Teisipäevases kohtumises Andorraga tõmbab oma rekordilisele koondisekarjäärile ametlikult joone alla Konstantin Vassiljev. Viimase ehk 159. koondisemängu eel palusime Vassiljevil omal valikul meenutada seitset matši, mis talle endale ühel või teisel põhjusel on olnud märgilised, olulised või meeldejäävad.

1. Esimene mäng põhikoosseisus

EM-valikmäng, 2. juuni 2007, Tallinn
Eesti - Horvaatia 0:1
32. Eduardo

Vassiljevi vanus: 22
Mitmes koondisemäng? 3.

Tol ajal mängisime kodus sisuliselt kõigi vastu hästi, olime kõigi jaoks ebameeldivad vastased. Neli aastat varem oli Horvaatia samuti Tallinnast napi 1:0 võiduga pääsenud, vaatasin seda mängu tribüünilt.

Selle mänguga kaasnes uus tunne - koondise eest põhikoosseisus alustamine, samuti mäletan mänguks ette valmistumist ja treeneri usaldust.

Viimastel minutitel pääsesin hästi löögile, kahjuks Stipe Pletikosa tõrjus oma pika käega nurgast palli ära. Sellest oli natuke kahju, aga mängus oli selline tunne, et midagi oleksime võinud kätte saada. Mingit sellist asja polnud, et oleksime mõelnud, et oi-oi, vastas on Horvaatia, nad on väga tugevad. Loomulikult olid, aga see vahe ei tundunud toona nii suur.

2. Euroopa meistri kvaliteet

EM-valikmäng, 9. september 2009, Merida
Hispaania - Eesti 3:0
33. Cesc Fabregas, 82. Santi Cazorla, 90. Juan Mata

Vassiljevi vanus: 25
Mitmes koondisemäng? 23.

Toon selle mängu välja mitmel põhjusel. Üks neist oli see, et meil oli tolles koondiseaknas eelnevalt mäng Kayseris Türgiga, mille kaotasime 2:4. Seejärel ootas meid ees valitsev Euroopa meister oma täiskoosseisus, aga mäng toimus väikeses Merida linnas. Kayserist Meridasse reisimine võttis kogu päeva: Kayserist Istanbuli, sealt Madridi ja bussiga Meridasse, kokku vist umbes 20 tundi!

Jõudsime lõpuks väikesesse basseiniga hotelli. See olukord võttis hästi kokku Tarmo Rüütli iseloomu: mitte keegi ei teinud sellest suurt probleemi või jama. Kõik oli okei! Juba järgmisel päeval oli mängueelne treening, aga jõudsime üsna hilja kohale ja taastumiseks-treenimiseks eriti aega ei olnud. Tarmo ütles: bassein on olemas, ilm on hea, nautige, taastuge rahulikult! Tegimegi siis natuke võimlemist basseini ees ja põhimõtteliselt puhkasime.

Mäng toimus üsna väikesel staadionil ning selles linnas oli koondisemäng sedavõrd eriline sündmus, et isegi mängueelseid treeninguid tuli kümme tuhat inimest staadionile vaatama. Rohkem oodati muidugi pärast meid treeninud hispaanlasi, aga ka meie trenni ajal elati meile valjuhäälselt kaasa, kui keegi näiteks värava lõi. Polnud küll otseselt mänguga seotud asi, aga see andis väga ägeda emotsiooni - meile meeldis seal olla, meile meeldis seal mängida ja tahtsime seda veel ja veel kogeda.

Olime Hispaaniaga tolles valiktsüklis juba korra kohtunud ja kodus kaotanud, aga tunne oli ikka eriline - vastas on ju Euroopa meister! Plats oli muidugi üliilusaks tehtud, märjaks kastetud ja pall liikus väga kiiresti, aga arvestades pikka reisi ja kõike muud tegime seal päris hea mängu. Kaotasime küll 0:3, aga meil olid omad võimalused ja kaks viimast väravat löödi meile viimasel kümnel minutil vahetusmängijate poolt. Nende kvaliteet lõpuks maksis, aga see andis kindlasti enesekindlust, et selle pealt on võimalik midagi ehitada, mingit masendust ei olnud.

