"Kõige tähtsam on meeskond ja meeskondlik edu. See on kindel number üks. Aga sellised individuaalsed auhinnad teevad meele heaks," sõnab teist aastat järjest Eesti parimaks meesjalgpalluriks valitud Rauno Sappinen.

FC Flora ja Eesti koondise ründaja esikohas polnud mingit küsimust – 74 hääletajast 61 asetasid ta esimeseks ning 222-st võimalikust punktist teenis ta 202. Teise koha teeninud keskkaitsja Joonas Tamme skoor oli 64 punkti.

• Parimaks meesjalgpalluriks valiti teist aastat järjest Sappinen, naistest triumfeeris Zlidnis
• Thomas Häberli: kõik koondislased võivad enda üle uhked olla, tegime suurepärase aasta

Erinevalt 2020. aastast ei tulnud Sappinen Eesti meistriks, polnud koondise resultatiivseim mängija ega võitnud ka Premium liiga parima väravaküti auhinda, aga tosinas eurosarjamängus löödud 11 väravat osutusid hääletusel ammendavaks argumentiks. Eesti klubijalgpalli ajaloo vägevaimas saavutuses ehk FC Flora Konverentsiliiga alagrupiturniirile jõudmises oli Sappineni roll kandev.

Koondise kasuks lõi Sappinen tänavu küll vähem väravaid kui 2020. aastal, aga oli Thomas Häberli juhendamisel läbitud ärkamis- ja kasvuaasta üks võtmefiguure, kellele peatreener sai rahuliku südamega toetuda. Sappinen tõestas läbi terve aasta, et on rahvusvahelise klassiga ründaja, kes pani oma nutikuse, tarmukuse, töökuse, osavuse ning kiiruse ikka ja jälle maksma.

"Kui koondiseaastale tagasi vaadata, siis oli väga palju positiivseid emotsioone. Eriti, kui võrrelda eelnevate aastate fooniga. Negatiivsust oli päris palju ja osadel inimestel kadus usk. Minu tunde järgi õnnestus koondisel lõppeval aastal seda usku, positiivsust ja emotsiooni tagasi tuua.

Ning mitte ainult hästi mängides, vaid midagi jäi ikka näppude vahele kah. Teenisime MM-valiksarjas punkte ja võitsime Balti karika. Väga hea meel, et seda Balti karika mittevõitmise plaati ei saa nüüd mõnda aega käima panna!" sõnas Sappinen auhinna pälvimise järel Soccernet.ee-le antud intervjuus.

"Klubiaastast rääkides, siis Floras oli meil juba mõnda aega seatud eesmärgiks eurosarja alagrupiturniirile jõudmine. See ei olnud ainult jutt, vaid meeskonna sees läbi räägitud eesmärk.

Ei tohi küll liiga ahneks minna, aga oleks väga tahtnud Euroopa liiga play-off'i proovida. Pääs sinna jäi ju ainult penaltite taha (Flora kaotas kodus penaltitega Nicosia Omoniale ja langes Konverentsiliiga play-off'i – O. J.). See oleks olnud väga huvitav katsumus. Aga muidugi oli kaunis saavutus ka Konverentsiliigasse jõudmine. Ning eriti hea, et me ei läinud sinna lihtsalt turistiks, vaid meil oli viimase vooru eel reaalne šanss alagrupist edasi pääseda."

Palun meenuta mõtteid, kui Konverentsiliiga alagrupivastased selgusid, ja võrdle seda tegelikult väljakul nende meeskondade vastu peetud mängude käigus selgunu ja kogetuga?
Mäletan, et alagruppide loosimise ajal olime lennukis, teel Iirimaalt tagasi koju. Mingil hetkel sai lennuki kapten alagrupi koosseisu side kaudu teada ja edastas meile. Enne oli muidugi palju räägitud AS Romast ja Tottenham Hotspurist, aga kohe oli aru saada, et see on raske alagrupp.

Kõik arvasid, et kõige reaalsem on punkte teenida Famagusta Anorthosiselt. Gent ja Belgradi Partizan tundusid vastastena, kelle vastu peame väga hästi õnnestuma. Gent tundus kohe kõige tugevam võistkond olevat ja oligi kah. Gent tegutseb keskkonnas, kus neil ei lubata jalga sirgu lasta. Võib-olla Partizan tuli meid siia alahindama. Ei tea, meid see ei huvita.

Aga tegelikult oli alagrupp ilmselt mängitavam, kui algselt tundus?
Mingi nurga alt küll. Hea meel, et polnud ühtegi sellist mängu, kus ei saa enda poole pealtki tulema. Viimases mängus Gentiga olime väsinud ja meil oli raske, aga kõigis muudes kohtumistes oli perioode, kus olime väga hästi mängus sees ja kogu aeg oli midagi õhus.

Mida sa tundsid, kui peatreener Henn su kodus Partizani vastu pingile jättis? Kuidas hinges selle olukorraga leppimine käis?
See polnud esimene kord mu karjääris, kui on mäng, mida tahaks väga mängida. Aga sa ei mängi. Võtsin olukorda professionaalselt, nagu peabki. Meeskond tuleb alati esimesena ja panin end valmis selleks rolliks, mis mulle oli ette nähtud ehk pingilt sekkumiseks.

Sisemisest konfliktist ju siiski pääsu pole, sest ratsionaalselt võttes saad sa aru, miks treener selle otsuse tegi, aga emotsionaalselt võttes olid ju su lähedased staadionil mängu vaatamas ja see oli koht, kus näidata?
Jah, absoluutselt. Aga lõpuks on selle asja nimi, millega ma tegelen, profisport. Ma olen professionaalne sportlane ja mida paremini emotsioonidega toime tulen, seda parem jalgpallur ma olen.

Kuivõrd palju sa lõppenud hooaja käigus mõtlesid sellele, et sa mängid ka selle nimel, et oma karjääris samm edasi astuda?
Kindlasti alateadvuses on meeles, et eurosarjamänge jälgitakse palju suurema luubi ja huviga. Aga see ei saanud mulle kordagi takistuseks, vaid andis motivatsiooni juurde.

Mis krõks sul sees käis, et hakkasid tänavu eurosarjas nii palju väravaid lööma?
Meeskond mängis kõiki eurosarjamänge hästi. Meil oli hea energia ja asjad toimisid, mis tähendab ründaja jaoks, et võimalused tekivad. Mul õnnestus neid ära lüüa. Mingid hetked jäävad ka kripeldama, aga meeskonnana olime Euroopas väga heas seisus ja ründajana oli minu töö see hea seis väravateks vormistada.

Aga mõned ründajad löövad ja teised ei löö neid võimalusi ära. Millest see sõltub?
Kui sain kätte tunde, mida eurosarjas löödud värav tekitab, siis tahtsin seda uuesti ja uuesti ja uuesti kogeda. Varssavis oli publikut 25 000 inimese jagu, aga kui ma Legia vastu seisuks 1:1 tegin, jäi terve staadion korraks täiesti vait. See hetk tekitab nälga! Ma tahan seda tunnet ikka ja jälle kogeda ning see tunne panebki mind uusi väravaid taga ajama.

Kus kandis sul 2022. aastal on plaanis staadione vakatada?
Ei tea.

Ootab sind rahulik pühadeaeg või elad kohvri otsas?
Jalgpalli üleminekumaailm on selline, et seda on väga võimatu ennustada, mis saab. Võib juhtuda, et tulevad rahulikud jõulud. Aga võib juhtuda ka nii, et ei tule.

Aga kas puhkama pääsed?
Väga raske on teha plaane, kui tulevik on ebaselge. Mul on puhkusereis broneeritud küll, aga kas ma sinna ka sõidan, on juba iseasi.

* * *

Rauno Sappinen