Kolossuse viimane hüvastijätt (4)
Sellel laupäeval kohtuvad Madridi derbis omavahel Atletico ja Real. Möödas on ajad, mil Madridi valge meeskond võis matši eel endale tabelisse kolm punkti juba eos ära kirjutada – Diego Simeone käe all on Atleticost taas saanud Hispaania suurklubi, kes riigi kahele ülemvalitsejale konkurentsi pakkuda suudab. Laupäevase kohtumise ümber hõljub aga omapärane ning sentimentaalne aura.
Laupäevast linnaderbit võõrustab Atletico kodustaadion Vicente Calderon viimast korda. Pärast seda hooaega kolib Atletico linna idaservas asuvale Estadio La Peinetale, mis mahutab senise 55 000 asemel 70 000 hinge. La Peineta oli algselt mõeldud Madridi olümpiastaadioniks, kuid kuningliku linna kolm katset olümpiamänge korraldada luhtusid – nii 2012., 2016. kui ka 2020. aastal jäi Madrid korraldusõigustest napilt ilma. Linn loobus edasistest üritustest ning nii jõudsid Madrid ja Atletico 2008. aastal kokkuleppele, et klubi ostab maatüki, millel toona veel esimeses ehitusfaasis olnud staadionihakatis asus, 41 miljoni euro eest.
Klubi ei maksnud laotud vundamendi ning üksikute püsti olnud sarikate eest midagi, kuid nõustus 2015. aasta juuniks maatükile uue staadioni püsti panema. Majandussurutis ning sellega kaasnenud seadusemuudatused peatasid aga töö enam kui aastaks ning planeeritud ajaks töö valmis ei saanudki. Paar nädalat tagasi tegi Atletico lootusrikka avalduse, milles klubi praegune president Enrique Cerezo kinnitas, et järgmisel hooajal peab klubi oma kodumängud uuel staadionil. Lootusrikas avaldus, mille taga on nostalgiline valu ning Atleti aficionadode ebakindlus.
Kahe linnaosa lugu
Ükski Atletico poolehoidjatest ei väida, et Vicente Calderon arhitektuurimaailma suursaavutuseks oleks. Klubi legendaarse presidendi poolt ehitatud ning mehe ponnistuste tõttu tema nime saanud staadion on ajahamba käest kõvasti pureda saanud. Kui palju on Euroopas teisi suuri staadioneid, läbi mille on võimalik autoga sõita? Mööda neljarealist maanteed? Kui Vicente Calderon 1960. aastaste keskel ehitati, ei olnud Arganzuela linnaosas eriti midagi. Ei saa öelda, et Manzanaresi jõekallas oleks tühermaaks olnud, kuid on aus väita, et linn kasvas staadionile ümber.
Vicente Calderon peegeldab, vähemalt sentimentaalses plaanis, klubi enda toetajaid. Vaid üks tribüün, Preferencia, on kaetud katusega. Vihma korral eritab pool sajandit vana staadion lõhna, mis rõhutab ilmeksimatult selle vanust, lisaks saavad fännid läbimärjaks. Neid see loomulikult ei kohuta. Tõele au andes on vihm ainus lubatud nähtus, mille korral armastatud puna-valge särk seljast tõmmata ning Neptunusele (temast veidi hiljem) märku anda, et siin Madridi osas vett ei kardeta. Mõranev kolossus on stereotüüpse – töölisklassist emotsionaalse ning kogukondlikku ühtsust au sees hoidva – Arganzuela inimese kodu. 20 kilomeetri kaugusele kolimine rebib Atletico Arganzuelast välja ning vana staadioni mõrad kanduvad üle uuele – kuid sootuks sügavamale, kui silmaga näha võib.
Kahe Madridi suurklubi, Atletico ning Reali vastasseisust on kerge erinevaid narratiive luua. "Kui me võidame, siis suutsime seda seetõttu, et väärisime seda, mitte sellepärast, et meie meeskond koosneks galacticotest," tõdes Atletico kapten Gabi Fernandez ühes intervjuus. "See on töötava inimese (võib lugeda ka: töölise) klubi." Arganzuela töölisklass ja karmid betoonmajad, Chamartini (Reali linnaosa) rikkurid ning glamuursed disainerpoed; sinikraed ja eliit; rahva võim ja valitsuse toetus – neid kahte klubi vastandada ei ole eriti keeruline. Madridi ainsaks "tõeliseks" töölisklubiks on siiski esiliigas mängiv Rayo Vallecano, kelle toetajad viibutavad uhkelt Che Guevara pildiga lippe ning kelle mängijad tulevad koos klubi toetajatega ka tööliste streikide ajal tänavatele.
