Ajakirja Jalka poolt kolmandat aastat korraldatud jalgpallikonverents pakkus taaskord kamaluga mõtteainet, tuues kokku kireva seltskonna jalgpalliga seotud kultuuritegelasi ning lähenedes jalgpalli olemuslikele külgedele väga erinevate vaatenurkade alt.

Nagu tavaks, koosnes jalgpallikonverents viiest ettekandest, enne kui päevale tõmmati joon alla aruteluringiga. Ettekannetega esinesid seekord majandusajakirjanik Mariann Järvela, kunstiteadlane ja dramaturg Eero Epner, koolidirektor Indrek Lillemägi, luuletaja ja usundiloolane Ringo Ringvee ning jalgpallikohtunik Kristo Tohver.

Aruteluringis vestlesid kirjanik Jüri Kolk, kommunikatsioonikonsultant Raul Rebane ja näitleja Priit Strandberg kirjandusteadlase Joosep Susi juhtimisel jalgpallireportaaži ja kunsti seostest.

Soccernet.ee noppis konverentsilt välja huvitavaid fragmente, mis annavad räägitust linnulennult ülevaate. Täispikkuses trükituina ilmuvad ettekanded jaanuarikuu Jalkas. Konverentsi videosalvestist on võimalik järele vaadata artikli lõpust ning ettekannete algusajad on eespoolt leitavad.

Järgneva teksti näol on tegu autorite jutuga, mida on lõdvalt refereeritud.

Mida arvab spordieetika Maradonast?

Jalgpallist ja eetikast rääkinud Mariann Järvela (alates 8:20) tõi välja Wayne Rooney purjutamised ja petmised ühelt poolt ning Marcus Rashfordi tasuta koolilõuna kampaania teiselt poolt kui näited sellest, kuidas jalgpallurite näol on tegu avaliku elu tegelastega, kelle vastu valitseb kõrgendatud tähelepanu ka platsiväliselt.

Eeldades, et jalgpallitähtede käitumist jäljendatakse rohkem kui tavainimestel ja et sellistel inimestel on tavapärasest suurem moraalne kohustus käituda jäljendusväärselt, järeldaski Järvela jalgpallitähtede kohustuse eetiliselt käituda.

Seda järeldust toetavaks argumendiks on ka see, et spordi alusväärtuste järgimine spordimaailma siseselt, aga nende eiramine väliselt viiks situatsioonini, kus isiku integriteet kannataks - selline inimene ei oleks oma käitumises järjepidev. Seda eeldusel, et demokraatliku riigi ja spordi ausa mängu alusväärtused on üldjoontes samasugused, seisnedes näiteks aususes, õigluses ja võrdsuses.

Konverentsi peakorraldaja Indrek Schwede küsimusele, mida selle argumendi valguses Diego Maradonaga peale hakata, vastas Järvela, et ilmselt tuleks seda aktsepteerida, kuna inimest ei saa muuta, aga samas tuleks ka selgitada lastele, et nii käituda ei ole õige. Üldiselt arvas ta, et Eesti sportlased tunnetavad moraalset vastutust aina rohkem, kuigi esineb ka puudujääke.

Porimülgas kannab jalgpallivaimu

Eero Epner (29:45) kurtis jalgpalli kui sotsiaalse liimi kadumist. Ta tõi positiivseks näiteks jalgpallivaimu kohta Kvissentali spordiväljaku Tartus Emajõe ääres, mis on põhimõtteliselt porimülgas. Piire pole ning mäng lõppeb, kui pall lendab jõkke või villade aedadesse. Enne mängu võetakse alati õlled ja tehakse suitsu. Väravate asemel on lihtsalt mingid postid. Mängitakse päris toorelt, suluseisu, kaitsmeid ja midagi sellist pole - mängitakse lihtsalt selleks, et mängida. See toob kokku väga erinevad inimesed eri generatsioonidest.

