Aivar Pohlak põhjalikult Eesti klubide eurohooajast ja vuti arengust: tippklubid ei tegele piisavalt kohalike andekamate mängijate teadliku arendamisega (36)

Foto: Brit Maria Tael

Eesti klubide eurohooaeg kulges tänavu nukralt, kui mitte ükski klubi ei suutnud oma tõket ületada. Uurisime Eesti Jalgpalli Liidu presidendilt Aivar Pohlakult, mida tema sellest arvab ja mis võiks olla see võluvits, mis eestlased konkurentsivõimelisemaks teeks.

Pohlak tõdes, et praegu on palju seotud meie kõrgliiga tasemega ning vutiliit proovib siin omaltpoolt teha kõik, et tase oleks ühtlasem. Samas kinnitas ta, et Eesti jalgpall saab olla täpselt nii tugev, kui on Eesti klubid, kus toimub igapäevane töö mängijatega ning selles peavad klubid eelkõige ise juurde panema.

Tänavu läks sedasi, et mitte ükski Eesti klubi ei suutnud kahe mängu kokkuvõttes oma vastast alistada. Mis tunnete ja mõtetega sa sellele tagasi vaatad nüüd, kui on olnud veidi aega neid tulemusi seedida?
Mõistagi ei saa selliste tulemuste üle rõõmustada. Sarnaste vastastega nagu iirlased ja islandlased oleme vahel olnud edukad ja vahel mitte. Kalju on alistanud korra kahe mängu kokkuvõttes ka Iisraeli klubi. Selleks, et Kalju ja/või Levadia oleks saanud esimesest ringist edasi, pidanuks neil mängudes kõik või peaaegu kõik klappima. Flora vajanuks nii Hapoeli kui ka APOEL-i vastu midagi imelaadset. Transi ülesanne oli Flora omaga samast mastist.

Kas tänavused tulemused on sinu jaoks ratsionaalsetel ja loogilistel põhjustel selgitatavad või on see üllatuslik ja põhjused vajavad sügavamaid otsinguid?
Kahe tipp- või profiklubi kadumine eelmise hooaja järel mõjus liigatasemele ja muutis selle ebaühtlasemaks. Floral oli raske loos ja nad murdusid vaimselt. Transi jaoks kergemat varianti pigem ei olnudki ja neist ei ole eraldi mõtet kõnelda – Euroopa liiga koht jõudis klubini tänu Infoneti kadumisele.

REKLAAM

Nagu ütlesin, siis Kaljul ja Levadial ei tulnud nii välja, nagu pidanuks. Kalju ei suutnud hooaegade vahel koosseisu piisavalt värskendada. Levadia lootis ehk liigselt uuele treenerile. MM-i aegsele pausile kui probleemile ma eriti ei rõhuks – näiteks Kalju mängis tänavu 26. mail liigas Paidega, siis tuli koondisepaus, peale mida kohtuti 6. juunil liigas Kuressaarega, 12. juunil liigas Tulevikuga ja 28. juunil karikas III liiga FC Sillamäega. Peale seda peeti 3. juulil treeningmäng Transiga ja 6. juulil Riia FC-ga. Kalju edukaimal euroaastal – 2016 – mängisid nad 24. mail Levadiaga, siis tuli koondisepaus, 12. juunil kohtuti madalama liiga FC Forzaga karikavõistlustel ja 19. juunil liigas Sillamäe Kaleviga, millele järgnesid Euromängud 30. juunil ja 7. juulil. Võib-olla eksin, aga minu mälu järele ei mänginud Kalju toona ka ühtegi treeningmängu. Juunikuus ei ole mängurütmi kunagi – kuu alguses on alati koondisepaus ja kuu teisel poolel jaanipäev.

Ebaedu põhjuste ja edu eelduste nägemine on kahtlemata üks professionaalsuse peegeldusi – meenutaksin, et alles mullu sügisel võitles ühe tippklubi president avalikult liiga täisprofessionaalsuseni viivate solidaarsusmehhanismide vastu. Ometi on viimane üks klubide euroedu põhiargumente.

Alex Matthias Tamm lõi Kalju võidule Stjarnani vastu. Foto: Liisi Troska

Veidi, aga tõesti ainult veidi pakkusid tänavu vutisõpradele lohutust kaks võitu Euroopa liigast, kui Kalju alistas kodus islandlaste Stjarnani ja Flora Küprose hiiu APOEL-i. Kas need tulemused ka sulle kui Eesti jalgpallijuhile lohutust pakkusid? Kui jah, siis mis nurga alt?
Lohutus ei ole õige sõna, aga need kaks võitu olid selles mõttes olulised, et saime veidigi reitingupunkte ja klubid/mängijad mingigi võidukogemuse. Kui rõõmust rääkida, siis tegid seda ehk noorte Alex Matthias Tamme ja Markus Poomi väravad.

Mida tuleks teha, et Euroopa tihedas konkurentsis paremini toime tulla? Kas senised tegevuskavad ja plaanid on end õigustanud? Kas midagi tuleks muuta või tuleks olla kannatlikum ja jätkata tööd?
Üldises plaanis vajame esimese asjana täisprofessionaalset, ühtlast ja võimalikult pingelisi mänge pakkuvat jalgpalliliigat ja selle suunas oleme läbi erinevate solidaarsusmehhanismide ka teel. Kõnealune on unikaalne, aga meie ühiskonnas toimivaid loogikaid arvestades ainuvõimalik mudel tippklubijalgpalli arendamiseks ja klubide jätkusuutlikuks toimimiseks Eestis. Kui küsite, miks selliste asjadega varem pole välja tuldud, siis vastus on, et kõigepealt oli jalgpalliliit vaja ise sarnaselt toimima saada.

