Diktatuurid ja jalgpall (0)

Ungari jalgpallilegend Ferenc Puskas 1954. aastal. Foto: Wikipedia

Eestikeelne jalgpallivara sai täiendust Ungari eelmise sajandi väljapaistva kirjaniku Peter Esterhazy raamatuna "Teekond karistusala sügavusse". See on tänuväärt allikas kolumnistidele. Võid avada raamatu suvalisest kohast nagu piibli, leida mõne rammusa mõtte või pelgalt lause, ja oma veerud täis kirjutada. Nõnda talitangi.

Lugu ilmus esialgselt jaanuarikuu Jalkas.

Esterhazy pillub oma teksti vahele esmapilgul kontekstiväliseid mõttesähvatusi. Või kontekstis püsivaid huvitavaid tähelepanekuid, millele ta ise vastust ei otsigi. Nii on juhtunud ka teemaga, millest ei pääse ükski jalgpallihuvilisest ungarlasest sõnaseadja: Ungari imemeeskonna imelikust kaotusest MM-finaalmatšis Saksamaa vastu 1954. aastal. Esterhazy küsib (lk 145): "Mida tähendab see, et ajaloo ühes kõige jäledamas režiimis õitses ajaloo kõige kaunim jalgpallimeeskond?"

Ta jätkab: "Muidugi ma tean, et diktatuuris kasutab poliitika sporti enese legitimeerimiseks. Oo neid geniaalseid Nõukogude hokimängijaid! Sundimatud, mängulised, kui palju Mozarteid! Kui raske südamega me neid vihkasime, kui keerukas oli esteetiliselt hinnangult minna üle tusaselt moraalsele!"

REKLAAM

See on Esterhazy poolt diktatuuride ja kaunilt teostatud spordi suhete kohta kõik. Püüan siit ise edasi mõelda.

Kui diktatuurid on motiveeritud, on nende võimuses tippspordi arengule kaasa aidata. Ungari imemeeskond pole ju ainus diktatuuri sängis hiilanud kooslus. Itaalia võitis kaks maailmameistritiitlit aastatel 1934 ja 1938 suure fašistliku juhi Benito Mussolini režiimi all. Brasiilias oli aastatel 1964–1985 võimul sõjaline režiim ja 1970. aastal MM-il võidutsenud meeskonna mängu peavad paljud kõigi aegade ilusaimaks. See MM kinnistas maailma vutileksikasse väljendi o jogo bonito, ilus mäng. Argentiina võitis koduse MM-i 1978. aastal sõjalise hunta võimul olles. Kõigi aegade esimese EM-tiitli (1960) võitnud NSV Liit oli neil aastatel maailma vutis arvestatav jõud, kelles nähti teadusliku jalgpalli kehastust ning keda suhestati kosmosevallutustega.

Kommunistlikud riigid jahtisid olümpiamedaleid

Olümpiaaladel valitsesidki külma sõja ajal maailma tippsporti kommunistlikud/sotsialistlikud diktatuurid. NSV Liit ja tema Ida-Euroopa satelliidid (Saksa DV, Ungari, Poola, Tšehhoslovakkia, Rumeenia, Bulgaaria, Jugoslaavia) olid olümpiamängude mitteametlikus punktiarvestuses esimese 20 seas Mehhikos 1968. (sealtmaalt hakkasid eraldatud Saksamaad võistlema oma võistkondadega), Münchenis 1972. ja Montrealis 1976. aastal. Kuuba oli aastal 1968 veel 25., kuid kahel järgmisel olümpial 18. ja 13. Nimetatud maade rahvad puutusid samal ajal kokku toidupuuduse, ainelise viletsuse ja okastraadi abil valvatud riigipiiriga. NSV Liit pakkus peale oma suurepärast jäägeograafiat võimaldava hokisatsi ka nauditavaid riistvõimlemise meistreid ja mustreid.