Pole saladus, et kuigi Atletico on inimestele kättesaadavam kui põhjapoolne linnanaaber Real, peavad ka nemad tänapäevases rahakohvrite suuruse järgi paika pandavas jalgpallimaailmas kuidagi hakkama saama. Eelmise aasta jaanuaris ostis Hiina kinnisvaragrupp Wanda Hiina rikkaima mehe Wang Jianlini juhtimisel Atleticost viiendiku, mõned hooajad tagasi kandis klubi Aserbaidžaani turismisloganiga võistlusvormi ning India investorite toetusega loodi Indiasse Atletico de Kolkata nime kandev klubi. Atletico on tõusnud Euroopa parimate hulka ning sellega on võidetud hulgaliselt uusi fänne nii Hispaanias kui ka väljaspool. Need ajad, mil klubisid toetasid vaid staadionite vahetus läheduses elavad inimesed, on ammu möödas ning täna on Atletico poolehoidjateks teiste tuntud inimeste seas ka Hispaania kuningas Felipe VI ja riigi peaminister Mariano Rajoy.
Sellegipoolest on kahe klubi poolehoidjaid ümbritsev aura erinev. Atletico ning Reali viimaste aastate suurte vastasseisude varjus võib kergelt meelest minna, et kaua aega polnud Madridi derbist kui sellisest suurt midagi rääkida. Vahemikus 1999-2013 ei suutnud Atletico Reali kordagi võita. 25 mängu ja ei ühtegi triumfi. Atleti toetajad läksid igale mängule samasuguste ootustega, kuid naasid pisarsilmil – ning tegid seda siis uuesti. "60 aastat kannatusi," ütles üks eakas Atleti toetaja Hispaania televisioonile kümmekonna aasta eest, enne seda, kui meeskond viimaks Reali alistada suutis. "Kannatame, kui me võidame ning kannatame, kui me kaotame. Tegelikult kannatame me vist isegi vähem, kui me kaotame – aga nii see peabki olema."
Reali poolehoidjad võivad oma mängijate vastu pöörata isegi siis, kui meeskond võidab (või ei tee seda piisavalt suurelt), keeruline on mäletada aega, millal Atletico fännid Vicente Calderonil omad välja oleks vilistanud. Kui Atletico 2000. aastal esiliigasse kukkus, tõusis hooajapiletite müük 50 protsendi võrra. Ehk kõige paremini demonstreerivad Reali ja Atletico erinevust klubide 100. sünnipäevade pidustused. Reali hümni "Hala Madrid!" laulis 2002. aastal Bernabeul legendaarne Placido Domingo, keda saatis täiskoosseisus orkester. Aasta hiljem lasi üksinda Vicente Calderonil esinenud folklaulja Joaquin Sabina kuuldavale järgmised laulusõnad: "Milline viis võita/milline viis kaotada/milline viis kukkuda/milline viis taas tõusta/milline viis viigistada/milline viis kannatada."
Kahe ajastu lugu
Ei saa öelda, et klubi juhatus Atletico toonaseid kannatusi paremaks oleks muutnud. La Peinetal löödi kopp maasse juba 1990. aastal, ajal, mil Atletico oli kaugel nende praegusest kohast Euroopa klubijalgpalli tipus. Atleti viimasest liigatriumfist oli möödas 13 aastat ning kuigi viis aastat varem tõsteti pea kohale Hispaania karikas, ei aidanud klubi uus president Jesus Gil klubi populaarsust riigis tõsta. Gil oli tõeline paremäärmuslasest populist, kes tegutses oma 30. eluaastates kinnisvaraäris ning sai Hispaanias kuulsaks pärast seda, kui üks tema majadest kokku kukkus ning 58 inimest tappis. Hilisem juurdlus tuvastas, et kiiruga valminud majas polnud veel tsementki jõudnud ära kuivada ning raha kokku hoidmiseks oli Gil maja projekteerinud ilma arhitektide, maamõõtjate ning ehitusplaanide abita. Kuigi Gil saadeti viieks aastaks vangi, andis Franco talle 18 kuu järel armu ning elementaarsete seaduste ja kirjutamata reeglite eiramisest sai Gili jaoks omamoodi leivanumber.
Poliitikasse siirdunud Gilist sai 1991. aastal Vahemere kaldal oleva kuurortlinna Marbella linnapea. Gil püstitas linnavalitsuse hoonesse Franco büsti ning kaitstuna oma ihukaitsjate poolt, käis mööda linnatänavaid ringi ning sõimas prostituute ja kodutuid. Mees valiti ametisse tagasi koguni kolmel korral, kuid pea 11 aasta jooksul, mil ta Marbella linnapea oli, algatati tema vastu 75 kohtuasja. Lisaks sellele, et ta nimetas ühe vastaspartei naisliiget mitmel korral hooraks ning ajakirjanikku Carmen Rigaltit ajakirjanduse prostituudiks, süüdistati teda linna tagant 20 miljoni euro suuruse summa varastamises ja mitmes väljapressimisjuhtumis.
Gili ettearvamatut ning kohati irratsionaalset käitumist sai tunda ka Atletico. Ühest küljest oli temal ning aastakümneid glamuursema, säravama Reali varju jäänud Atletico poolehoidjatel palju ühist – kirglikud ning ausad fännid leidsid Gili näol kellegi, kes oli nõus meeskonna üles ehitamisse suurelt panustama ning seda Gil ka tegi. Ta tõi meeskonda noore Portugali tähe Paulo Futre, keda fännid armastasid, samuti suutis ta linnarivaalidelt üle meelitada endise Lääne-Saksamaa koondise poolkaitsja Bernd Schusteri – tollal mitte just eriti tavapärane üleminek.
Teisalt nägid nii fännid, mängijad kui ka treenerid, millise inimesega tegemist oli, ning vaatepilt ei olnud ilus. 1992. aastal sulges Gil üsna segastel põhjustel klubi noorteakadeemia ning seetõttu oli toona 15-aastane Raul Gonzalez sunnitud liituma Realiga, kus ta hiljem legendi staatusesse tõusis. Kui Atletico 1996. aastal suurüllatusena liiga võitis, kümbles Gil võidu tähistamiseks šampanjas, sõitis läbi linna elevandi seljas ning tõdes ajakirjanikele, et ta on niivõrd populaarne, et võib võistelda jumalaga. Aastatel 1987-2002 vahetas Gil Atletico peatreenereid 39 korral ning ähvardas pärast ühte pikka kaotusteseeriat mõned oma mängijad maha lasta, väites, et nad ei vääri elu. 1997. aastal kohtus Atletico Amsterdami Ajaxiga ning vihjates sellele, et mitmed Hollandi klubi mängijad olid mustanahalised, nimetas oma vastaseid FC Kongoks. Sellises õhustikus on keeruline mingitki järjepidevust näidata.
Omapärasel kombel oli Gil kaudselt vastutavaks nii Atletico kannatustes kui ka tulevases edus. Kui ta 2002. aastal, kaks aastat enne oma surma vangistati, võttis klubi juhtimise üle tema poeg Miguel Angel. Atleticole oli selge – aitab ootamatustest, aitab üle oma võimete maksmisest, aitab kõigest negatiivsest, millega Jesus Gil klubi rambivalgusesse tõstnud oli. Ainus, mida klubi vajas, oli stabiilsus ning rahu. Atleti õnneks on Miguel oma isa täielik vastand ning koos temaga leiti puuduv järjepidevus. Õigepea kergitas noortemeeskonnas pead üks blond poiss, kes hävitas endast neli ja viis aastat vanemad kaitsjad näilise kerguse ning lõbuga. Fernando Torres sai Atletico postripoisiks, keda armastasid tingimusteta kõik klubi poolehoidjad.
"Kui ma olin laps, tahtsin mängida vaid Atletico eest," ütles Torres vahetult enne seda, kui oma lapsepõlveklubiga 2015. aasta alguses taasliitus. "Ma andsin seitse aastat oma karjäärist Atleticole ning ma tundsin, et need olid mu parimad. Ma liitusin Liverpooliga ning otsus lahkuda oli mu elu kõige raskem. Esimese kolme aasta jooksul ei suutnud ma Atletico mänge vaadata, sest ma tundsin ennast nii süüdi." Ka Torres on Atleti ning Reali erinevuste kohta sõna võtnud. "Kui sa võistled Seat Ibizaga sõites Ferrari ja Porsche vastu, ei tohi sa kordagi eksida, kui tahad nende kannul püsida," tõdes nüüdseks 32-aastane Torres. "Madridi Realil ning Barcelonal on võimalus 300, 400 miljonit eurot aastas rohkem kulutada. Parem infrastruktuur, paremad treeningtingimused, paremad lepingud mängijatele. Kuidas nende vastu saada? Sa pead igas mängus olema täielikult keskendunud."
Kahe purskkaevu lugu
Seni lootusetult Barcelona ning Reali seljataga olnud Atletico naasis maailmaareenile pärast seda, kui Miguel Gil otsustas peatreeneriks määrata endise Argentina koondislase Diego Simeone – üllatav käik, arvestades seda, et Simeone oli Serie A-s Catania lootsiks olles Euroopas juhendanud vaid pool aastat. Simeone tulek muutis Atleticot aga kardinaalselt ning klubi on viimase viie aasta jooksul võitnud nii Hispaania liiga kui ka karika. Simeonel on Atletico ja Reali derbi tulisemaks muutumises suur roll. Atletico mängustiil on klubi enesebrändingule vastav – karmid treeningud, raske töö väljakul, kaitsest lähtumine – paralleelid Atleti toetajaskonnaga on selgelt nähtavad. Ka üleni musta riietatud Simeone ise vastab traditsioonilisele Arganzuela nägemusele piinavat vaeva nägevast töölisest.