Mõistagi pole täisprofessionaalne liiga üksi mingi imerelv, vaid selle liigas sees peavad olema ka professionaalselt toimivad kompetentselt juhitud klubid. Usun, et läbi solidaarsusmehhanismide kasvav konkurents motiveerib klubisid ka oma jalgpallilisi teadmisi arendama. Jalgpall on näiliselt lihtne mäng, aga tegelikult on temas toimivatest loogikatest keeruline aru saada – võtame näiteks mängija andekuse mõistmise, selle ande avamise ja arendamise. Mäletan, kunagi ütles Oleg Romantsev mulle, et kui ta Valeri Karpini Spartakisse tõi ja mängima pani, siis publik staadionil vilistas ja karjus esimesed kaks hooaega. Alles teise hooaja lõpus hakkas rahvas tasapisi nägema seda, mida treener nägi esimesest pilgust.

Euroopa klubijalgpallis edukas olemiseks on kaks teed – see on võimalik kas läbi raha või kohalike mängijate arendamise kaudu. Ei ole raske mõista, et meie jaoks on võimalik vaid teine neist. Näiteks Levadia edukaimatel eurohooaegadel 2006 ja 2009 oli neil eestlasest treener. 2006. aastal kuulus koosseisu kaks välismaalast – Vitoldas Cepauskas ja pigem vahetusmehe rollis olnud Marius Dovydenas; 2009. aastal ei olnud neil välismaalasi üldse, kui enamasti vahetusmehena väljakul käinud Tomi Saarelma välja arvata. Tõsi, see tee on keerulisem, kui välismaalt valmis mängijate võtmine. Ometi peaks olema selge, et siia tulevad need, kellel teisi võimalusi napib.

Levadia tegi 2009. aastal Tallinnas viigi Galatasarayga. Foto: Catherine Kõrtsmik

Viitan sellele, et meie tippklubid ei tegele piisavalt kohalike andekamate mängijate teadliku arendamisega tippjalgpalluriteks, ometi on see reaalseim tee nii klubide sportliku kui ka majandusliku eduni. Liigasse ja eelkõige selle tippklubide põhikoosseisu jõudvate kohalike mängijate hulk on väike ja paljud anded jäävadki jalgpalli jaoks avamata. Mängijate arendamine peab olema sihipärane ja professionaalselt juhitud tegevus. Väidan, et meie liigas on olnud üksikuid välismaalasi, kelle tasemel mängijaid poleks Eestis võimalik kasvatada.

Just nimelt selle probleemi tõttu kehtestasime KTM-reegli ja lõime solidaarsusmehhanismide I etapi, mille täismahus käivitumisel 2019. aastal toetatakse enam kui 120-t kolme tippliiga klubide mängijat sünniaastatega 1997 kuni 2001, mis peaks hoidma oluliselt suuremat hulka noorteklassist väljakasvavaid jalgpallureid tippjalgpallis ja looma neile majandusliku eelduse pühendumiseks.

Aastaks 2020 väljub niinimetatud esimene lend selliseid stipendiaate – arvuliselt veidi rohkem kui 40 – millega koos käivitub solidaarsusmehhanismide II etapp – kuus UEFA sarjades mitteosalevat klubi saavad toetuse kuue täisprofessionaalse jalgpalluri palkamiseks, koos kuue jalgpalliliidu poolt toetatava stipendiaadi ja kuue klubi enda poolt finantseeritud mängijaga saame selliselt esmakordselt kokku täisprofessionaalse liiga, mille konkurentsivõime peaks kiiresti paranema.

Aastatel 2021/2022 plaanime käivitada solidaarsusmehhanismide III etapi, mille sisu ei ole praegu veel selge ja millest hakkame kõnelema nii liidu sees kui ka klubidega tänavu sügisel ja talvel, aga mulle tundub praegu, et selle fookus läheb Premium liiga klubidele spordidirektorite, noortetöö juhtide ja skautide palkamisele. Lisan, et kuna järgmisest hooajast finantseerib jalgpalliliit kolme hooaja jooksul Premium liiga klubide kogukonnajuhtide palkamist – kolm pilootprojekti toimivad juba praegu – siis läheb suurem energia klubide arendamisel alates hooajast 2019 just sportlikule poolele.

Eeldame, et see kõik toob kaasa nii sportliku kui ka majandusliku edu. Mängijaõiguste müük peab saama Eesti klubide eelarvete loomulikuks osaks. Liigasisene konkurents paraneb ja liiga keskmine tase tõuseb. Eeldatavasti hakkab vähemalt üks eurosarjas mängiv klubi aastate lõikes vahetuma.

Igaks juhuks lisan oma selle vastuse lõppu, et ma ei ole välismaalaste mängijateks ja treeneriteks palkamise vastu, aga väidan, et nad peavad olema kindlates rollides, mitte skeletiks, millele toetub kogu klubi või selle esindusmeeskonna toimimine. Targalt valitud välismaalastest mängijad ja treenerid rikastavad meie jalgpalli, see on aksioom.