Benito Mussolini ajal lõi Itaalia jalgpall õitsele. Foto: gentlemanultra.com

Jalgpallile näivad sobivat igasugused riigikorraldused. Teatav ühiskondlik pitsitus, mis püüab kontrollida omaenda kodanike käitumist, võib tulla vuti arengule isegi kasuks. Klassikaline näide on fašistlik Itaalia kahe maailmasõja vahel. 1922. aastal võimule tulnud Benito Mussolinile oli vaja vahendit oma võimu legitimeerimiseks ja riigi eriilmeliste piirkondade (eelkõige põhja ja lõuna) ühendamiseks. Ta kasutas ära võimaluse, mille kaks suurimat institutsiooni – katoliiklus ja sotsialism – varasematel kümnenditel kasutamata jätsid: Mussolini võttis 1926. aastal jalgpalli riikliku kontrolli alla ning kirjutas 1929. aastal alla Serie A ja Serie B sünnitunnistusele.

Liiga asutamisel peeti silmas riiklikke huve ning kõrgeimasse divisjoni kaasati ka nende linnade meeskond, mis sportliku taseme poolest seda ei väärinud, kuid mille geograafilist asukohta peeti oluliseks. Kahe profiliiga abil ühendati riiklikku vereringesse kõik olulised piirkonnad. Eesmärk oli tekitada rahvusühtsus, mis osaliselt ka õnnestus. Peamiseks takistuseks oli jalgpallile olemuslik konkurents, mis vastupidi fašistide soovile võimendas piirkondade vastuolusid.

Hispaania diktaator Francisco Franco oli võimul aastatel 1936–1975. Tema tegi jalgpallile teene üpris omapärasel moel: ta ei toetanud üldse tippsporti. See tähendas automaatselt, et suurima publikuhulga ja piletituluga jalgpall hakkas domineerima üle riigi. Jalgpall sai eriti oluliseks inimestele Baskimaal ja Kataloonias, mille meeskonnad kehastasid nende kultuurilist identiteeti ja pürgimist suurema poliitilise autonoomia poole.

Ka Hispaanias võimendas jalgpalliline rivaliteet piirkondlikke vastuolusid, kuid teisalt toimis õhu väljalaskmise vahendina – rahvas leidis enesele tegevust arutamaks suuri vastasseise rohelisel murul ega tegelenud poliitikaga, mis oli kasulik režiimile. See oli niinimetatud kõrvalepõiklemise kultuur, millesse andis panuse Franco poolt 1938. aastal asutatud spordileht Marca, mis 1942. aastal muutus päevaleheks, sealjuures riigi enim müüdud ajaleheks.

Francole osutas suure teene 1954. aastal loodud UEFA. Juba aasta hiljem hakati korraldama Euroopa riikide meistrite karikaturniiri, mille viiel esimesel aastal võitis Madridi Real. See võimaldas pärast II maailmasõda rahvusvahelisse isolatsiooni sattunud diktaatoril oma positsiooni parandada. Reali mängijaid imetleti üle kontinendi ja sageli võeti neid välismaal vastu riigijuhtide tasandil. Real toimis nagu välissaatkond, mis avas seni kinniseks jäänud uksi. Meeskond käis pärast välismaalt naasmist läbi Franco juurest, kes uuris olude kohta teistes riikides. Kuuekümnendatel paotas Franco ukse turismile ja Hispaania hakkas samm-sammult avanema välismaailmale.

Kindral Franco jalgpallimatšil. Foto: sportskeeda.com

Diktatuurid võõrastavad jalgpalli

NSV Liidus vastandus võim rahva ootustele, eelistades olümpiaalasid. Eesmärk oli demonstreerida maailmale üleolekut kapitalistlikust süsteemist. Selle nimel arendati medalirikkaid individuaalalasid, milles NSV Liidu riigiprofid alistasid vaba maailma amatööre. Parteiladvik eiras tööliste riigi enamiku eelistust, milleks oli jalgpall. Rahvas tundis küll heameelt ajakirjanduse üles puhutud võitudest olümpiaaladel, kuid armastatud kangelased, kellele staadionil kümnete tuhandetena vahetult kaasa elati, möllasid siiski rohelisel murul.

