Eilne Türgi ja Horvaatia vaheline mäng läks kindlasti oma dramaatilisuselt jalgpalli ajalukku. Järgnevalt toon välja isikliku valiku kõige dramaatilisematest mängudest, mida mina jalgpalli EM-i ajaloost mäletan.

Kuna minu mälestused EM-dest algavad 1992. aastaga, siis eelnevaid turniire ma järgnevalt ei vaatle, sest mis mõte sel oleks, kui ise seda ei mäleta? Kes aga mäletab, võib enda kõige meeldejäävamad mängud kommentaaridesse lisada.

EM 1992

Poolfinaal Taani – Holland

EM-i avamäng Rootsi ja Prantsusmaa vahel oli esimene jalgpallimäng üldse, mida mina kunagi näinud olen. Jalgpallist teadsin enne ainult jalgpallikaartide ja mingite kahtlaste nätsusisepiltide kaudu. Igatahes minu lemmikuks oli Holland, kus ma teadsin KOGUNI kolme mängijat – Frank Rijkaard, Ruud Gullit ja Marco van Basten. Viimane neist oli minu lemmikmängija toona, kuid ma ei mäleta täpset põhjust.

Usus Hollandisse olin isegi nii uljas, et vedasin naabrimaja Meelisega 10 rubla peale kihla, et Holland võidab alagrupis Saksamaad, mida nad ka tegid. Kahjuks oli Meelis suurem kui mina ja kümnest rutsist jäin ilma.

Igatahes poolfinaalis ristasid mõõgad Holland ja mingi täielik müstiline meeskond Taani. Minu 9-aastase pähe ei mahtunud kuidagi, et kuidas sai kõigest 5 minutise mänguaja lõppedes Taani korraga ees olla. Holland küll viigistas peagi, kuid Taani läks ikkagi vaheajale eduseisus.

Mänguaeg sulas ja sulas, kuid Holland ei suutnud kuidagi väravale pihta saada. Teisest poolajast on mul siiani meeles van Bastenile antud kollane kaart mängu takistamise eest ja ühe taanlase „horror”-vigastus. Mänguaeg sulas ja sulas, kuni Rijkaard mänguseisu viigistas.

Lisaajal väravaid ei sündinud ja nii nägin ma elus esmakordselt penaltiseeriat, millest mul enne konreetset mängu õrna aimugi polnud. 10 lööja peale oli ainult üks eksija ja mis te arvate, kes see oli? Õige – van Basten. Väike Dannar oli nii kurb, et arvas end mitte kunagi enam naeratavat, kuid õnneks see valu möödus.

EM 1996 – mis kuradi Tšehhi??

Pärast 1994. aasta Baggio-vaimustust oli mu uus lemmikmeeskond juba Itaalia, kuid 96. aasta lõppes neile väga väga kurvalt. Avamängus suudeti Venemaad Casiraghi väravatest võita ja kõik oli lill, kuid järmgiseks mänguks otsustas peatreener teha mitmeid muudatusi ja see maksis valusalt kätte.

Teises mängus suudeti suure üllatusena alla jääda just nimelt Tšehhile, kes minu jaoks oli enne finaalturniiri täiesti tundmatu suurus. Tundus täiesti võimatu, et suured ja tugevad itaallased kaotavad mingitele tšehhidele.

Viimases mängus kohtusid Saksamaa ja Itaalia ning Venemaa mängis Tšehhi vastu. Ise lootsin endiselt, et Itaalia saab edasi ja kõik tundus ka sinna minevat. Tšehhid läksid küll 2:0 venelaste vastu juhtima, kuid idanaabrite kolm väravat viisid teisel poolajal nad 3:2 ette ja kõik tundus Itaalia jaoks lilleline, kuid tüng! Keegi Vladimir Smicer suutis ikka palli väravasse kupatada ja nii pidigi Itaalia kotid pakkima.

Toonased play-offid olid suhteliselt jubedad. Neli mängu lõppesid väravateta ja võitja pidi selgitama penaltiseeria. Sealjuures ka mõlemad poolfinaalid.

Kuid finaal oli juba tõelise draama nime väärt. Alati tugevad ja efektiivsed sakslased, kelle poolt samuti miskipärast kõik tuttavad olid ja siis tšehhid, kellest ma ikkagi midagi arvata ei osanud.

Sel turniiril tutvustati esmakordselt nüüdseks õnneks unustatud kuldse värava reeglit ja just nii valusal moel tšehhid ka kaotasid. Patrik Berger sai õnnega pooleks küll penaltist slaavlased juhtima viia (õnnega pooleks, sest viga polnud karistusalas), kuid sellele vastas Bierhoff kahe kolliga ja jälle oli tšehhide pool palju nuttu ja sakslaste pool rõõm. Oi, kuidas mulle sakslased siis ei meeldinud.

Euro 2000 – Kõige dramaatilisem turniir üldse

Kes ei mäletaks, kuidas Inglismaa suutis Portugalile 2:0 eduseisust kaotada? Kuidas Saksamaa ja Inglismaa suutsid mõlemad alagrupist välja kukkuda? Ja veel kuidas Rumeenia päästis ühe Neville’i täiesti rumal viga karistusalas, mis võimaldas 89. minutil Rumeenial võit võtta. Või kuidas vaprad sloveenid läksid vihavaenlaste jugoslaavide vastu 3:0 ette, et ikkagi 3:3 viiki leppida.

Minu isiklik lemmik ja ilmselt kõige suurema emotsiooniplahvatuse tekitanud mäng oli muidugi Jugoslaavia ja Hispaania vaheline 3:4 mäng, mille kaks väravat löödi lisaminutitel hispaania 2:3 kaotusseisust, kuid sellest olen ma juba blogis rääkinud ja seetõttu sellel pikemalt ei peatu.

Kolm esimest veerandfinaali lõppesid väga ühepoolselt, kuid Hispaania ja Prantsusmaa vastasseis pakkus põnevust täie raha eest. Zidane’i ilus karistuslöök sai vastuse Gaizka Mendieta penaltist, kuid enne poolajavilet läks ikkagi Prantsusmaa juhtima.

Hispaania alustas meeletut tagaajamist. Aeg sulas jälle nagu kevadine lumi, kuid lõpuks kandis see surve ka vilja. Kohtunik andis üsna kaheldava penalti Hispaania kasuks, kui mäng veeres juba lisaminuteil. Mendieta oli pingile võetud ja lööma asus Raul Gonzalez, kes oli selleks ajaks konkurentsitult minu uus lemmikmängija. 1992. aastal lõi penalti mööda van Basten, 1994. Roberto Baggio, 1996. aastal Seedorf ja 1998. aastal Predrag Mijatovic – ka kõik nemad olid nendel turniiridel minu lemmikmängijad ja mis te arvate, mis Raul tegi? Õige – kõmmutas mööda.

Ka järgmised mängud läksid täiesti uskumatute mudelite järgi. Prantsusmaa alistas kaotusseisust Portugali ja seda veel nii õnnetult, et võiduks vormus 117. minuti penalti Zidane’lt. Kuna olin väga väga Portugali poolt, siis ei tunnistanud ma mitu aastat, et Xavieri käega mäng penaltit vääris.

Teine poolfinaal läks õnneks positiivsema stsenaariumi kohaselt, Itaalia vastu määrati küll mängus kaks penaltit ja punane kaart juba poole tunnise mängu järel, ent ikkagi jõudsid itaallased Toldo meeletute tõrjete toel penaltiseeriasse ja seal oli Holland juba murtud meeskond.

Itaalia positiivse elamuse pealt hoidsin finaalis kindlalt pöialt neile ja kuni lisaminutiteni oldigi kümne küünega võidus kinni. Toldo oli saanud teisel poolajal korraliku paugu nina pihta, kuid mängis endiselt ennastsalgavalt edasi, kuid õnn oli taas Prantsusmaa poolel. Wiltord sai terava nurga alt palli ja lõi viimasel hetkel mängu viigisadamasse. Kui lisaajal David Trezeguet kuldse palli ka veel lõi, siis ütlesin ma mitu roppu sõna ja jõudsin tõdemusele, et kuldse värava reegel imeb ikka täielikult.

Kuna ühelgi teisel turniiril pole olnud selliseid põnevusmänge, siis peab seda turniiri pidama selgelt parimaks nende 4 jooksul, mida ma näinud olen.

2004 – Kreeka tappis jalgpalli

Mida siis 2004. aastast mäletada? Kreeka edasipääs Hispaania asemel, Tšehhi võit 0:2 kaotusseisust Hollandi vastu. Kuid toona oli juba põhiliseks paleuseks olla Inglismaa vastu ja see pakkus paar kustumatut elamust.

Esiteks alagrupimäng Prantsusmaaga, kus Inglismaa mängis tegelikult väga hästi ja oleks võinud juhtida juba 75. minutiks 2:0, kuid Beckhami penalti tõrjus Barthez. Mängu viimased minutid olid juba vapustavad. Esmalt kõmmutas Zidane sisse karistuslöögi ja seejärel jooksis kokku juhe Steven Gerrardi peas ja andis kaheldava tagasisöödu värava poole, mis lõppes penaltiga ja Zidane sealt üldiselt ei eksi.

Teine meeldejääv mäng oli veerandfinaalis Portugali ja inglaste vahel. Michael Owen viis väga varakult Inglismaa juhtima ja Portugal ei suutnud kuidagi mängu tagasi tulla. Ründajad Pauleta ja Nuno Gomes olid totaalsed tossud ja neist ei olnud midagi loota. Päästja saabus siiski pingilt, kelleks oli Helder Postiga. Tema värav viis mängu lisaajale, kus omakorda juba Portugal oli mängivamaks pooleks – vähemalt esialgu. Rui Costa imevärav tundus juba võidu toovat, kuid seejärel lõi Frank Lampard 2:2 ja inglased lõid ka teise värava. Südame alt käis külm vonks läbi, kuid õnneks tõstis kohtunik Urs Meier vea märkimiseks käe ja mäng läks edasi. Ma pole siiani eriti kindel, kas seal viga oli, kuid noh, ma olin väga rõõmus.

Penaltiseerias säras juba Ricardo, kes viskas tõrjeteks kindad käest ja lõpuks lõi ise võidupenalti. Omamoodi säras ka David Beckham, kes eksis turniiril juba teist korda penaltipunktilt.

Siiski polnud Portugalil ette nähtud võita, sest 1:0 võitudega tuli play-offidest läbi Kreeka ja võttis trooni. Seejuures kõige dramaatilisemaks osutus poolfinaal, kus Tšehhi oli väga hea, kuid esimese lisaaja viimasel rünnakul lõid kreeklased 1:0. Sel hetkel mõtlesin, et hõbedane värav imeb ikka ka totaalselt.

2008 – Türgi

Ja nüüd siis 2008. aasta, kus koguni kolm kõige dramaatilisemat esitust jäävad Türgi kanda. Turniir saaks tõelisesse folkloori, kui nad kõik ära võidaksid, kuid eks seda näitavad järgmised 10 päeva.

Minu isiklikud lemmikmängud EM-del: (1992-2004)
1.Hispaania – Jugoslaavia 4:3 Euro 2000 alagrupiturniir
2.Portugal – Prantsusmaa 1:2 lisaajal euro 2000 poolfinaal
3.Itaalia – Holland 0:0 penaltites võitis Itaalia Euro 2000 poolfinaal
4.Portugal – Inglismaa 2:2 penaltivõit Portugalile Euro 2004 veerandfinaal
5.Holland – Taani 2:2, penaltivõit Taanile Euro1992 poolfinaal