Aivar Pohlak (paremal) enne koondise suvist maavõistlust Marokoga. Foto: Liisi Troska

Võrdleme end tihti naabritega. Kui meie jaoks on mängud läbi, siis nii soomlased, lätlased kui ka leedukad on eurosarjas endiselt konkurentsis. Kas ja mida nad paremini teevad? Kui vaadata kasvõi meie noortekoondiste tulemusi, siis mõne erandiga kipume neile ka omavahelistes mängudes alla jääma.
Suduval oli APOEL-i alistades 18 mängija hulgas 10, HJK-l Vikinguri vastu 8, Žalgirisel KI-ga mängides 10 välismaalast. Ventspilsis alustas nii kodu- kui ka välismängus Luftetari vastu 3 Läti kodanikku. Sama oli Žalgirisel Vaduzi alistades. Vähema välismaalaste hulgaga Läti, Leedu ja Soome klubid edasi ei saanud.

HJK on läbi ajaloo majanduslikult kindlustatud klubi, Läti ja Leedu jalgpallis on nende ühiskondade teistmoodi toimimise tõttu jalgpallis rohkem emotsionaalset raha ja nad saavad endale lubada palgata paremaid välismaalasi kui meie klubid. Samuti on läbi paksema jalgpallilise kultuurikihi nende klubide juhtidel paremad teadmised jalgpallist. Ometi väidaksin, et HJK ca 2500 noormängija juures on üksikute oma kasvandike olemine esindusmeeskonnas ressursi raiskamine. Seda eriti olukorras, kus soomlasliku töökuse ja tasakaaluga mängijatel on jalgpallurite turul oma nišš olemas.

Mis noortekoondisi puudutab, siis oleme naabritele järele tulnud, aga kuna meie poisid on naabrite eakaaslastest pigem hilisema arenguga, siis peame stabiilselt edukaks saamiseks olema neist mänguliselt selgelt paremad ja selleni läheb aega. Leedus ja Lätis toimub praegu ka noorjalgpallurite rohke siirdumine välismaa akadeemiatesse, mis tõstab kunstlikult nende noortekoondiste hetke taset.

Samas – nagu eespool pikalt kirjeldasin, ei saa me olla noorjalgpallurite arendamise loogikaga rahul, aga usun, et loodud süsteem viib ka siin asja edasi. Rõhutan – Eesti jalgpall saab olla nii tugev, nagu on tema klubid, sest seal tehakse ära enamus tööst ja sellele suunale me ka rõhume.

Kommentaarid

REGISTREERITUD (5)
ANONÜÜMNE (31)

Tamar Järv   •  
(86.121.146.***)
Ma ei saa aru kaua kestab see kunstlikukt jalgpallurite tekitamine. Ma toodame lopuks KTM ja solidaarsus mehanismidega ainult magvustsoonis noormangijaid kes pole kunagi harjunud oma koha eest voitlema. Suunake see raha infrasse ja treenerite koolitusse.
rallikas   •  
(95.153.33.***)
Vastulause KTM-ist, välismaalastest ja solidaarsusüsteemist ja euromängudest.

Mitte kunagi varem ei ole takistanud asjalikul noorel mängijal end püünele mängimaks mingi kunstlikult loodud reegel. Nüüd kui on niikuinii ETM kohustus, siis KTM reegel ei päde enam.

Enne ETM-i/KTM-i võis võistkonnas olla 4 EU-välist mängijat, mis tähendas seda et brasiillasi või vene kodakondseid võis olla max 4, kuid samal ajal võis sats olla igast kolmanda järgu lätlaseid ja leedukaid täis (Narva ja Sillamäe). Sellistel puhkudel võis tõesti tekkida oht, et mõni asjalik noormängija ei saa arenguks vajalikku mänguaega ning klubi pumpab sisse raha ebaratsionaalselt.

Praegune KTM reegel pärsib Eesti jalgpalli arengut rohkem, kui tulevane solidaarsussüsteem seda kaasa aitab. Kohustada mängima mängijat, kelle oskused ja talent ei vasta klubi ettenähtud standarditele viib alla kogu liigataseme. Lisaks takistab see reegel väheste KTM mängijatega klubil edasi müümast talendikat mängijat puhtalt selletõttu, et teda on neil endil vaja selle reegli tõttu.

2021 aastal tulenev kohustus 3 KTM-staatusega mängijaga alustada pärsib uute värskete ja ambitsioonikate klubide võimalust tulla tõusta liigapüramiidist ülespoole kõrgliigasse ja mängida medalitele. Esiteks juba seetõttu, et neile vajalikud talendikad mängijad võetakse teiste klubide poolt ära

Sa tõid välja Levadia edu aastal 2006 ja 2009.

Levadia komplekteeris oma meeskonna mängijatest, kes olid oma nooruspõlve treeningud teinud mujal, mitte ainuüksi Levadias. Suured staarid Kostja Vassiljev, Aleksandr Dmitrijev ning Dima Kruglov tulid kõik TJK-st. Nikita Andrejev Lasnamäe Ajaxist, mõned vanemad mängijad Flora süsteemiedst, mõned mujalt. Oma enda kasvandikke oli neil 2006 aastal ainult Morozov. Ning leedukaid oli neil 4 - Modestas Stonys, Darius Regelskis, Vitoldas Cepauskas ja Marius Dovydenas.