Keskväljal sain mängida Xavi ja Cesc Fabregase vastu. Aasta varem olin telekast vaadanud, kuidas nad karikat tõstavad, aga siis nägin seda kvaliteeti platsil lähedalt. Seda oli näha igast väikesest puutest, igast väikesest söödust! Kui meil oli vahepeal vaja, et kahe vastase vahel oleks kuus või kümme meetrit, et sealt vahelt pall läbi sööta, siis nende jaoks polnud kolm meetrit mingi probleem - söödud olid tugevad ja täpsed. Isegi nende vastu mängides oli neid meeldiv vaadata.

3. Pääsemine nagu jalgpallimuinasjutus

EM-valikmäng, 11. august 2010, Tallinn
Eesti - Fääri saared 2:1
90+1. Kaimar Saag, 90+3. Raio Piiroja - 28. Joan Simun Edmundsson

Vassiljevi vanus: 25
Mitmes koondisemäng? 33.

See oli meie kõige edukama valiktsükli kõige esimene kohtumine. Olime sellele eelnenud valiksarjas saanud ka häid tulemusi - Armeenialt saime võidu ja viigi, võitsime Belgiat. Uus tsükkel, uued ootused, positiivne ärevus. Mäng toimus augusti keskel, pisut ebatavalisel ajal, 11. august on veel kõigele lisaks Tarmo Rüütli sünnipäev.

Kõik ootasid meilt ju võitu, aga mäng oli väga raske, midagi ei läinud nii nagu vaja. Nemad läksid 1:0 juhtima, momente oli vähe. Lõin ühe karistuslöögi posti.

1999. aasta Meistrite liiga finaali telekast vaadates oli ju kohe aru saada, et sellised asjad ei kordu tihti. Tänapäeval juhtub seda ehk rohkem, et millalgi päris mängu lõpus seis ümber pööratakse, aga tol ajal tundus see sisuliselt võimatu, kordumatu. Üks asi oli seda telekast vaadata, aga 11 aastat hiljem see ise väljakul läbi teha oli väga eriline tunne!

Usk tolles mängus lõpuni mängida oli väga tugev, kõigele lisaks oli motivatsiooniks ka treeneri sünnipäeva mitte ära rikkuda. Ütleme nii, et mängu jooksul ei olnud tort kõige ilusam, aga kirss selle tordi peal oli seda magusam!

4. Poolvigasest seisust rahvuskangelaseks

EM-valikmäng, 7. oktoober 2011, Belfast
Põhja-Iirimaa - Eesti 1:2
22. Steven Davis - 77. pen., 84. Konstantin Vassiljev

Vassiljevi vanus: 27
Mitmes koondisemäng? 45.

Olime Põhja-Iirimaad septembris just kodus 4:1 võitnud, mina olin suve lõpus siirdunud Sloveeniast Venemaale Permi Amkari. Koondisepausi järel tõmbasin Amkari eest Moskva Spartaki vastu debüteerides kohe parema jala tagareie ära, mind vahetati 43. minutil välja. Platsilt lahkumise järel hakkasin kohe mõtlema: okei, paar nädalat taastumist on miinimum, aga kohe tulevad ju oktoobrikuu koondisemängud peale! Kas jõuab?

Rääkisin sellest treenerite ja doktoritega ja mäletan hästi, kuidas doktor istus, mõtles ja ütles: see on täpselt piiri peal. Aeg lähenes, koondisekutse tuli, aga mina ei saanud ikka veel isegi trenni teha. Doktoriga oli mingi hetk juttu: mis teeme? Tegelikult oli klubil õigus mind mitte koondisesse lubada, aga lõpuks ei pannud nad kätt ette, vaid ütlesid lihtsalt, et ma oleksin mõistlik. Koondise juures oli ka veel õnneks peaaegu nädal aega mänguni ja hakkasin vaikselt juba sörkima.

Koondise juures ma esimesed kolm päeva meeskonnaga trenni sisuliselt üldse kaasa ei teinud. Küsimärgid olid endiselt üleval, kas üldse mängida saan. Alles Põhja-Iirimaal tegin meeskonnaga esimese trenni kaasa, aga hoidsin veel jalga väga. Mäletan veel hästi, kuidas trenni lõpus juba mängisime, kui tekkis olukord, kus oli hea löögipositsioon. Mõtlesin siis, et ah, proovin - pärast lööki oli esimene mõte kohe see, et kas midagi juhtus? Õnneks ei juhtunud. Aleksandr Dmitrijev tuli minu juurde ja pragas: kuhu sa lööd, mis sa riskid? Aga mina vastasin: kui homme mängu sisse lähen ja esimese löögi peale uuesti vigastada saan, siis mis kasu minust on?

Muidugi oli arusaadav, et algkoosseisus ma mängida ei saa, kuna pole tükk aega sisuliselt üldse trenni teinud. Lõpuks jäi see treeneri otsustada, kas ja millal mind kasutada. Esimesel poolajal oli üsna võrdne mäng, aga vastane lõi seal ühe värava ära - magasime kuidagi küljeaudi olukorra maha ja nii ta läks, samas oli mängupilt võrdne ja meil oli ka võimalusi.

Juba enne avapoolaja lõppu arutas Tarmo Rüütli minuga, et kas mind kohe teise poolaja alguseks sisse tuua, aga lõpuks tuli vaheajal Sergei Zenjov sisse, mingil hetkel ka Ats Purje. Initsiatiiv oli meie käes, aga me ei suutnud momente ära kasutada. Olime Kaimar Saagiga jäänud viimastena kahekesi sooja tegema, kui nägin, et Tarmo Rüütli tuli varumeeste pingi tagant välja ja vaatab meid kümmekond sekundit. Lihtsalt vaatab. Ja siis: Kostja, davai!

Tema peast käis ilmselt läbi: kas riskida või mitte? Kui oleksin vigastada saanud, oleksime ju väljakule kümnekesi jäänud, sest  vahetused olid otsas. Oleksin täiesti aru saanud, kui ta oleks teistpidi otsustanud.

Väljakule minna oli väga hea - meeskonnal oli platsil juba hea rütm olemas. Mängu käiku ei olnud vaja murda, vaid hästi sisse elada ja midagi teha, natuke juurde anda. Tekitasime standardolukordi, Raio Piiroja oli värava löömisele lähedal. Lõpuks tuli penalti ja lõime ära.

Ja see teine värav, see emotsioon... Põhjaiirlastel ei olnud aga teisel poolajal mitte midagi ette näidata. Värava järel ärkasid nad muidugi üles, aga siis oli juba natuke hilja. Muidugi häiris neid veel see, et abikohtunik oli teise värava olukorras lipu tõstnud, aga peakohtunik nägi õigesti ära, et puude ei tulnud meie mängijast. Praegusel VAR-i ajastul oleks see olnud lihtne otsus, mida üle vaadata, aga toona mitte, peakohtunik tegi julge otsuse. Samas tsüklis oli meil kohtunikega õnne ka kodumängus Serbiaga, kus lumesajus peakohtunik algul värava ära luges, aga abikohtunikuga konsulteerimise järel oma otsust muutis.

Võit andis suurepärase emotsiooni, aga meil ei olnud ju veel tegelikult midagi tehtud, sest kõik sõltus meie jaoks seejärel Serbia-Sloveenia mängust. Aga meie jaoks oli see täiesti uus olukord, et pidime sellisele mängule minema võõrsile kolme punkti järele ja saime sellega ka hakkama. Uhke tunne oli!

5. Lootuste valus purunemine

EM-valiksarja play-off, 11. november 2011, Tallinn
Eesti - Iirimaa 0:4
13. Keith Andrews, 67. Jon Walters, 71., 88. pen. Robbie Keane

Vassiljevi vanus: 27
Mitmes koondisemäng? 47.

Sellele mängule eelnenud kuu oli väga eriline. See, kuidas inimesed tahtsid ka koondise atmosfääris ja mingil määral edu sees olla... Olin ju küll Eestist eemal, aga seda oli sellegipoolest iga päev tunda. Inimesed kirjutasid, ootasid, rääkisid. Piletid haarati hetkega ära.

Kogu eelnenud tsükli olime mänginud tavaliste Nike'i pallidega, aga nendeks mängudeks toodi teistsugune kollast värvi mudel. Mina olin selliseid näinud ainult Premier League'is, kus neid äkki talveperioodil kasutati. Sellised detailid. Esimest korda tuli vist Vabariigi President mängu vaatama. Kõik sellised asjad muutsid selle mängu meie jaoks erilisemaks. Võimalik, et lõpuks oligi neid asju natuke liiga palju.

Halb uudis oli see, et enne mängu oli Sergei Zenjov vigastada saanud. Tema kiirus oleks Iirimaa suurte keskkaitsjate vastu olnud meie jaoks väga kasulik.

Muidu valmistusime hästi. Arvan siiamaani, et see mäng ei oleks pidanud 0:4 lõppema, Iirimaa polnud nii palju tugevam vastane, et seis oleks pidanud selline olema. Isegi pärast esimest punast kaarti 0:1 kaotusseisus oli kõigil usk olemas, et lööme viigivärava, meil olidki omad võimalused. Isegi kümnekesi sujus mäng hästi. Ilmselt unustasime tol hetkel, et teine mäng on veel ka olemas. Mitte kellelgi ei olnud sellist kogemust ju all, vastased olid aga mõne kogemuse võrra rikkamad ja see maksis meile ilmselt kätte.

Olen sellest ajast saati alati mõelnud, et kahemänguliste vastasseisude puhul on parem otsustavad hetked jätta teise mängu. Aga kõik toona uskusid, rahvas oli meie taga, tahtsime väga. Kordusmängus oli vähemalt tore, et saime viigiga ehk natukenegi lohutust pakkuda.

Kahe otsaga asi - pääsesime ju väga raskest valikgrupist edasi, samas finaalturniirile ei pääsenud. Midagi nagu tegime ja samas ei teinud ka.

6. Titetants ja Louis van Gaali raamat

MM-valikmäng, 6. september 2013, Tallinn
Eesti - Holland 2:2
18., 57. Konstantin Vassiljev - 2. Arjen Robben, 90+4. pen. Robin van Persie

Vassiljevi vanus: 29
Mitmes koondisemäng? 64.

Kas see oli minu karjääri parim koondisemäng? Raske hinnata. Väravate faktori mõttes võib-olla jah, aga mänguliselt... tegelikult ei olnud ka halb! Vastane oli niivõrd domineeriv, et meie mängust ei ole midagi lihtne rääkida, aga kindlasti suutsime olla efektiivsed nendes olukordades, kui meile selleks võimalus anti. Tarmo Rüütli aega saab üldse nii kirjeldada, et kui tugevamad vastased meile midagi pakkusid, siis suutsime selle ka vastu võtta.

Olime tol ajal lapseootel ja teadsime juba ette, et tütre sünd võib selle mängu kanti sattuda. Olin koondisega Pirital hotellis, kui 4. septembri hommikul tuli teade, et naine on juba sünnitusmajas ning lõuna ajal sain sõnumi, et tütar sündis ja kõik on korras. Olen tagantjärele mõelnud, et ajastus oli ilmselt kõige parem - täpselt paar päeva enne mängu, mitte täpselt mängupäeval või midagi sellist. Sain rahulikult enne ja pärast trenni haiglas naise ja tütre juures olla ja kuna kõik oli hästi, sain ka hästi mänguks valmistuda.

Mängupäeval istusime hotelli fuajees, Andrei Stepanov oli meil külas, soovis mulle õnne ja küsis: kas teed ka titetantsu, nagu Brasiilia koondis 1994. aastal? Vastasin talle, et noh, kui lööme, siis muidugi teen!

Mängul oli suurepärane atmosfäär, publikut oli palju, aga sisuliselt esimese rünnakuga löödi meile 0:1. Võid ju videost vaadata sada korda, kuidas Robben oma nõksu teeb, aga lõpuks ei suuda seda ikka takistada. See oli võib-olla ka ainus moment kogu mängust, kui Dima Kruglovi üksi tema vastu jätsime. Ta tegi kõik, mis võimalik, proovis mitu korda blokeerida, aga Robben tegi ikka oma ära. Nii varakult löödi värav ära - tundus, et tuleb pikk õhtu.

Pärast väravat oli neil veel kaks-kolm väga head momenti. Sergei Pareiko päästis meid kõvasti ja püsisime kuidagi mängus. Arvan, et esimesel korral, kui nende väljakupoolele läksime, lõimegi 1:1 ja saime oma väravatähistuse ära teha. Hollandlaste jaoks oli see kindlasti šokk - mäng oli nende kontrolli all, nad oleks pidanud lööma kaks-kolm, aga hoopis meie viigistasime ja publik oli kogu täiega meie taga.

Teisel poolajal ei olnud meil ka momente palju, aga hiljem mängu videot üle vaadates mäletan, et abikommentaatoriks olnud Karel Voolaid tõi just enne meie teist väravat välja, et on tähelepanuväärne, et läksime kuue mängijaga vastaste poolele pressingut tegema. Ja siis võitsimegi palli ja lõime värava! Jukilt suurepärane sööt, kuidagi õnnestus suluseisu vältida, instinktide pealt üks-kaks puudet teha ja pall väravasse tõsta.

Hollandi surve muudkui kasvas, aga väga ohtlikud olukorrad olid pigem üksikud. Võitlesime, väga raske oli. Siis tuli see penaltiolukord, kus kohtunik ehk natuke ehmatas ära ja mõtles, et oleks lihtsam see penalti anda kui mitte anda. Holland oli ju enne vist täiseduga ja väga enesekindlalt läbi grupi jalutanud.

2:2 seisult ei olnud aga mäng veel läbi, hollandlased tulid uuesti. Olime Robbenil siis vist juba kolme mängijaga peal ja valmis, et ta võtab palli vasaku jala peale, aga just siis otsustas ta hoopis parema peale minna ja nurga alt üks ühe vastu olukorda minna. Õnneks jõudis Sergei Pareiko talle vastu ja blokeeris. Kui sealt oleks veel 2:3 tulnud, oleks see nii ebaaus tundunud! Sisse jäi natuke sarnane tunne nagu pärast play-off'i jõudmist: midagi nagu tegid, aga tegelikult ei teinud ka. Aga kindlasti oli see üks koondisekarjääri eredamaid hetki.

Kui läksin Poolasse Jagielloniasse mängima, siis peatreener Michal Probierz ütles mulle: kuidas poleks ma saanud meeskonda võtta mängijat, kellest Louis van Gaal oma raamatus kirjutab!? Mina ei teadnud sellest midagi, aga ta näitas mulle ja tõesti - van Gaal kirjutas oma raamatus sellest mängust ja mainis ka seda, kuidas ma lapse sünni järel väravaid lõin!

7. Helge hetk raskel ajal ja (seni!) viimane koondisevärav

Rahvuste liiga, 9. juuni 2022, Ta'Qali
Malta - Eesti 1:2
56. ov. Karl Jakob Hein - 21. Konstantin Vassiljev, 90+4. Henri Anier

Vassiljevi vanus: 37
Mitmes koondisemäng? 142.

See mäng sattus koondises raskesse perioodi. Suutsime küll aeg-ajalt teha üksikuid häid tulemusi ja häid mänge, aga üldist stabiilsust, kus oleksime kõikide jaoks suutnud ohtlikud olla, me saavutada ei suutnud. Päris pikk ebastabiilne periood. Langesime C-liigast D-tasandile ja olime surve all, et sealt välja rabeleda. Kui palju meil ikka selliseid olukordi on, kus pinge on peal, et iga mäng võita?

San Marino ja Malta ei ole kindlasti kõige tugevamad jalgpalliriigid, aga elu on näidanud, et tänapäeval mängitakse igal pool. Jalutades kedagi üle mängida on väga raske, oleme seda ka eurosarjades näinud.

Ka enda jaoks oli kogu see periood... mitte halb, aga väravaid ei olnud väga pikalt tulnud. Alagrupi lahenduse osas olid mängud Maltaga kõige tähtsamad ja samal ajal teadsime ka seda, et D-liiga võitmine toob meile suure tõenäosusega võimaluse play-off'i mängida. Thomas Häberli rääkis sellest meile juba enne D-liiga mängude algust - tol hetkel oli tõenäosus vist 70 protsenti ja edaspidi üha kasvas.

Kuna tegu oli juunikuuga, oli Maltal päris palav. Päev venis pikaks, kuna kogu aeg pidi hotellis istuma. Üritasime küll jalutama minna, aga üle poole tunni polnud varianti, sest sooja oli üle 30 kraadi ja päike paistis ülevalt otse lagipähe.

Mõtlesin siis, mida hotellis teha. Vahepeal magasin, vahepeal vaatasin Queenist tehtud filmi "Bohemian Rhapsody". Sellise looga filmid mulle üldiselt eriti meeldivad, sest need näitavad ära, et asjadel on alati mingi taustalugu. Filmi lõpus näidati kontserdil kõiki laule ja selle ajal tundsin, kuidas see tekitas minus nii tugeva emotsiooni, et läksin suisa higiseks! Mattias Käit tuli ka mingil hetkel ütlema: "Täna lööd ju ära, eks?" Kes teab, kes teab - nii ammu pole löönud!

Mäng ei olnud tõesti lihtne. Vastased said õnnetu penalti, mille Hein tõrjus. Pärast seda lõin üsna kohe ise värava. Mäng oli küll meie kontrolli all, aga teisel poolajal tuli see õnnetu omavärav. Sellised asjad tekitavad meeskonnas ärevust: kas tuleb või ei tule? Õnneks tulid vahetusest kogenud mehed Sergei Zenjov ja Henri Anier ja lahendasid olukorra hästi ära. Vastaste väravavaht tegi natuke valearvestuse ja läks Sergeile vastu, aga ta ei hakanud lööma, vaid söötis Henrile tühja värava ette.

Emotsionaalselt oli see tol hetkel väga vajalik võit, mis andis edasiseks õige impulsi. Kõik justkui ootasid meilt võitu, aga sisimas tundsime, et see ei ole üldse nii kindel - vastasel on ka head mängijad ja lõppude lõpuks oli tegu võõrsilmänguga koondisetasemel. Klubijalgpall ja koondisejalgpall on ikka sedavõrd erinevad, liialdades võib öelda, et kaks eri ala - isegi väiksematel koondistel on jalgpallurid, kes mängivad väga korralikes klubides.

Pärast seda mängu hakkasime justkui vaikselt oma mängu leidma - võitsime San Marinot ja Maltat ka kodus, saime D-liigas esikoha. Järgmisesse valiksarja läksime hea emotsiooniga ja esimene mäng Austriaga võõrsil oli korralik, aga siis hakkasid meil vigastustega probleemid tulema. Rauno Sappinen kukkus välja, koosseis hakkas ühest suunast teise loksuma ja stabiilsust ei tulnud.

Isiklikus plaanis oli see ka oluline - esimene koondisevärav pärast pikka pausi, seni ka viimane. Lahkumismängus tahaksin värava lüüa, aga mängust! Isegi kui penalti tuleb, siis ma ei tea, kas tahaksin lööma minna, kui seda mulle pakutaks. Las harjutavad need, kes peavad selle eest järgmised kümme aastat vastutama!