Sellele vastandas Epner korralikke jalgpalliväljakuid, kuhu pääsemine pole sugugi nii lihtne. Kui varem piisas jalgpalli mängimiseks mõnest ranitsast või kividest, pallinässakast ja suvalistest juustudest jalas, siis nüüd on vaja sularaha, kokkuleppeid, kaitsmeid, professionaalset varustust ja klubi liikmelisust. See kõik on mitte lihtsalt ebamugav, vaid vastuolus arusaamaga jalgpallist kui lihtsast mängust, millena seda alati mõistetud on.

Rõõm ja inimlikkus on andnud teed edule ja ärile. Kui tippjalgpallis võib rääkida vasakpoolsuse ja glamuuri kummalisest segust, siis rohujuuretasandil on saamas mängust, kus varem ei varjatud inimlikke puudujääke, hoolikalt disainitud ja edule orienteeritud toode.

Küsimustele vastates säras Epner järgmise tsitaadiga, kus ta võrdles jalgpalli raamidesse surumist tänavakunstiga:

"See on natuke sama asi nagu grafiti. Kuni grafitit tehakse spontaanselt, kirglikult, mingisuguse ohutundega mängides, niikaua ta on grafiiti. Niipalju kui ta ära raamitakse ja kunstinäitustel näitama hakatakse, siis on ta midagi muud. Kas tingimata parem või halvem, seda ma ei oska öelda, aga ta on midagi muud, ta ei ole enam see, ta ei kanna enam seda vaimu, mida ta võiks kanda ja milleks ta algselt välja oli mõeldud."

Lühike tee Brasiilia jalgpallist Eesti õpetajateni

Indrek Lillemägi (1:03:55) selgitas, miks jalgpall sobib hariduse minimudeliks, võimaldades aru saada haridusprobleemidest.  Selleks, et ühes koolikogukonnas saaks muutus aset leida, on lisaks usaldusele vaja ka ühist lugu ja kujundit, mille ümber koonduda. Jalgpalli võrdpilt aitab üksteist mõista ja ühise kogemuse üle reflekteerida. Jalgpall sobib selleks suurepäraselt, sest sisaldab mitmetasandilisi pedagoogilisi ja kultuurilisi funktsioone.

Jalgpall on üks väheseid teemasid, mis hõlmab enamuse inimeste jaoks nii subjektiivset kogemuslikku utasandit, aga ka õpilase/õpetaja, noorema/vanema inimese suhet, grupi ja kogukonna suhet, institutsionaalset-bürokraatlikku tasandit ja sügavat kultuurilist tähendust - kõiki neid tasandeid, mis on alati kohal ka keerukate haridusprobleemide arutelus.

Näiteks õpetajate järelkasvu üle arutades võib küsida, miks on Brasiilia viiekordne maailmameister? Võimalikke lähenemisi sellele küsimusele on palju ning sedasorti nurjatu probleemi üle arutades tegeleksime me ilmselt ühtlasi ka õpetajate järelkasvu küsimusega, sest kaalul on üldisemad arusaamad selle kohta.

Laialdases jalgpallihuvis ja kogemuses peitub suur potentsiaal. Peaaegu kõigil on see kogemus olemas ja sealt on uks avatud kõigi teiste tasanditeni. Kui me võõrustame teist rahvuskoondist, siis me võõrustame teist kultuuri. Kui me räägime Levadia ja Flora mängust, siis me räägime kümnete ja sadade inimeste unistustest, pettumistest, kasvamisest, sõprusest, usust. Jalgpallimängus on alati kohal rohkem kui jalgpall, jalgpalli sees on üks teine, suurem jalgpall.

Muskulaarsest kristlusest jalgpalli kui religioonini

Ringo Ringvee (1:57:00) tõi välja religiooni seoseid spordiga. Tänapäevase spordi väljakujunemise taustaks oli 19. sajandil ingliskeelses maailmas levinud nn muskulaarne kristlus, mis rõhutas enese vormis hoidmise vajalikkust ühiskonna teenimise eesmärgil. See sündis omakorda reaktsioonina naiselikule ja kannatavale Kristuse kujundile, mis oli levinud, aga millega meestel oli keeruline samastuda.