Nüüd on tänu KTM reeglile raskendatud kohalikest mängijatest tugeva võistkonna komplekteerimine, sest KTM-reegel takistab ausat konkurentsi. Nõrgem KTM-staatusega andetu mängija peabb mängima, kuigi tema asemel oleks võimalik mängitada talendikamat noormängijat.

Eesti mängijatega ainult mängimine võib küll väga üllas idee olla, kuid teha tegusid FC Flora näitel ainult kohalike mängijatega Euroopas tulemusi ei ole suudetud teha. Nõmme Kalju see aasta põrus, aga eelmine 5 aastat oleme ainuisikuliselt Eesti klubijalgpalli au Euroopas hoidnud.

Klubijalgpalli eesmärk ei tohi olla ainult mängijate tootmine, vaid edukate sportlike tulemuste tegemine. Iga klubi eesmärk on siiski olla sportlikul tasemel võimalikult tugev ning vaid see on edasiviiv jõud. Mängijate rahvuskoondisesse jõudmine klubidest peab olema klubi töö ja vaeva tulemus ja tasu, mitte kohustus. Publik tulles jalgpalli vaatama tahab näha siiski head ja kvaliteetset mängu, mitte seda kuidas 22 eestlast omavahel 5m söötu ei saa antud.

Kes tahab ainult eestlaseid väljakul vaadata, siis selleks on meil Eesti Jalgpallikoondis. Klubijalgpalli eesmärk on siiski võimalikult tugev sportlik tulemus.

Mõned aastad tagasi palju kirutud Läti-Leedu jalgpall, mis pidi meist olema valgusaastatega maas, on läinud meist hoopis valgusaastatega mööda.

Suduva ja Spartaks mängivad Euroopa Liiga play-off koha peale. Vilniuse Žalgiris mängib kolmandas ringis mitmekordse Euroopa Liiga võitja Sevillaga võõrsil täiesti adekvaatse tulemuse. FK Trakai, kes alustas Euroopa liigas eelringide eelringist, mängis ennast välja samuti kolmanda vastaseni langedes lõpuks väga tugevale Belgradi Partizanile viisakate 0:1 ja 1:1 tulemustega. FC Stumbras langes küll esimeses ringis tulemustega 1:0 ja 0:2, kuid mängiti siiski väga viisakalt Apollon Limassoli vastu, kes võitis järgnevas ringis Narva Transi vastast Zeljeznicari ning eilse 4:0 võiduga Dinamo Bresti üle enam-vähem kindlalt minemas Play-Offi.

Kuigi neil on jah välismaalaseid rohkem kui kohalikke, on siiski sportlik tulemus see mis loeb kõige rohkem. Edukad sportlikud tulemused toovad raha, mida saab suunata omakorda klubi arendustöösse, sh noortesse.

Lubades mõistlikul arvul välismaalasi (loe: näiteks 6) registreerida annab noormängijatele võimaluse saada välismaist know-how'd. Lisaks annab ta konkurentsi igale mängijale ning motivatsiooni rohkem vaeva trennis nägema, et ise väljakule pääseda.
asdf   •  
(91.129.103.***)
Klubi KTM mängijaks saab igaüks, kes olnud klubis vanuses 12 kuni 23-eluaastani 3 hooaega. Jalgpalliliidu poolt toetatud stipendiaatidest peavad pooled olema KTM-id ja pooled ETM-id. Mis tähendab, et toetussüsteemi loogika toetab võrdselt nii klubi oma kasvandikke kui ka väikeklubidest tulevaid mängijad. Stipiperiood on kolm aastat ehk siis selle ajaga saab mängija ühtlasi klubi KTM-iks. Ehk siis klubi peab lihtsalt tegema noortetööd ja skautima väikeklubide mängijaid ja tuues nad õigeaegselt klubisse (nendele mängijatele maksab jalgpalliliit) ja mitte kunagi ei teki KTM reegliga probleeme. U17 ja U19 Eliitliiga transpordikulud maksabki jalgpalliliit.
Kasper   •  
(85.253.139.***)
Lugejate nõudmisel palusin Aivar Pohlakul vastata foorumikasutaja rallikase vastulausele. Vastus muutmata kujul:

Rallikas: „Vastulause KTM-ist, välismaalastest ja solidaarsussüsteemist ja euromängudest.

Mitte kunagi varem ei ole takistanud asjalikul noorel mängijal end püünele mängimaks mingi kunstlikult loodud reegel. Nüüd kui on niikuinii ETM kohustus, siis KTM reegel ei päde enam.

Enne ETM-i/KTM-i võis võistkonnas olla 4 EU-välist mängijat, mis tähendas seda et brasiillasi või vene kodakondseid võis olla max 4, kuid samal ajal võis sats olla igast kolmanda järgu lätlaseid ja leedukaid täis (Narva ja Sillamäe). Sellistel puhkudel võis tõesti tekkida oht, et mõni asjalik noormängija ei saa arenguks vajalikku mänguaega ning klubi pumpab sisse raha ebaratsionaalselt.

Praegune KTM reegel pärsib Eesti jalgpalli arengut rohkem, kui tulevane solidaarsussüsteem seda kaasa aitab. Kohustada mängima mängijat, kelle oskused ja talent ei vasta klubi ettenähtud standarditele viib alla kogu liigataseme. Lisaks takistab see reegel väheste KTM mängijatega klubil edasi müümast talendikat mängijat puhtalt selletõttu, et teda on neil endil vaja selle reegli tõttu.“

Aivar Pohlak: Kui väidad, et KTM reegel kohustab mängitama mängijat, kelle oskused ja talent ei vasta klubi ettenähtud standarditele, siis Sinu loogika järele ei oleks nagu Eestis andekaid mängijaid üldse olemaski.

KTM reegel võeti vastu enne hooaega 2013 – teda on hiljem korduvalt täiendatud või õigemini pehmendatud– ja ta rakendus hooajast 2015. KTM mängijaks saadakse klubis vanuses 12 ... 23 oldud kolme hooajaga. Lisaks saab igas klubis olla 2 nn. kunstlikku KTM mängijat (kunstlikuks KTM mängijaks saab teha kuni 23-aastase mängija tema klubisse toomise hetkel eeldusel, et kunstliku KTM mängija koht on vaba; näiteks Kaljus on kunstlike KTM mängijate ahel olnud selline: kunstlik KTM nr 1 – Andre Järva, peale tema klubist lahkumist Jevgeni Demidov; kunstlik KTM nr 2 – Erik Listmann, tema lahkumisel Vlasiy Sinyavskiy, tema lahkumisel Kaspar Paur; uue kunstliku KTM mängija võtmise võimalus tekib ka siis, kui kunstlik KTM saab nn. päris-KTM-iks).

Ehk siis selle ajaga on igal klubil olnud rohkem kui piisavalt aega ja võimalusi otsida väikeklubidest (ja ka igalt poolt mujalt) Eesti kõige andekamaid mängijaid, arendada nende talenti ja kasvatada neist klubi KTM-id. See eeldab lihtsalt pisut pikemat ettemõtlemist.

Ja juhuks, kui klubi pikemalt ette mõelda ei oska või mingil põhjusel läheb nii, siis kaks kunstlikku KTM mängijat on alati päästevariandiks. Tõsi, ka nende otsimise ja valimisega tuleb tegeleda. Need mängijad on võimalik isegi teisest klubist laenata.
Ehk siis: reegli mõte on motiveerida klubisid kasvatama häid mängijaid ja ühtlasi kasutama otstarbekalt seda rahalist ressurssi, mis tuleb noortetöösse läbi lapsevanemate, omavalitsuse, jalgpalliliidu ja riigi (NB! Tallinna Premium liiga klubidel on noortetöö rahaline väärtus märkimisväärne, aga kahjuks selle raha kasutamise efektiivsus ei ole ligikaudugi piisav) ja otsima enda jaoks sobivaid talente ka teistest klubidest, kusjuures see töö pidi käima hooaega 2018 arvestades juba hooaegadel 2013 ... 2015 ja hooaega 2021 arvestades hooaegadel 2016 ... 2018 ja nii edasi.

Samamoodi on KTM mängija müümisega – korralikult toimiv jätkusuutlik klubi teab täpselt, mis tal järgmises neljas-viies üleminekuaknas juhtub või juhtuda võib ja sellest lähtuvalt saab ja tuleb ka asendusi planeerida ja ette valmistada.

Rallikas: „2021 aastal tulenev kohustus 3 KTM-staatusega mängijaga alustada pärsib uute värskete ja ambitsioonikate klubide võimalust tulla tõusta liigapüramiidist ülespoole kõrgliigasse ja mängida medalitele. Esiteks juba seetõttu, et neile vajalikud talendikad mängijad võetakse teiste klubide poolt ära“

Aivar Pohlak: UEFA reeglite järele ei saa klubi taotleda kõrgemates liigades mängimise litsentsi enne seda, kui ta on tegutsenud kolm aastat ehk siis peale kolmeaastast tegutsemist ELB ja parimal juhul peale viiendat aastat Premium liiga. Selle aastaga jõuab tekitada nii KTM mängijaid kui lisaks sellele ka registreerida kaks kuni 23-aastast mängijat kunstlikeks KTM-ideks. Ka siin on KTM reegel vastavuses muude loogikatega.

Lisan ka, et tühja koha pealt ei teki ühtegi klubi. Uus ambitsioonikas klubi võib pigem tekkida mõnele klubile ambitsioonika juhtkonna tekkimise kaudu ja sellel klubil on kindlasti olemas oma noortetöö ja järelikult ka oma KTM mängijad + alati saab teha 2 kunstlikku KTM mängijat.

Mida silmas pead, on võimalik nn. emotsionaalse raha tulemine mõne klubi juurde, nagu seda juhtub aeg-ajalt Lätis ja Leedus. Eesti ühiskond on teistsugune ja kuigi venekeelsetes klubides on nn. emotsionaalset raha olnud ka meil (Sillamäe ja Infoneti näitel), siis KTM mängijatega neil probleeme ei olnud ja need olukorrad pigem kinnitavad, et jätkusuutlikud klubid tekivad teisiti.

Igaks juhuks lisan, et jalgpalliliidu jaoks ei ole klubisse tulev emotsionaalne raha probleem, aga peame eelkõige tagama, et Eestis tekiksid loogikad klubide jätkusuutlikuks toimimiseks. UEFA sarjades osalevatele klubidele on pandud UEFA poolt piir, kui suure protsendi võib nn. omanikutulu moodustada klubi muudest tuludest ehk siis ka nemad jälgivad klubide jätkusuutlikkust.

