Minu jaoks algas EM täna, kui turniiril tuli esimest korda väljakule minu pikaajaline lemmik Hispaania.

12 aasta jooksul, mil ma Hispaaniat toetanud olen, on mitmed turniirid alanud kenasti, mõned halvasti, kuid alati on kõik lõppenud suure pettumusega. Täna alustati vähemalt ilusti, kuid lõpptulemust näeme paari lähinädala jooksul.

Esimene EM minu mälus on 1992. aasta finaalturniir, mis on ühtlasi minu jaoks esimeseks vutimälestuseks üldse. Toona oli mu lemmikuks hoopis Holland, sest klassivennal olid jalgpallurite piltidega kaardid ja Ruud Gullitil olid nii lahedad rastad.

1994. aasta oli Itaalia ja Roberto Baggio aasta, kuid 1996. aastal Baggiot polnud ja nii pidingi uue lemmiku leidma. Toona mängisin usinalt kaasa Onu Uno ristsõnas ennustusmänge ja mingil põhjusel panin seal võitjaks kirja Hispaania. Toona lõppes Hispaania turniir veerandfinaalis penaltikaotusega Inglismaale. Samas pean ma tunnistama, et alagrupiturniiri mänge ma Hispaania poolt suurt ei mäleta, sest sain kirjanduse veerandihindeks 2 (iroonia missugune) ja ema pani mulle telekakeelu. Ju ma siis neid ei näinudki.

Kaks aastat hiljem algas turniir ilusti, kui paarikümne minutiga löödi Nigeeriale kaks kolli, kuid need kuradid panid kiirelt kolm vastu ja saadigi kaotus. Mul on siiani meeles Kiko pisarad mängus Bulgaaria vastu, mille Hispaania 6:1 võitis, kuid edasipääsu ei saadud.

Kõige emotsionaalsem EM oli muidugi 2000. aasta oma. Siis olin ma juba haardkoor Rauli fänn, kuid avamängus saabus šokk – Jose Molina tuli valesti välja ja Steffen Iversen lõi mitte kuskilt värava, mis jäi ka mängu ainsaks. Võit Sloveenia vastu ja viimases mängus oli juba kõik korras – kui just Jugoslaaviat võidetaks.

Mäng läks 90. minutile 2:3 seisust, kuid kohe teeniti penalti, mille toonane keskväljavõlur Gaizka Mendieta väravaks lõi. Järgnesid meeletult närvesöövad minutid, mille lõpetuseks sai Alfonso Perez pika-pika söödu Pep Guardiolalt ja kõmmutas palli üle puusa väravasse. Rahvas hullus ja mina lõin suurest õnnest kahvliga makarone täis taldriku pooleks. Edasi enam nii kenasti ei läinud ja veerandfinaalis Prantsusmaaga lõi Raul viimasel minutil penalti mööda ja nii ta läkski.

Järgnevad MM-id lõppesid mõlemad vastavalt veerand- ja kaheksandikfinaalides. Prantsusmaale viimati kaotati ausalt, kuid penaltikaotus Lõuna-Koreale 2002. oli jube, sest kohtunikud hellitasid asiaate ikka kohutavalt.

Viimane EM algas juba kurjakuulutavalt, kui läbi häda võideti Venemaad, kuid seejärel suudeti end ikkagi alagrupist kolmandaks jätta.

Nii me siis jõudsimegi tänasesse päeva. Kus koondises pole enam Rauli, kuid koondis alustas turniiri suurepäraselt. Rünnak ja poolkaitse on suurepärane, seda ka väravavaht, kuid ainsaks miinuseks on kaitseliin, kus Puyol ja Marchena pole ilmselgelt vormis ja see võib lõpuks kalliks maksma minna.

Igatahes, nagu enne öeldud, näeme seda kõike paari nädala jooksul. Aga tsiteerides klassikuid: „Loodame parimat.”