Fännipäevik on taas päevakorral, täites huvitatute nägusid loodetavasti naeruga ning kriitikute suid kardetavasti süljega.

Skandaalsest Helsingi vallutamisest on möödas 11 kuud ning kui tollal heideti ette muu seas ka seda, et mängule endale oli liiga vähe tähelepanu osutatud, siis seekord pole jutus mängust sisuliselt sõnagi. Seda küll mitte kirjutaja trotsi, vaid traagiliste sündmuste tõttu, millest saate kohe pikemalt lugeda.

Siiski tahan veel neile südamele panna, kellele eelmine päeviku peatükk ei meeldinud, et te tõepoolest ei ole sunnitud seda lugema.

Kui Sinul on ka mõnest fännireisist toredaid lugusid rääkida, siis toimeta see meieni sektsiooni Kirjuta uudis kaudu ja me avaldame selle meelsasti!

8:00!!!

Hommikune valgus äratab magusast unest. "Haa-haa-haa, kell on 8:00." Astun üle koridoris magava tundmatu keha WC-sse, mille uks on lahti ja tuli põleb. Pesen käed ja viskan vett näkku. Kell on 8:00!

Kell on 8:00!!! Fännibuss lahkus pooleteise tunni eest. Aasta oodatuim välisreis, lihtsalt maha magatud. Appi. Hakka või uskuma, et eelmise õhtu eeltähistamine ei olnudki nii hea idee.

Mis siis kokkuvõttes juhtunud oli? Äratus oli väidetavalt peal olnud, isegi bussikaaslasest sõber oli vahepeal helistanud. Ulualuse pakkuja Wiinuga oli kokku leppitud, et ta peksab mind kasvõi kaigastega, kuid sisse magada ei lase. Kui mina ahastuses mööda tuba edasi-tagasi käisin, magas tema igatahes veel sügavat und.

Mõtted lahkasid paaniliselt probleemi "Kuidas iganes Peterburi jõuda?". Mängu pidin ma nägema, maksku mis maksab.  Ja mis võiks olla lõbusam kui laenatud rahade eest seitse tundi liinibussis loksuda, esimest korda elus Venemaa pinnale astuda ning keelt oskamata suurest linnast staadionit otsida? Haa-haa, mõeldud-tehtud.

Enne tegutse, siis mõtle

Hullumeelse muigega panin pähe sarvedega Eesti koondise fännimütsi ja asusingi teele. Enne sai veel Wiinu juures päris palju nalja, teemal "Kuidas kurat see võimalik on?" Miskipärast tõmban ma taolisi sekeldusi pidevalt nagu magnetiga külge. Seetõttu ei osanud ma ka nüüd sellest muud arvata, kui lihtsalt nentida olukorra traagikat kurvameelse naeruga. Haa-haa.

Esimese väljuva bussini oli nii vähe aega jäänud, et ma ei jõudnud leida isegi valuutapunkti, kus kroone rubladeks muuta. Bussis sain kohe aimu, kui tore mul Venemaal inimestega suhtlemine olema saab, sest Tallinn-Peterburi liinil olid nii bussijuht, reisisaatja kui ka reisijad kõik venekeelsed, kui mina muidugi välja arvata.

Tundide möödudes hakkas mulle vaikselt kohale jõudma, mis ikkagi juhtunud oli ning kuivõrd raske olukorraga tegelikult tegu oli. Buss roomas Venemaa augulistel teedel teo kiirusega, mul ei olnud õrna aimugi staadioni asukohast, inglise keelega ei saanud isegi bussis hakkama, mul polnud taskus ainsatki rubla ega isegi mitte mängupiletit. Pääsme kätte saamiseks tuli veel keegi üles leida ja see oli tõsiselt raskendatud, sest telefoniaku oli otsakorral.

Aina paremaks läheb

Niigi väga hilja kohale jõudma pidanud buss jäi veel pool tundi hiljaks ning samal ajal kui mina üritasin ihuüksi, suur sarvedega fännimüts peas, linnaplaanist sotti saada, oli mäng juba peale hakanud.

Kui sai selgeks, et Petrovski staadion jääb Baltiskii Voksal'ist (andestage kirjapilt, ma tõesti ei tunne seda keelt) teadmata kaugusesse ja suunda, et takso jaoks ei olnud mul rublasid, et raha polnud mitte kuskil ära vahetada, siis lõi mulle äkki pähe, et mängule jõudmine ei olegi reaalne ning kogu see idee oli üks paras hullus. Hingevaakuva mobiiliakuga üritasin end kuidagimoodi kodumaale tagasigi organiseerida.