Muide, mis 2021. aastat puudutab, siis toome suure tõenäosusega järgmise aasta aprillis/mais klubidega toimuvale dialoogkohtumisele ettepaneku pehmendada KTM reegli rakendumist nii, et aastast 2021 peab mängus algusest lõpuni osalema vähemalt 2 KTM mängijat (praegu peab alates hooajast 2021 3 KTM-i alustama ja 2 olema terve mängu platsil), aastast 2024 alustama 3 ja kogu mängu jooksul olema väljakul 2 KTM-i (praegu peab alates hooajast 2024 3 KTM-i olema terve mängu väljakul) ja aastast 2027 olema kogu mängu jooksul väljakul 3 KTM mängijat. Kuna KTM mängijaks saab ka klubis oldud mistahes 7 hooaja eest, siis peaks veidigi stabiilse ja ettevaatava klubi puhul olema nende reeglite täitmine elementaarne.

Rallikas: „Sa tõid välja Levadia edu aastal 2006 ja 2009.
Levadia komplekteeris oma meeskonna mängijatest, kes olid oma nooruspõlve treeningud teinud mujal, mitte ainuüksi Levadias. Suured staarid Kostja Vassiljev, Aleksandr Dmitrijev ning Dima Kruglov tulid kõik TJK-st. Nikita Andrejev Lasnamäe Ajaxist, mõned vanemad mängijad Flora süsteemiedst, mõned mujalt. Oma enda kasvandikke oli neil 2006 aastal ainult Morozov. Ning leedukaid oli neil 4 - Modestas Stonys, Darius Regelskis, Vitoldas Cepauskas ja Marius Dovydenas.
Nüüd on tänu KTM reeglile raskendatud kohalikest mängijatest tugeva võistkonna komplekteerimine, sest KTM-reegel takistab ausat konkurentsi. Nõrgem KTM-staatusega andetu mängija peabb mängima, kuigi tema asemel oleks võimalik mängitada talendikamat noormängijat.“

Aivar Pohlak: Sa samastad ekslikult klubi kasvandikud ja KTM mängijad. KTM reegel on loodud selliselt, et nii Vassiljev, Dmitrijev kui ka Kruglov olnuks Levadia hiilgeaegadel klubi KTM-id. Mis puudutab leedukaid, siis vaata, kes neist euromängudes reaalselt väljakul käisid ja mis rollides olid.

Jalgpalliliidu stipendiumisüsteem toimib samuti kooskõlas KTM reegliga ja soodustab võrdselt nii klubi oma kasvandike kui ka teiste klubide kasvandike arendamist. Igal aastal saab iga ELB, EL ja PL klubi nimetada kaks kolmeaastase lepinguga stipendiaati (need maksab kinni EJL), kellest üks peab olema määramise hetkel klubi KTM ja teine ei pea seda olema, ta peab olema vaid ETM. 2018. hooaja eel pidid sellised mängijad olema sünniaastate vahemikus 1998 kuni 2000, järgmise hooaja eel sünniaastatega 1999 kuni 2001. Ehk siis klubi saab igal hooajal valida endale ühe andeka noormängija ka teisest klubist, kelle kolmeaastase lepingu maksab kinni jalgpalliliit. Kokku on siis igal ELB, EL ja PL klubil kuus liidu poolt makstud noormängijat, kellest kolm peavad olema lepingu sõlmimisel klubi KTM-id ja kolm ei pea seda olema. Mitte-KTM-idena lepingu sõlminud mängijad saavad lepingu kolme aasta jooksul ühtlasi ka klubi KTM-ideks.

Lisan veel kord, et selleks peab lihtsalt klubi vaatama kaugemale ette kui üks hooaeg ja see on olukorras, kus jalgpalliliit maksab parimate noormängijate arendamise klubi jaoks sisuliselt kinni, tegelikult vägagi lihtne. Näiteks oli klubil enne hooaega 2017 võimalik valida stipendiaadiks 1997. aastal sündinud mängija, kes väljunuks hooajaks 2020 stipendiaadistaatusest klubi 23-aastase KTM-ina ja selleni oleks jõutud sisuliselt jalgpalliliidu rahadega. Enne aastat 2017 tulnuks sellistesse mängijatesse klubil endal investeerida.

Rallikas: „Eesti mängijatega ainult mängimine võib küll väga üllas idee olla, kuid teha tegusid FC Flora näitel ainult kohalike mängijatega Euroopas tulemusi ei ole suudetud teha. Nõmme Kalju see aasta põrus, aga eelmine 5 aastat oleme ainuisikuliselt Eesti klubijalgpalli au Euroopas hoidnud.“

Aivar Pohlak: Flora tegeleb praegu paralleelselt kahe asjaga: püüab hoida võimalikult head tulemust (vähemalt Eestis on see õnnestunud) ja tekitada endale mängijaõiguste müügist sportliku tulemusega tekkivale vähemalt samaväärset ja sama stabiilset tululõiku.

Rallikas: „Klubijalgpalli eesmärk ei tohi olla ainult mängijate tootmine, vaid edukate sportlike tulemuste tegemine. Iga klubi eesmärk on siiski olla sportlikul tasemel võimalikult tugev ning vaid see on edasiviiv jõud. Mängijate rahvuskoondisesse jõudmine klubidest peab olema klubi töö ja vaeva tulemus ja tasu, mitte kohustus. Publik tulles jalgpalli vaatama tahab näha siiski head ja kvaliteetset mängu, mitte seda kuidas 22 eestlast omavahel 5m söötu ei saa antud.

Kes tahab ainult eestlaseid väljakul vaadata, siis selleks on meil Eesti Jalgpallikoondis. Klubijalgpalli eesmärk on siiski võimalikult tugev sportlik tulemus.“

Aivar Pohlak: Jällegi kumab Sinu väitest läbi, nagu eestlaste hulgas ei oleks andekaid mängijaid. Ja on imelik, et vastandad heade mängijate “tootmise” sportlikele tulemustele. Heade mängijate “tootmisele” järgnevad ju nii head sportlikud kui ka majanduslikud tulemused.

Olen 100% nõus, et klubijalgpalli (ja igasuguse tippjalgpalli) eesmärgiks on tulemuse tekitamine. Väidan lihtsalt, et tulenevalt meie ühiskonna toimimise loogikast (emotsionaalne raha asub pigem slaavi kultuurikeskkonnas) on välismaalastele toetuva edu saavutamine keeruline (meile tulevad kõige odavamad välismaalased ja praegu näiteks Levadias ja Kaljus olevatest välismaalastest paremaid on keeruline siia tuua) ja järgmist sammu saame teha vaid läbi selle, et kasutame Eestis kasvanud mängijate potentsiaali maksimaalselt ja nemad + paranev liiga keskmine tase toob kaasa klubide arengu. Paremat liigataset on võimalik saavutada aga kiiresti vaid läbi solidaarsusmehhanismide. Kusjuures püüame anda klubidele nii kala kui ka õnge.

Rallikas: „Mõned aastad tagasi palju kirutud Läti-Leedu jalgpall, mis pidi meist olema valgusaastatega maas, on läinud meist hoopis valgusaastatega mööda.

Suduva ja Spartaks mängivad Euroopa Liiga play-off koha peale. Vilniuse Žalgiris mängib kolmandas ringis mitmekordse Euroopa Liiga võitja Sevillaga võõrsil täiesti adekvaatse tulemuse. FK Trakai, kes alustas Euroopa liigas eelringide eelringist, mängis ennast välja samuti kolmanda vastaseni langedes lõpuks väga tugevale Belgradi Partizanile viisakate 0:1 ja 1:1 tulemustega. FC Stumbras langes küll esimeses ringis tulemustega 1:0 ja 0:2, kuid mängiti siiski väga viisakalt Apollon Limassoli vastu, kes võitis järgnevas ringis Narva Transi vastast Zeljeznicari ning eilse 4:0 võiduga Dinamo Bresti üle enam-vähem kindlalt minemas Play-Offi.

Kuigi neil on jah välismaalaseid rohkem kui kohalikke, on siiski sportlik tulemus see mis loeb kõige rohkem. Edukad sportlikud tulemused toovad raha, mida saab suunata omakorda klubi arendustöösse, sh noortesse.

Lubades mõistlikul arvul välismaalasi (loe: näiteks 6) registreerida annab noormängijatele võimaluse saada välismaist know-how'd. Lisaks annab ta konkurentsi igale mängijale ning motivatsiooni rohkem vaeva trennis nägema, et ise väljakule pääseda.“

Aivar Pohlak: Ühe täiendava välismaalase registreerimise lubamine ei muuda midagi.

Läti ja Leedu klubijalgpall on tänavu edukad tänu emotsionaalsele rahale. Välismaalastele makstakse kuni 10.000 eurot kuus kätte. Kordan veel kord üle, et selline loogika Eestis toimida ei saa ja sellele lootma jääda oleks püha lihtsameelsus.

Klubi eelarve peab koosnema (meelevaldses järjekorras): noortetöö tulust (selle kihtidest rääkisin eespool); reklaamiandjate/sponsorite tulust; sportliku tulemuse tulust; mängijatega seotud tulust (mängijaõiguste müük nii esmasel kui ka sekundaarsel tasandil ja koondise esindamisest saadav tulu – seda saadakse EM-valiktsüklites, sügisel 2016 sai FC Levadia nii ca 220.000 eurot, Kalju FC ca 180.000 eurot, FC Flora ca 105.000 eurot ja FC Infonet ca 25.000 eurot, ka need rahad on loogiliseks argumendiks, miks tasub keskenduda Eesti päritolu mängijate arendamisele); solidaarsusmehhanismidest saadavast tulust; piletitulust; võimalikust emotsionaalsest sissetulekust (ehk siis klubijuhtide firmast või oma taskust tulev raha); tulevikus ka teletulust (selle tekitamisega liit tegeleb).

Ja ma väidan, et just meie tippklubide tulude spekter on liiga kitsas ja koosneb mõnel juhul sisuliselt ainult noortetöö tulust ja sportliku tulemuse tulust (üksikutel juhtudel ka emotsionaalsest rahast). Kusjuures noortetöö tulu kasutatakse mitte noortejalgpalli arendamiseks, vaid maksimaalses võimalikus mahus esindusmeeskonna ülalpidamiseks ja seda mõnel juhul isegi noortetöö taset kahjustaval moel. Tuluspektri laiendamiseks ongi vaja hakata esimeses järjekorras tegelema teadliku mängijate valimise ja arendamisega ja läbi selle täiendava tuluallika tekitamisega, sest see on potentsiaalselt kõige suurem ja võtab kõige rohkem aega. Samas toob ta paralleelselt kaasa ka sportliku taseme tõusu. Kui tulud stabiliseeritud ja piisavalt pikas ajalõigus paigas, siis on võimalik hakata palkama ka paremaid välismaalasi, kes aitavad sportlikult veelgi tulemust parandada jne jne.