Välismaailmast osaliselt ära lõigatud (NSV Liidu parimad ei tohtinud minna välisklubidesse mängima) ja plaanimajanduse kammitsais jalgpall takerdus pärast 1960ndatel saavutatud rahvusvahelist edu. Üheks põhjuseks, miks NSV Liit ei soosinud ametlikult jalgpalli, võis olla asjaolu, et peamine poliitiline konkurent USA polnud jalgpalliriik. Nii valiti võitlustandriks olümpiamängud ja kosmos(evallutus). Konkurents USA-ga arvatakse olevat põhjuseks, miks Kuubal taandus jalgpall esispordialast (koondis jõudis 1938. aasta MM-il veerandfinaali) ja sealne populaarseim spordiala on pesapall. Olümpiaspordi arvelt surus jalgpalli maha Saksa DV.

Kuigi osa diktatuure kasutas jalgpalli ära, oli tegemist ratsionaalse otsusega. Lepiti paratamatusega ja püüti sellest võtta maksimum. Kõigile diktaatoritele on olnud omane jalgpalli võõristamine, sest tegemist on etteaimamatu mänguga, mis võib kontrolli alt väljudes kaasa kiskuda ka massid. See on diktatuurile ohtlik.

Samas võivad diktatuurid inimeste pühendumust soodustada režiimile kasulikes või ohututes valdkondades. Kui poliitilisi vabadusi pole, turumajandus puudub, piirid on kinni ning individuaalse eneseväljenduse ja- teostusevalikud on ahtad, pakub sport head võimalust olla edukas ja tunnustatud.

Seega on Peter Esterhazy esmapilgul ehmatavale küsimusele olemas mitu vastust. Esterhazy ise ei paista märkavat vastuolu oma jutus, kui ta kirjutab hinnangule "jäle režiim – kaunim jalgpallimeeskond" kohe otsa, et Ferenc Puskas olevat olnud rahvusvahelise jalgpalli "viimane täieline isiksus". Kui ta peab enesestmõistetavaks, et diktatuuri tingimustes võivad kasvada suured üleilmsed isiksused, siis mis imet on ühe imelise jalgpallimeeskonna olemasolus poliitilise surutuse tingimustes? Seda enam, et tegu pole erandliku juhtumiga.

Jalka varasemaid numbreid saab lugeda siit.

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (0)

Registreeritud kasutajate kommentaare ei ole.

POLIITPRAADIMISTE AVALÖÖK
Valimisintervjuu | Juhuslik jalgpallivaataja Jaak Madison: EKRE olukord sarnaneb Bayerni omaga
Täna alanud Riigikogu valimiste foonil alustab Soccernet.ee intervjuude sarjaga, kus vestleme jalgpallist, spordist ja natuke ka poliitikast suuremate erakondade esindajatega. Otsa teeb lahti Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) abiesimees Jaak Madison.
MUU
LEVADIA SEIKLUSED KÜPROSEL
PÕNEVAT LUGEMIST
EUROOPAS
Draamat täie raha eest. Atletico jõudis hetke ära oodata, City võttis jõuga oma  (videod!)
SALISTE LIIKUS PIIRILINNA
Ühest ärajäänud oksjonist
Eelmisel laupäeval pidanuks Heidelbergis, Kaiserslauternist tunniajase autosõidu kaugusele jääva linnakese "Kunst und Kuriosa" nimelises oksjonimajas haamri alla minema arvestatav hulk saksa jalgpalliminevikku. Aga ei läinud.
MUSTA MÕTISKLUSED
EILE VÄLJAS
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
341 miljonit põhjust võita
MEISTRITE LIIGA
341 miljonit põhjust võita (2)
 
Valverde: saime ohtliku tulemuse
MEISTRITE LIIGA
Valverde: saime ohtliku tulemuse (0)
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA ÜLEMINEKUD

Vaata, millised muutused toimuvad kahe hooaja vahel Eesti meistriliga klubides.

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee näitab algaval hooajal otsepilti kokku üle 100 mängust nii Premium liigas, Esiliigas, naiste Balti liigas kui ka mujal. Püsi lainel!

SOCCERNET.EE - NÜÜD KA IPHONE'ILE!

Kui omad iOS-il põhinevat nutitelefoni, on sul nüüd võimalik kasutada Soccernet.ee pakutavat kogu ulatuses - tiri omale siit alla verivärske mobiiliäpp!

Androidi äpp ei ole samuti kuskile kadunud - kui Sinu telefonis veel ei ole, saad selle tirida Play Store'ist.

Jalgpall luubi all ja sinu taskus!

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK