1978. aastal naeratas lõpuks õnn Argentinale, kuid nende kodus peetud MM-i varjutasid mitmed skandaalid. 1976. aastal toimus Argentinas sõjaväeline riigipööre ning võimule sai autoritaarne kindral Virela. FIFA suutis lõpuks protestivad riigid rahustada ning MM-ile sõitsid kõik, kes sinna kvalifitseerunud olid. Ühe olulise puuduja protestiaktsioon siiski andis, nimelt keeldus MM-ile sõitmast Hollandi mängujuht Johan Cruyff.

Üllatavateks puudujateks olid eelturniiril läbi põlenud Inglismaa, Jugoslaavia ning NSVL. Debüüdi tegid Iraan ja Tuneesia. MM-ile pääsesid taas 16 meeskonda, kes loositi nelja alagruppi. Alagrupi kaks esimest pääsesid teise grupifaasi, kus selgusid finalistid ning kolmandale kohale mängivad meeskonnad.

Esimeses alagrupis sekundeeris autsaider Ungari kolmele suurele - Argentinale, Itaaliale ja Prantsusmaale. Kolmanda kohaga pidi leppima Michel Platini juhitav Prantsusmaa, kes jäi alla nii Argentinale kui ka Itaaliale. Kahe liidri omavahelise kohtumise võitis Roberto Bettega väravast Itaalia ning pääses esimesena järgmisesse ringi.

Teine alagrupp nii glamuurne polnud ning Poola ja Lääne-Saksamaa pääsesid kindlalt edasi. Suurimat vastupanu osutas neile debütant Tuneesia, keda Poola võitis 1:0 ning sakslased ei suutnud põhja-aafriklaste vastu enamat 0:0 viigist. Mehhiko pidi leppima peksupoisi rolliga.

Ka kolmas alagrupp paistis silma tugeva rivistusega. Sinna kuulusid Brasiilia, Hispaania, Rootsi ning Austria. Väikese üllatusena jõudis esimesena grupist edasi Austria. Teine koht kuulus Brasiiliale. Liidrite omavahelise kohtumise võitis küll 1:0 Brasiilia, kuid enamlöödud väravad andsid liidrikoha Austriale.

Neljandas alagrupis rokkis täiega Peruu ning Teofilo Cubillas, neile ka grupist esimene koht. Holland kaotas üllatuslikult Šotimaale ning pidi leppima teise kohaga ja debütandi Iraani saavutuseks jäi viigipunkt šotlaste vastu.

Teises grupifaasis jagunesid meeskonnad järgmiselt: grupp A - Holland, Itaalia, Lääne-Saksamaa, Austria ning grupp B - Argentiina, Brasiilia, Poola ja Peruu. Enne viimast vooru oli edasipääsuvõimalus A-grupis Hollandil, Itaalial ning Lääne-Saksamaal.

Lääne-Saksamaa pidas viimase kohtumise edasipääsulootuse kaotanud Austriaga ning suutis üllatuslikult 2:3 kaotada. Holland ja Itaalia pidid seega omavahel jagama finaalipääsme ning grupi teise koha. Erny Brandts viis 18. minutil Hollandi juhtima, kuid sama mehe omavärav 50. minutil viigistas seisu. Itaalia pidi mängu kindlasti võitma, kuid väravani jõudsid hoopis hollandlased ning 75. minutil viis Adrianus Haan hollandlased võidule.

Teine grupp lõppes suure skandaaliga, mida ei ole unustatud siiani. Esimeses mänguvoorus võitsid nii Brasiilia kui ka Argentina oma vastaseid vastavalt 3:0 ja 2:0. Teises voorus leppisid naabrid viiki ning Poola alistas 1:0 Peruu. Viimases voorus kohtusid Brasiilia Poolaga ning Argentina Peruuga.

Brasiilia mäng algas mõned tunnid varem ja lõppes kohvimaalaste 3:1 võiduga. See tähendas, et Argentina pidi edasipääsulootusega Peruu alistama vähemalt nelja väravaga. Argentina päritolu Peruu väravavaht Ramón Quiroga näitas selles mängus eriliselt nigelat mängu ning lõpunumbriteks olid Argentina poolt vaadates 6:0 ja finaalpääs kuulus neile. Hoolimata kahtlustustest ei suudetud kokkuleppemängu tõestada. Kaks väravat lõi Peruu väravasse Mario Kempes, kes sahistas kaks korda ka Poola võrku.

Lohutusauhinna ehk kolmanda koha teenis Brasiilia, kes alistas Itaalia 2:1.

Tulises finaalis kohtusid ligi 72 000 pealtvaataja ees Argentina ning teist MM-i järjest finaalis korraldajate vastu mänginud Holland. 38. minutil võisid kodufännid rõõmustada, sest Kempes lõi turniiril oma viienda värava ning viis Argentina 1:0 juhtima. Nende edu püsis ning mänguaeg sulas, kuid Holland suutis 82. minutil viigistada, värava lõi Dick Nanninga.

Lisaajal Hollandi jaks siiski kustus ning esimesel lisaajal lõi värava Kempes ja teisel Bertoni. Pärast 48 aasta pikkust üritamist oli Argentinast lõpuks saanud maailmameister.