Lisan lõpetuseks, et püüame tekitada klubide toimimiseks jätkusuutlikke loogikaid ja nagu eespool kirjeldatud, siis haakuvad omavahel nii KTM/ETM reegel ja igasugused solidaarsusmehhanismid. On vaja vaid ühte – näha asja pikemas perspektiivis kui algav hooaeg ja lähtuda sellest.
raidopaas   •  
(95.129.193.***)
Härra Pohlak kahjuks mind ei suutnud veenda. Nõustun pigem rallikas-ega. Lisan omalt poolt veel juurde, et see, mida EJL Eesti jalgpalli arendamisega teeb, on kunstlik ja meenutab kommunismi. Näiteks see, et kuus eurosarjades osalevat klubi hakkavad saama toetust kuue professionaalmängija palkamiseks. Ja ülejäänud neli klubi?! Jajah, nemad saavad ju eurorahasid. Neile me selle pärast seda toetust ei maksa. Tundub ebaõiglane. Ei saa aga kindel olla, et tulevikus eurosarjades Eestist üldse neli klubi osaleb. Õigem oleks seda kuuele mitteeurosarjas osalevale klubile jagatavat raha anda pigem neile neljale, kes mängivad eurosarjas. Ja seda mitte niisama, vaid kui auhinnaraha PL kõrgel kohal lõpetamise eest! Kõik peaks käima loomulikku, mitte kunstlikku rada. Eesti tugevad peaksid saama veel tugevamaks ning seeläbi olema Euroopas konkurentsivõimelisemad. Ülejäänud kuus kuus klubi peavad loomulikul ja omal jõul neile neljale järgi jõudma. Olen üsna veendunud, et Eesti klubide euroeduga kasvaks liiga klubide atraktiivsus. See toob kaasa suurema mängude külastatavuse ning ühtlasi ka suurema piletitulu, suurema fänniatribuutika müügi, teleülekannete rahad jms.

Siin noormängijate arendamisega seonduvast ei saa jällegi üle ega ümber FC Florast. Kui see noormängijatele tuginemine peab Euroopas edu tooma, siis kus on FC Flora euroedu? On ju see klubi noormängijate arendamisega juba üle 10 aasta tegelenud. FC Flora nägu on see, et oma mängijad, pluss 2-4 välismaalast. Miks on seda nägu aga vaja tervele Eesti klubijalgpallile peale suruda?! Mina ei ole nõus! Vaja on vaheldust - Eesti "Chelsea" (emotsionaalne raha), Eesti "Ajax" (andekad noored).

Kunstlikku on EJL tegevuses veel palju. Miks me Eestis peame mingit muust maailmast eraldi olevat oma asja ajama?
- traditsioonid ja väärtused - mida meil ei ole ega taha ka väga tekkida - näiteks, miks oli vaja Meistriliiga ümber nimetada joomalust propageerivaks Premium Liigaks?!;
- infrastruktuur - isiklikult arvan, et igal klubil ÜKS korralik esindustaadion on parem idee kui see et igal klubil olgu lisaks murustaadionile ka kunstmurustaadion. A. Le Coq Arenal saab pakasega mängida küll. Mäletan mitme aasta tagust Eesti koondise mängu veebruaris-märtsis käreda pakasega toimunud A. Le Coq Arena muruväljakul Kasahstani koondise vastu. Võibolla olen ma loll, kuid ma ei tea ühtegi teist riiki maailas, kus klubidel oleks koduliiga jaoks paralleelselt kaks staadionit.

Toetan puht patriotismist Eesti klubisid Euroopas ning jälgin kõigele vaatamata ka PL-t, kuid üks osa minust tahab, et Eesti klubidel eurosarjades ülikehvasti läheks ning et praegune süsteem kokku kukuks. Kahju, et nii on lood.

Jäägeri uus paha põlvevigastus jätab ta jälle kuudeks eemale  (video!)
PREMIUM LIIGA
VÄLISMAA TIPPLIIGAD
EESTLASED VÕÕRSIL
EILE VÄLJAS
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
REKLAAM
Trans lõi Paidele viis väravat
PREMIUM LIIGA
Trans lõi Paidele viis väravat (2)
 
NAC-i treener: Mets jääb ka täna pingile
EESTLASED VÕÕRSIL
NAC-i treener: Mets jääb ka täna pingile (0)
PREMIUM LIIGA
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
28
21
7
0
95:27
70
2.
28
20
6
2
92:24
66
3.
29
20
5
4
92:21
65
4.
29
15
7
7
66:42
52
5.
29
11
6
12
51:64
39
6.
29
11
5
13
40:46
38
7.
29
6
5
18
26:84
23
8.
28
6
4
18
38:50
22
9.
29
4
2
23
24:95
14
10.
28
2
7
19
23:94
13
HÄÄLETUS
Mis hinde paneksid Eesti koondise stardile Rahvuste liigas?
3%
1%
12%
46%
38%
TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK