Stjarnani islandlasest tipuründaja Emil Atlason rääkis pärast Konverentsiliiga teise eelringi kordusmängu 0:4 kaotust Paide Linnameeskonnale, et ta polnud varem oma vanaisa sünnimaal käinud.

Atlasoni vanaisa Evald Mikson mängis aastatel 1934-38 Eesti koondise eest seitse mängu. Tartus sündinud Mikson, kes oli jalgpalli kõrvalt ka kaitsepolitsei (toona poliitiline politsei ehk polpol) ametnik, põgenes 1944. aastal punavõimu eest paadiga Rootsi. Sealt läks Mikson edasi Norra, kust sattus juhuslikult Islandile - laev, millel Mikson töötas, jooksis saareriigi ranniku lähistel karile ning mees jäigi Islandile elama.

Mikson lõi Islandil pere. Tema kaks poega - Johannes ja Atli - jõudsid tippjalgpallis väga kaugele, sest Johannes võitis Glasgow' Celticuga kaks Šoti meistritiitlit ning Atli mängis nii Dortmundi Borussia kui Düsseldorfi Fortuna eest, viimasega võitis ta Saksa meistrivõistlustel hõbemedali. 31-aastane Atlason - nagu nimi viitab - on Atli poeg. Stjarnani palluri õde, Sif Atladóttir mängis 90 mängu Islandi koondises.

"Olen esimest korda Eestis," teatas 31-aastane Atlason rõõmsameelselt, kuigi neelas pool tundi varem alla mõru kaotusepilli. "Ausalt öeldes ma ei tea Eestist eriti midagi, aga mu vanem vend, kes on Stjarnani füsioterapeut, on siin varem käinud ja ta rääkis mulle pisut selle riigi kohta."

Atlil oli taskus Eesti pass. Mida tähendab Eesti Atlasoni jaoks? "See on veider. Kui jõudsin Tallinna, siis tundsin ... imelikul kombel tundsin, nagu oleksin jõudnud koju," teatas ründaja. "See oli veider, aga väga meeldiv tunne."

Atlason lisas, et tahab tulevikus kindlasti veel Eestit külastada, sest Pärnus nähtu meeldis talle väga.