Atleti ning Real kirjutasid 2014. aastal uue lehekülje mitte ainult Madridi derbi, vaid kogu Euroopa jalgpalliajaloos. Seda ei tehtud aga mitte Hispaania pealinnas, vaid hoopis Lissabonis – 500 kilomeetri kaugusel olevas Portugali suurimas linnas, kus mängiti Meistrite liiga finaal. Varem ei olnud sama linna meeskonnad Euroopa klubijalgpalli tähtsaima trofee võidu peale mänginud. Atletico kaotas toonase mälestusväärse kohtumise, raskelt tulnud edu asendus vana tuttava kannatusega ka selle aasta mais, kui Real oli Atletist parem penaltiseeria järel. Viimaste aastate mitmesugused triumfid on Madridi aga korduvalt matnud valgete või puna-valgete plakatite, lippude ja kangaste vaiba alla ning pidustuste epitsentriks on olnud üks pikk tänav – Paseo del Prado.
1980. aastatel hakkasid Atletico poolehoidjad oma sportlikke triumfe tähistama Madridi ühe tuntuima vaatamisväärsuse, Cibelesi palee nime kandva linnavalitsushoone juures. Palee ees olev Cibelesi purskkaev ning kogu kuulus ringristmik on üheks Madridi sümboliks ning nähes Atletico toetajaid oma 1985. aasta karikavõitu Früügia jumalannat kujutava purskkaevu juures tähistamas, hakkasid ka nemad kahe lõvi poolt veetavas kaarikus istuva Cibelesi juures käima. Viie aasta jooksul käisid linnarivaalid oma õnnejoovastust Cibelesile vaheldumisi näitamas, kuni 1991. aastal otsustasid umbes 500 Atletico poolehoidjat pärast klubi seitsmendat karikatriumfi, et nii ei saa enam jätkuda.
"Esta fuente esta manchada!" (Purskkaev on saastatud!) hüüdsid nad ning hakkasid kiirel sammul mööda Paseo del Pradot kõndima. Jumaluste vahetamine oli kiire – kõigest 450 meetri kaugusel Cibelesist asub Neptunus, vanarooma mere- ning jõgede jumal, kelle kaarikusarnast sõidukit veavad Madridis kaks merihobu. Ülejäänud Atletico toetajad järgnesid esimesele viiesajale peatselt ning alates 1991. aastast on Atletico oma võite tähistanud Neptunuse juures, Real aga Cibelesi juures. Kaks purskkaevu, kaks kaarikut, kaks meeskonda. Kord valge, kord punane.
Atleti lahkub Vicente Calderonilt ning puna-valget kandvate eufoorias fännide armee ei kõnni enam iial mööda laia Calle de Toledot, et jõuda Cortesi linnaosani, mille taga kuninglik botaanikaaed ja Neptunuse purskkaev on. La Peineta on Neptunusest ja Cibelesist liiga kaugel. Autod sõidavad ilmselt ka pärast sellist mikromaailma lõppu, kuid osa Atletico ja Reali vahelise matši erilisusest, sellest imetabasest aurast, mis on olnud täis kannatusi, triumfe, kaotusi ning tagasitulekuid, on pärast laupäeva haihtunud. Uus staadion on steriilne ning paljud Atleti fännid on mures seal valitsema hakkava atmosfääri pärast. Vana ja lagunevat katelt osati kütta, kuid kas ka uut ja säravat? Nooremad Atletico toetajad jäävad salamisi lootma, et uus staadion saab ka uue mõtteviisi koduks. Ehk muutub sellele klubile nii igiomaseks saanud ootus kannatustest ning La Peinetal hingatakse ühises, lootusrikkas rütmis.
Vicente Calderon võõrustab Madridi Reali viimast korda sellel laupäeval Eesti aja järgi kell 21.45 algavas mängus.
Pööraksin tähelepanu ühele lausele, "Kannatused, kui me võidame, ning kannatused, kui me kaotame. Tegelikult kannatame me vist isegi vähem, kui me võidame – aga nii see peabki olema."
See peaks tegelikult olema vastupidi - Tegelikult kannatame me vist isegi vähem, kui me kaotame.
Referents: “Suffering when we win and suffering when we lose. In fact,” he continues, warming to his theme, “we almost suffer less when we lose – that’s the way it’s supposed to be.”
Muus osas kõik kiitused autorile!
Pikk ette (ja ise järele) | Flora metamorfoos - varem oleks neile kuus tükki löödud juba pausiks!
(0)
