva Trans
12
4
0
8
13:19
12
8.
JK Tallinna Kalev
14
2
1
11
11:43
7
9.
Pärnu JK Vaprus
13
2
0
11
14:38
6
10.
Tallinna JK Legion
12
2
3
7
10:23
5
SILM PEALE!

Vaata siit "Silm peale!" värsket lugu!

https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
37
Tallinna FCI Levadia
34
Nõmme Kalju FC
29
Paide Linnameeskond
22
FC Kuressaare
19
Tartu JK Tammeka
14
JK Narva Trans
12
JK Tallinna Kalev
7
Pärnu JK Vaprus
6
Tallinna JK Legion
5
VÄLISMAA ERILOOD

Soccernet.ee pakub pikemat lugemist ka välismaa jalgpalli huvilistele. Loe järele!