Suurbritannias tekkisid paljud jalgpalliklubid algselt kirikute juurde, näiteks metodisti kirikust sündinud Aston Villa, anglikaani kiriku juures sündinud Manchester City või katoliku kiriku juures sündinud Glasgow Celtic. Algselt oli tavaks väga tugev seos kogudusega, käidi koos ja mängiti jalgpalli. See sai populaarseks, sest see pakkus kollektiivsust, ühistegevust.

Professionaalsed sportlased võivad olla isegi religioossemad kui mõne teise eluala esindajad, sest sportlane paneb ju mängu kõik, aga vajab tihtipeale ikkagi veel midagi lisaks, et oma eesmärke saavutada. Jalgpallis tavalist õnnemomenti on lihtne näha ka millegi ebaloomulikuna, nimetagem seda siis usuks või ebausuks.

Jalgpall ise võib samuti toimida sarnaselt religioonile. Jalgpalliruum on justkui mingi püha ruum, kus tavapärased reeglid ei kehti, seal on omad tavad, rituaalid ja emotsioonid – ollakse osa millestki suuremast, kus ei olda kõigest pealtvaatajad, vaid osalised. Äärmuslased käivad jalgpalliga samamoodi kaasas kui religiooniga, kusjuures oma äärmuslasi kiputakse ikka pidama natuke paremateks kui vastaste omi. Mõõdukad ütlevad alati, et sel pole midagi pistmist religiooniga/meeskonnaga, aga mõlemal juhul on tegemist kontekstiga, kus inimeste tugevamad tungid välja tulevad.

Kohtunike vigade tegelik anatoomia

Kristo Tohver (2:32:27) rääkis sellest, miks kohtunikud tegelikult eksivad, ning mida nende teadmistega peale hakata. Kui fännid arvavad, et kohtunikud on pimedad, ebakompetentsed, erapoolikud või kardavad, siis videoanalüütika keskkond RefPal aitab kohtunikel oma vigadest õppida ning tegelikud põhjused saab jagada neljaks:

1) füüsilised (olulisim on pulsimõõt, et säiliks fookus ja analüütiline mõtlemine), 2) mentaalsed (teadmised, tehnilised oskused ja mentaalsed keskendumisvõimed) 3) mängulised (mängijate asetus varjab vaatevälja), 4) emotsionaalsed.

Emotsionaalsed põhjused jagunevad ülbuseks ja hirmuks. Ülbus tähistab seda, kui kohtunik peab ennast kõige targemaks ja vilistab ära ka asjad, mis ei pruugi suures pildis sekkumist vajada. Hirm tekib aga mitte sellest, et ei juleta otsuseid teha, vaid sellest, kui ei nähta kindlalt ja osatakse vaid arvata. Sellest hirmust tuleb võitu saada ja aktsepteerida, et vigu tuleb sisse niiehknaa.

Lahendustest esimene on õige suhtumine vigadesse: kui kinnistumismõtteviis viib olukorrani, kus vigade korral otsitakse vabandusi ja üritakse neid vältida, siis edenemismõtteviis hakkab otsima lahendusi, et mida saaks teha teistmoodi ja paremini. Vigu tuleb endale tunnistada ja neist õppida.

Kas kohtunik peaks mõtlema otsuseid langetades selle peale, et mitte vaatemängu rikkuda? Kohtunik peab teadma, millistel puhkudel ta saab mitte reageerida. Need on pigem tehnilised asjad nagu protestimine või palli äralöömine või hinnang, et kas oli kehakontakt piisavalt tugev või küsimus, et kes mängis palli. Aga kui küsimus on selles, kas astuti peale, kas löödi vastu hambaid, kas on punane kaart, siis seal ei ole mänguruumi.

Jalgpallireportaaž kui kunstiteos

Aruteluringis (3:19:25, aga ülekandes on heli puudulik) räägiti jalgpalli kommenteerimise seostest kunstiga, kommentaarori isiksuse rollist, subjektiivsusest ja objektiivsusest, žanrireeglite vajadusest ja paljust muust. Olgu siinkohal toodud välja vaid üksikud mõtted osalejate kaupa:

Priit Strandberg: see on ühtaegu tänamatu ja tänuväärne töö, sest ilma kommentaarita ei kujuta mängu enam ettegi. Nagu ilma publikuta mängud olid koroona ajal võõrastavad, nii on ka kommentaatori roll sarnane. Kommentaator teeb head tööd, kui miski vaatajat ei sega, ei too teda mängust välja, ja kommentaator mängib samal ajal kaasa, et mäng on sedavõrd oluline. Pall karistusalasse tundub seda ohtlikum, et kommentaatori hääl tõuseb, olgugi et see võib näida rumal, sest kõik näevad seda ju tegelikult isegi.

Võib-olla tõesti on kommentaatori isiksus võtmeküsimuseks. Sa saad ju rääkida ainult läbi enda suhte jalgpalli, peegeldada seda, mis sulle jalgpalli juures meeldib, ja kui see ei meeldi laiale avalikkusele, siis see töö sulle ei sobi. Tavaliselt toob see aga kaasa katastroofi, vähemalt teistes valdkondades, kui üritada meeldida kõigile.

Raul Rebane: Eesti jalgpallireportaaži tase oma tipptasemel on täiesti piisav rahvusvaheline tase ja mõne mehe kohapealt paremgi. Enamikes suurriikides keskenduvad jalgpallikommentaatorid ainult oma alale, aga nende suurem pilt on nõrgem kui mitmetel meie meestel. Suurim puudus on aga siin saalis ja see pole jalgpallireportaaži viga, vaid kogu Eesti jalgpalliajakirjanduse viga – need on teiesuguste meeste mängud, kus higised mehed jooksevad ja higised mehed vaatavad, eriti veel vanad mehed.

Kuna reportaaž on nii spetsiifiliselt ala keskne, jätab see täielikult välja naised, kelle osakaal vaadatavusest on minimaalne. Naised on väljas seepärast, et meie jalgpallurid on tundmatud. Teame heal juhul seda, et mängija läks Borussiast sinna või teise kohta, vahetas klubi ja kui vana ta on. Aga äkki oli ta lapsepõlves Puka koolis kõva mandoliinimängija, äkki tal on kaks toredat last, kellest üks võitis laulukonkursi? Jalgpallurit kui inimest ei ole olemas Eesti avalikus pildis. Neid, kes teaksid kellestki midagi, on väga üksikud, ja see on teinud jalgpallipildi oluliselt vaesemaks. Panna huvituma naisi jalgpalli strateegiast ja taktikast on praktiliselt võimatu, aga nad jälgivad väga palju tipptasemel sporti, sest nemad vaatavad inimesi, neid huvitavad saatused, suhted. Nagu Nassim Taleb ütles, siis kangelasi ei tee mitte saavutused, vaid käitumine.

Jüri Kolk: olen vaadanud poolteist mängu ilma kommentaatorita Viaplay’st ja see on ikka väga igav kogemus. Millise mängijaga on tegemist, see tuleb kohati ka mängust välja - kas ta on käinud kokanduse koolis, see mind ausalt öeldes väga ei huvita. Kui kommentaator räägib mängu ajal statistikast, siis ta peaks seda ka mõtestama, neist saab ju tuletada ja oletada, miks mingi asi läheb mängus nii või teisiti.

Hea reporter peab olema julge, kommenteerides on ta peaaegu sama tähtis mees kui Ronaldo, ei tohi karta öelda midagi valesti või eksida.

Võrdlus kirjandusest: minu isiklik eelistus on need autorid, kes ilmselgelt ajavad oma rida. Need, kes üritavad auditooriumit hallata, teevad lõpuks mingi ümmarguse asja, millega pole mitte midagi teha. Kütke nagu torust tuleb – kui on publikut, siis on, kui ei ole, siis valite uue ala.

Tarmo Tiisler publikust: kõige olulisem on persoon, kes on jutu taga – ägedus ja kaasahaaravus kaalub selle üle, kui ta teeb seda mingitest žanrireeglitest erinevalt. Kõige tähtsam on see, et lõpptulemuseks oleks sündmus.

Täispikk konverents: