Eile täpselt 34 aastat tagasi lõhkes Tšernobõlis Lenini-nimelise tuumaelektrijaama neljas reaktor. 42 inimest hukkus silmapilkselt ning sadade tuhandete elu muutus totaalselt. Avarii oli rahvusvahelise tuumaintsidentide skaala järgi 7. taseme õnnetus ehk kõige tõsisem olukord, mida on ajaloos veel vaid korra juhtunud.

Esimesed märgid sellest, et kõik ei kulge tavapäraselt, ilmnesid eelmisel päeval. Tuumajaamas viidi 25. aprillil läbi katset, mis kõigutas elektrivoolu ja Kiievi regiooni peadispetšeri nõudmisel õhtusesse vahetusse lükati. Paar tundi hiljem alustati reaktori võimsuse langetamisega uuesti ning seekord saadi edukalt hakkama.

Saatuslikud hetked leidsid aset vahetult pärast südaööd. Kell 00.05 muutus reaktori võimsus planeeritust veel väiksemaks ning väheste kogemustega Leonid Toptunov paanitses. Insenerina töötanud mees sisestas juhtvardad liiga sügavale reaktorisse, mistõttu langes neljanda reaktori võimsus 30 megavatile. Ettenähtud võimsusest oli olemas vaid viis protsenti.

Et keegi viga ei märganud, alustati kell 01.23 peainsener Anatoli Djatlovi käsul katsega ning neli veepumpa lülitati välja. See põhjustas reaktoris veevoolu nõrgenemise ning järsu võimsuse tõusu. Murelikud töötajad käivitasid teistmoodi näitajate tõttu peamise avarii-päästesüsteemi, mis tegi olukorra veelgi hullemaks: juhtvardad, mis pidid vastaval juhul reaktorisse sisenema, liikusid liiga aeglaselt ja kiirendasid protsessi.

Võimsus tõusis 30 000 megavatini (ehk kümme korda üle normaali) ja reaktori võimsuse tõusu polnud võimalik mitte kuidagi peatada. Mitu tonni vett aurustus hetkega ning tekkinud auruplahvatus rebis reaktori 2000 tonni kaaluva kaane pealt, paisates õhku suure osa reaktorist.

On this day in 1986, 4th reactor at Chernobyl nuclear power station in USSR explodes, 31 die, radioactive contamination reaches much of Western Europe. #Chernobyl pic.twitter.com/j759jGbVYr — Marina Amaral (@marinamaral2) April 26, 2020

Reaktoris olnud ülikuum grafiit süttis õhu käes põlema ning tekitas üheksa ööpäeva põlenud väikese vulkaani, mida oli tavapäraste vahenditega pea võimatu kustutada. Olukorda proovisid lahendada sündmuspaigale saabunud tuletõrjujad, kes ei osanud hinnata juhtunu tõsidust. Suur osa neist hukkus ülisuure kiiritusdoosi tõttu.

Umbes 31 500 ruutkilomeetri suurune ala (pindalalt 3/4 Eestit) kuulutati elamis- ja kasutuskõlbmatuks ning kokku evakueeriti ligikaudu 600 000 inimest. Nõukogude Liidule läks saatuslik õhtu maksma vähemalt 63 miljardit eurot ning pani seega aluse riigi lagunemisele.

Pidamata jäänud poolfinaal

Tuumaelektrijaamast 20 kilomeetri kaugusel paiknes Prõpjati linn, kus elas õnnetuse hetkel pisut vähem inimesi kui praegu Narvas. Sarnaselt Eesti piirilinnale leidus ka seal jalgpalliklubi: Prõpjati Stroitel. Tiim liitus riigi liigasüsteemiga 1981. aastal ning paar aastat mängiti NSV Liidu viiendal liigatasandil, kus vahelduva eduga tabeli esimest otsa jahiti. Meeskond koosnes Tšernobõli tuumaelektrijaama ehitajatest ja Prõpjati elanikest ning klubi peatreeneriks oli endine Kiievi Dinamo ründeäss Anatoli Šepel.

Sport oli linnas väga olulisel kohal ning seetõttu ehitati meeskonnale uus korralik koduväljak: 11 000 inimest mahutav Avangardi staadion. Plats sooviti avada maipühadel suurte pidustuste käigus, kuid enne seda tuli veel üks matš pidada vanal väljakul. Nimelt oli klubi jõudnud kohaliku karikasarja poolfinaali ning 26. aprillil 1986. aastal pidi toimuma tähtis mäng Borodjanka esindusklubiga.

Stroiteli mängijad kogunesid tol päeval staadionile, et valmistuda mängueelseks soojenduseks. Äkitselt maandus muruväljakule helikopter, millest väljusid kaitseülikondades mehikesed, pinisevad kiirgusandurid käes. Palluritele öeldi, et Borodjanka sportlasi kandev buss peatati mitmekümnete kilomeetrite kaugusel ning suur poolfinaal jääb ära; mängijad olid segaduses ja ei teadnud, mida teha.

Klubi kapten Valentin Litvin on hiljem ajakirjale Discover Chernobyl saatuslikku päeva meenutanud: "Läksin klubihoone katusele, kust nägin tuumaelektrijaama ning suitsu, mis lendles neljanda reaktori kohal. Mõtlesin koheselt oma naisele, kes oli sünnitusmajas. Jooksin tema juurde, võtsin ta mootorrattale ning sõitsin linnast välja."

Peale linna evakueerimist otsustasid kohalikud jalgpallurid klubiga jätkata Slavutõtši linnas ehk vanast asukohast 46 kilomeetri kaugusel, kuid kahe hooaja pärast lõpetas endine Prõpjati Stroitel tegevuse. Litvin kolis Obuhivi ning hakkas esindama Vladislavka Zarja meeskonda.

Tšernobõli laste karm saatus

Tšernobõli tuumareaktorist umbes 3000 kilomeetri kaugusel asuvas Montanas (või tolleaegses Mihhailovgradis) mängis saatuslikul päeval rahulikult jalgpalli 6-aastane Stilijan Petrov. Umbes kümme aastat hiljem liitus mees kodumaa hiiu Sofia CSKA-ga, sajandi lõpus kirjutas ta alla Glasgow’ Celticu pakutud lepingule ning 2006. aastal jõudis välja Premier League’i.

Kuus hooaega hiljem oli Petrovist saanud Aston Villa kapten, kokku jäi poolkaitsjale klubi eest kirja 218 mängu. Koondises sai temast riigi rekordinternatsionaal. Kõik tundus olevat perfektne, kuid ... 2012. aasta märtsikuus selgus, et 32-aastasel mehel on leukeemia ehk verevähk.

Taolist haigust põhjustab sageli just radioaktiivne kiirgus ja seega hakati kahtlustama, et Petrov võis noorena saastatud õhu käes viibida. Näiteks Bulgaaria koondise arst Mihail Iliev rääkis The Sunile, et süüdi on Bulgaaria kommunistlik süsteem, mis ei teavitanud inimesi tuumakatastroofist piisavalt vara.

"Oli kevade lõpp ja inimesed sõid värskeid puuvilju, mis olid radioaktiivsed. Enamus inimesi, kes olid siis lapsed, on selle pärast vähki põdenud. Kutsume neid Tšernobõli lasteks. Suur osa neist sündis samas piirkonnas, kus Stilijan."

"Tema perekonnas pole ühtegi liiget, keda oleks varem sama saatus tabanud," jätkas doktor Iliev teooriat. "Seepärast arvan, et Stilijan on kommunistliku režiimi ohver, kuna sel ajal jagati inimestele liiga vähe informatsiooni Tšernobõli plahvatuse ning sellega kaasnenud radioaktiivse pilve kohta."

Täielikult tuumakatastroof jalgpalli ei peatanud

Tšernobõlist vaid 100 kilomeetri kaugusel asub Ukraina pealinn Kiiev. Kahe ja poole miljoni elanikuga linnas mängisid mitmed suured jalgpalliklubid, millest nimekaim oli Nõukogude Liidu 12-kordne meister Kiievi Dinamo. Klubis olid 1986. aastal sellised staarid nagu Igor Belanov, Anatoli Demjanenko ja Oleg Blohhin ning 2. mail tuli neil lennata Lyoni, et mängida Atletico Madridiga.

Kui võinuks arvata, et mängijaid segas vaid nädal aega varem toimunud katastroof, siis Dinamo juhendaja Valeri Lobanovski kinnitas mängu eel ajakirjanikele, et neil on kõik kontrolli all.

"Mu mängijad on teadlikud sellest, mis juhtus Tšernobõlis, kuid see ei häirinud meid mänguks valmistumisel," lubas Lubanovski. 2002. aastal manalateed läinud treeneril oli õigus, kuna paar tundi hiljem alistati hispaanlased 3:0 ning Kiievi Dinamo võitis oma ajaloo teise UEFA karikavõitjate karika. Hooaja lõpus suutsid kiievlased võidutseda ka NSV Liidu kõrgliigas.

Samal aastal liitus Kiievi Dinamoga legendaarne Andri Ševtšenko. Kui peale tuumaõnnetust hakati inimesi evakueerima, siis tehti nii ka Dinamo noortemeeskonnaga: 9-aastased lapsed saadeti paariks kuuks 400 kilomeetri kaugusele treeninglaagrisse, kus nad turvaliselt mängida said.

Ševtšenko ise on hiljem New York Timesile tõdenud, et neile ei räägitud äkilise reisi põhjustest. "Me põhimõtteliselt teadsime, mis juhtus, aga meile ei öeldud seda alguses. Seda hoiti saladusena. Tšernobõl mängis tõesti mu karjääris rolli."

Kui Tšernobõli tuumakatastroof huvi pakub, soovitab Soccernet.ee vaadata HBO sarja "Chernobyl", kus plahvatusele eelnenud ja järgnenud sündmused lahti räägitakse.