Ühe bistroo tualettruumis jõudsin ma natuke akut laadida, enne kui mind sealt välja visati, ja telekast vilksamisi mängugi näha. Mängitud oli tol hetkel umbes 70 minutit, Stepanov teenis just kollase kaardi ja seis püsis 0:0. Üks hea uudis kah vahelduseks, kuid minu jaoks oli see pigem kurvastav, sest võisin vaid ette kujutada, milline möll tol hetkel tribüünidel toimus.

Ohtrad telefonikõned ligikaudu kümnele eri inimesele jooksid suuremas osas ummikusse, sest kas telefon ei vastanud, numbrid ei klappinud või siis lõi aku häirekella. Olin vahepeal puhtjuhuslikult leidnud koha, kus vahetati väga kahtlase kursi järgi kroone rublade vastu.

Seejärel õnnestus mul lõpuks Kojamees toru otsa saada ning tundus, et kõik tükid liiguvad paika ja pääsen kenasti koju. Fännibuss polnudki veel välja sõitnud ning mul tuli vaid takso võtta ja staadioni juurde sõita.

Kaotatud "Jumala käsi"

Taksojuhiks juhtus keegi rõõmsameelne tadžikk Alex, kes jõudis mulle põgusa vestluse käigus (minu 20 venekeelset sõna + viipekeel + pliiats ja paber) muu seas oma perekonnast rääkida ja prostituute pakkuda. Nagu arvata oli, sain taksoarvega kõvasti petta, kuid see tundus tol hetkel üsna tähtsusetu. Käisin välja kokkulepitud summast ligi kaks korda rohkem raha, ütlesin "etat vsjoo" ja asusin bussi otsima.

Oh rõõmu ja õnnistust, kui Kojamees teatas mulle, et buss startis veidi aja eest politseieskordi saatel ega saa enam tagasi pöörduda. "Jumala käsi", mis mind alati rasketest olukordadest läbi on aidanud, oli mu väga halval päeval maha jätnud. Öeldakse, et Jumal kaitseb joodikuid, ning tõepoolest, kunagi varem polnud ma veel kaine peaga fännireisil käinud ja kunagi varem polnud mul ka mingeid tõsisemaid jamasid tekkinud.

Mul soovitati helistada Poborsky'le, kes pidi olema teise Jalgpallihaigla grupiga Peterburis kuni järgmise päevani. Taassureva akuga sain nii palju selgeks, et mul tuli jõuda Ligovski prospekt 10 asuvasse hotelli, mille nimi mul kümne sekundiga meelest kadus. Tänavanime jõudsin õnneks paberile kritseldada ja see liigutus võis vabalt mu elu päästa, nagu hiljem selgus.

Mul ei olnud enam takso jaoks piisavalt raha ning ma tahtsin selles osas Poborsky'ga midagi kokku leppida, aga aku oli juba täielikult otsad andnud. Üritasin leida mõne kena kohviku veel kenamat WC-d, kus seda laadida saaks. Kiire võlts pilguheit menüüle, teenindajate/turvameeste (jah, seal olid paljudes kohvikutes ka turvad) pilkude vältimine, diskreetse näoga WC-sse astumine, meeleheitlik püüe pistikupesa leida, "kurat küll noh" ja kiire lahkumine - igal pool ühtemoodi.

Tsiviliseeritud kuritegevus

Lõpuks suutsin viimse akuvaru toel kokku leppida, et mul aidatakse taksoarvet maksta. Poborsky pidi hotelli ees ootama ja mina võimalikult kiiresti taksoga kohale kimama. Idee ei olnud iseenesest ju sugugi halb, kuid kuna päev oli totaalselt neetud, siis sekeldused ei olnud sellega veel kaugeltki läbi.

Alustuseks olin ma kuskile taolisse paika juhtunud, kus teeäärsest käeviibutamisest kuigi palju kasu ei olnud. Seejärel ilmus mu kõrvale mingi kahtlane kuju, kes ei osanud sõnagi inglise keelt, aga tahtis millegipärast aktiivselt suhelda.

Timur, nagu ta end nimetas, kutsus mind läbi pimeda tänava "vodkat" jooma. "Ja otšjen võstra, v taksi, v otel," vastasin, kuid ükski auto ei peatunud ja ühtäkki ilmus kuskilt välja Timuri sõber, koos noaga. Kaotasin telefoni, kaotasin rublad, kaotasin kroonid, aga Timur oli vähemalt nii kena, et näitas enne jutu sees käega, kuhu suunda Ligovski prospekt jäi. Lisaks olid nad nii viisakad pätid, et andsid mulle küsimise järel isegi dokumendid tagasi. Spassiiba!

"Ei ole võimalik, ei ole võimalik," mõtlesin, kuid mingil põhjusel ajas see kõik endiselt naerma. No kuigi palju hullemaks ikka enam minna ei oleks saanud. Vähemalt oli mul nüüd üks mure vähem - telefon - ning kindel siht silme ees - Ligovski prospekt. Miilitsaid ma tülitama ei hakanud, see tähendanuks tõenäoliselt veel asjatuid sekeldusi.

Aga muidu oli tore

Alati tuleb mõelda positiivselt. Öö oli ilus ja soe, taevas selge ning linn tegelikult ju vägagi kaunis. Mõelda vaid, bussiga edasi-tagasi kiirustades oleks see kõik nägemata jäänud! Linnas meenus mulle ka mäng, kuid Venemaa lippude ja Peterburi Zeniidi sallidega siin-seal laulvad fännid ei lubanud head eeldada, nagu ka läks. Vähemasti oli mul jagunud nii palju mõistust, et fännikübar varem kotti pakkida.

Timuri juhatus ei olnud mulle kaugeltki piisav, mistõttu üritasin veel inimestelt teed küsida, ohutuse mõttes ainult naisterahvastelt. Paraku ei tulnud sellest, nagu elus ikka vahel juhtub, välja mitte midagi peale vastastikuse mittemõistmise. Lõpuks jõudsin lonkides mingi infoplaguni ja silmasin paanilise otsimise järel kaardi nurgas ka otsitud tänavanime. Kas käes oli kesköö ning nõiutud kuupäev vahetunud?

Hoolimata sihtmärgi märkamisest kaardil suutsin ma tänavate rägastikus veel korduvalt ära eksida, kuid õnneks oli kesklinnas infoplagusid üsna tihedalt ning iga natukese aja tagant sain oma trajektoori taas korrigeerida. Ühtäkki olingi ma õige hoone ees, kui sildilt võis lugeda: "Oktiabrskaya Hotel" (pole ime, et see mulle meelde ei jäänud enne).

Õigupoolest oleks ma sellest ilmselt rahuliku südamega mööda põrutanud, kuid mu kõrvu kostus midagi imeilusat - eesti keel. Nõiutud päev oli tõesti möödas, sest ma sattusin kell pool kaks öösel linnast naasvate eestlaste otsa ning nad andsid mulle nii terve kaheinimese toa kui ka süüa - põrgust sai paradiis. Kaasmaalasi kohtamata oleks ma ilmselt ööseks tänavale jäänud ja unega võidelnud, et mitte mingil juhul sinisärklaste lahkumist maha magada.

Pole hullu!

Edasi läks suht tavaviisi ning nüüd ma istungi siin bussis, oodates tagasisõitu ja kirjutades päevikusse viimaseid lõike. Vahepeal õnnestus ära näha ka Eesti koondisele löödud väravad ning ega mul muud polegi selle kohta öelda, kui et mäng toimus lihtsalt valel päeval, sest 11. oktoober oli selgelt eestlaste vastu ära nõiutud.

Võtsin küll suure osa löögist enda peale, kuid sellest piisas koondisele vaid 75 minutiks. Vähemalt olen ma elus ja terve ning kui piiril mingit järjekordset jama ei teki, siis peagi ka armsal kodumaal tagasi.

Loo moraal? Naerge alati kõigi saatuselöökide peale, küll õnn pöördub ja kõik saab korda. Kolm õnnetut kaotust, null löödud väravat, viis kuud järgmise mänguni - pole hullu, jätkuv valiksari pakub meile veel ohtralt positiivseid elamusi ja kui Eesti seekord veel finaalturniirile ei pääsegi, siis järgmine kord kindlasti.

Näpunäiteid neile, kes oskavad teiste vigadest õppida:

• Mitte mingil juhul ärge arvake, et kella neljast magama minnes on võimalik kell pool kuus ärgata.
• Laadige enne välismaale sõitmist telefoniakut. Pistikupesi leidub ainult iga kümnenda bistroo tualetis.
• Ärge alahinnake suurlinnade suurust. Võib juhtuda, et staadion ei asugi otse bussijaama kõrval.
• Igaks juhuks ärge viibige välismaal kaine peaga.
• Hullud ideed on lahedad, kuid arvestage ka riske!
• Jalgpall on tähtis, aga elu on veel tähtsam. Või siis vähemalt sama tähtis.

mazz, Sankt-Peterburg
toomas teieni parimat jalgpallikajastust otse sündmustekeerisestFännipäevik on taas päevakorral, täites huvitatute nägusid loodetavasti naeruga ning kriitikute suid kardetavasti süljega.

Skandaalsest Helsingi vallutamisest on möödas 11 kuud ning kui tollal heideti ette muu seas ka seda, et mängule endale oli liiga vähe tähelepanu osutatud, siis seekord pole jutus mängust sisuliselt sõnagi. Seda küll mitte kirjutaja trotsi, vaid traagiliste sündmuste tõttu, millest saate kohe pikemalt lugeda.

Siiski tahan veel neile südamele panna, kellele eelmine päeviku peatükk ei meeldinud, et te tõepoolest ei ole sunnitud seda lugema.

Kui Sinul on ka mõnest fännireisist toredaid lugusid rääkida, siis toimeta see meieni sektsiooni Kirjuta uudis kaudu ja me avaldame selle meelsasti!

8:00!!!

Hommikune valgus äratab magusast unest. "Haa-haa-haa, kell on 8:00." Astun üle koridoris magava tundmatu keha WC-sse, mille uks on lahti ja tuli põleb. Pesen käed ja viskan vett näkku. Kell on 8:00!

Kell on 8:00!!! Fännibuss lahkus pooleteise tunni eest. Aasta oodatuim välisreis, lihtsalt maha magatud. Appi. Hakka või uskuma, et eelmise õhtu eeltähistamine ei olnudki nii hea idee.

Mis siis kokkuvõttes juhtunud oli? Äratus oli väidetavalt peal olnud, isegi bussikaaslasest sõber oli vahepeal helistanud. Ulualuse pakkuja Wiinuga oli kokku leppitud, et ta peksab mind kasvõi kaigastega, kuid sisse magada ei lase. Kui mina ahastuses mööda tuba edasi-tagasi käisin, magas tema igatahes veel sügavat und.

Mõtted lahkasid paaniliselt probleemi "Kuidas iganes Peterburi jõuda?". Mängu pidin ma nägema, maksku mis maksab.  Ja mis võiks olla lõbusam kui laenatud rahade eest seitse tundi liinibussis loksuda, esimest korda elus Venemaa pinnale astuda ning keelt oskamata suurest linnast staadionit otsida? Haa-haa, mõeldud-tehtud.

Enne tegutse, siis mõtle

Hullumeelse muigega panin pähe sarvedega Eesti koondise fännimütsi ja asusingi teele. Enne sai veel Wiinu juures päris palju nalja, teemal "Kuidas kurat see võimalik on?" Miskipärast tõmban ma taolisi sekeldusi pidevalt nagu magnetiga külge. Seetõttu ei osanud ma ka nüüd sellest muud arvata, kui lihtsalt nentida olukorra traagikat kurvameelse naeruga. Haa-haa.

Esimese väljuva bussini oli nii vähe aega jäänud, et ma ei jõudnud leida isegi valuutapunkti, kus kroone rubladeks muuta. Bussis sain kohe aimu, kui tore mul Venemaal inimestega suhtlemine olema saab, sest Tallinn-Peterburi liinil olid nii bussijuht, reisisaatja kui ka reisijad kõik venekeelsed, kui mina muidugi välja arvata.

Tundide möödudes hakkas mulle vaikselt kohale jõudma, mis ikkagi juhtunud oli ning kuivõrd raske olukorraga tegelikult tegu oli. Buss roomas Venemaa augulistel teedel teo kiirusega, mul ei olnud õrna aimugi staadioni asukohast, inglise keelega ei saanud isegi bussis hakkama, mul polnud taskus ainsatki rubla ega isegi mitte mängupiletit. Pääsme kätte saamiseks tuli veel keegi üles leida ja see oli tõsiselt raskendatud, sest telefoniaku oli otsakorral.

Aina paremaks läheb

Niigi väga hilja kohale jõudma pidanud buss jäi veel pool tundi hiljaks ning samal ajal kui mina üritasin ihuüksi, suur sarvedega fännimüts peas, linnaplaanist sotti saada, oli mäng juba peale hakanud.

Kui sai selgeks, et Petrovski staadion jääb Baltiskii Voksal'ist (andestage kirjapilt, ma tõesti ei tunne seda keelt) teadmata kaugusesse ja suunda, et takso jaoks ei olnud mul rublasid, et raha polnud mitte kuskil ära vahetada, siis lõi mulle äkki pähe, et mängule jõudmine ei olegi reaalne ning kogu see idee oli üks paras hullus. Hingevaakuva mobiiliakuga üritasin end kuidagimoodi kodumaale tagasigi organiseerida.

Ühe bistroo tualettruumis jõudsin ma natuke akut laadida, enne kui mind sealt välja visati, ja telekast vilksamisi mängugi näha. Mängitud oli tol hetkel umbes 70 minutit, Stepanov teenis just kollase kaardi ja seis püsis 0:0. Üks hea uudis kah vahelduseks, kuid minu jaoks oli see pigem kurvastav, sest võisin vaid ette kujutada, milline möll tol hetkel tribüünidel toimus.

Ohtrad telefonikõned ligikaudu kümnele eri inimesele jooksid suuremas osas ummikusse, sest kas telefon ei vastanud, numbrid ei klappinud või siis lõi aku häirekella. Olin vahepeal puhtjuhuslikult leidnud koha, kus vahetati väga kahtlase kursi järgi kroone rublade vastu.

Seejärel õnnestus mul lõpuks Kojamees toru otsa saada ning tundus, et kõik tükid liiguvad paika ja pääsen kenasti koju. Fännibuss polnudki veel välja sõitnud ning mul tuli vaid takso võtta ja staadioni juurde sõita.

Kaotatud "Jumala käsi"

Taksojuhiks juhtus keegi rõõmsameelne tadžikk Alex, kes jõudis mulle põgusa vestluse käigus (minu 20 venekeelset sõna + viipekeel + pliiats ja paber) muu seas oma perekonnast rääkida ja prostituute pakkuda. Nagu arvata oli, sain taksoarvega kõvasti petta, kuid see tundus tol hetkel üsna tähtsusetu. Käisin välja kokkulepitud summast ligi kaks korda rohkem raha, ütlesin "etat vsjoo" ja asusin bussi otsima.

Oh rõõmu ja õnnistust, kui Kojamees teatas mulle, et buss startis veidi aja eest politseieskordi saatel ega saa enam tagasi pöörduda. "Jumala käsi", mis mind alati rasketest olukordadest läbi on aidanud, oli mu väga halval päeval maha jätnud. Öeldakse, et Jumal kaitseb joodikuid, ning tõepoolest, kunagi varem polnud ma veel kaine peaga fännireisil käinud ja kunagi varem polnud mul ka mingeid tõsisemaid jamasid tekkinud.

Mul soovitati helistada Poborsky'le, kes pidi olema teise Jalgpallihaigla grupiga Peterburis kuni järgmise päevani. Taassureva akuga sain nii palju selgeks, et mul tuli jõuda Ligovski prospekt 10 asuvasse hotelli, mille nimi mul kümne sekundiga meelest kadus. Tänavanime jõudsin õnneks paberile kritseldada ja see liigutus võis vabalt mu elu päästa, nagu hiljem selgus.

Mul ei olnud enam takso jaoks piisavalt raha ning ma tahtsin selles osas Poborsky'ga midagi kokku leppida, aga aku oli juba täielikult otsad andnud. Üritasin leida mõne kena kohviku veel kenamat WC-d, kus seda laadida saaks. Kiire võlts pilguheit menüüle, teenindajate/turvameeste (jah, seal olid paljudes kohvikutes ka turvad) pilkude vältimine, diskreetse näoga WC-sse astumine, meeleheitlik püüe pistikupesa leida, "kurat küll noh" ja kiire lahkumine - igal pool ühtemoodi.

Tsiviliseeritud kuritegevus

Lõpuks suutsin viimse akuvaru toel kokku leppida, et mul aidatakse taksoarvet maksta. Poborsky pidi hotelli ees ootama ja mina võimalikult kiiresti taksoga kohale kimama. Idee ei olnud iseenesest ju sugugi halb, kuid kuna päev oli totaalselt neetud, siis sekeldused ei olnud sellega veel kaugeltki läbi.

Alustuseks olin ma kuskile taolisse paika juhtunud, kus teeäärsest käeviibutamisest kuigi palju kasu ei olnud. Seejärel ilmus mu kõrvale mingi kahtlane kuju, kes ei osanud sõnagi inglise keelt, aga tahtis millegipärast aktiivselt suhelda.

Timur, nagu ta end nimetas, kutsus mind läbi pimeda tänava "vodkat" jooma. "Ja otšjen võstra, v taksi, v otel," vastasin, kuid ükski auto ei peatunud ja ühtäkki ilmus kuskilt välja Timuri sõber, koos noaga. Kaotasin telefoni, kaotasin rublad, kaotasin kroonid, aga Timur oli vähemalt nii kena, et näitas enne jutu sees käega, kuhu suunda Ligovski prospekt jäi. Lisaks olid nad nii viisakad pätid, et andsid mulle küsimise järel isegi dokumendid tagasi. Spassiiba!

"Ei ole võimalik, ei ole võimalik," mõtlesin, kuid mingil põhjusel ajas see kõik endiselt naerma. No kuigi palju hullemaks ikka enam minna ei oleks saanud. Vähemalt oli mul nüüd üks mure vähem - telefon - ning kindel siht silme ees - Ligovski prospekt. Miilitsaid ma tülitama ei hakanud, see tähendanuks tõenäoliselt veel asjatuid sekeldusi.

Aga muidu oli tore

Alati tuleb mõelda positiivselt. Öö oli ilus ja soe, taevas selge ning linn tegelikult ju vägagi kaunis. Mõelda vaid, bussiga edasi-tagasi kiirustades oleks see kõik nägemata jäänud! Linnas meenus mulle ka mäng, kuid Venemaa lippude ja Peterburi Zeniidi sallidega siin-seal laulvad fännid ei lubanud head eeldada, nagu ka läks. Vähemasti oli mul jagunud nii palju mõistust, et fännikübar varem kotti pakkida.

Timuri juhatus ei olnud mulle kaugeltki piisav, mistõttu üritasin veel inimestelt teed küsida, ohutuse mõttes ainult naisterahvastelt. Paraku ei tulnud sellest, nagu elus ikka vahel juhtub, välja mitte midagi peale vastastikuse mittemõistmise. Lõpuks jõudsin lonkides mingi infoplaguni ja silmasin paanilise otsimise järel kaardi nurgas ka otsitud tänavanime. Kas käes oli kesköö ning nõiutud kuupäev vahetunud?

Hoolimata sihtmärgi märkamisest kaardil suutsin ma tänavate rägastikus veel korduvalt ära eksida, kuid õnneks oli kesklinnas infoplagusid üsna tihedalt ning iga natukese aja tagant sain oma trajektoori taas korrigeerida. Ühtäkki olingi ma õige hoone ees, kui sildilt võis lugeda: "Oktiabrskaya Hotel" (pole ime, et see mulle meelde ei jäänud enne).

Õigupoolest oleks ma sellest ilmselt rahuliku südamega mööda põrutanud, kuid mu kõrvu kostus midagi imeilusat - eesti keel. Nõiutud päev oli tõesti möödas, sest ma sattusin kell pool kaks öösel linnast naasvate eestlaste otsa ning nad andsid mulle nii terve kaheinimese toa kui ka süüa - põrgust sai paradiis. Kaasmaalasi kohtamata oleks ma ilmselt ööseks tänavale jäänud ja unega võidelnud, et mitte mingil juhul sinisärklaste lahkumist maha magada.

Pole hullu!

Edasi läks suht tavaviisi ning nüüd ma istungi siin bussis, oodates tagasisõitu ja kirjutades päevikusse viimaseid lõike. Vahepeal õnnestus ära näha ka Eesti koondisele löödud väravad ning ega mul muud polegi selle kohta öelda, kui et mäng toimus lihtsalt valel päeval, sest 11. oktoober oli selgelt eestlaste vastu ära nõiutud.

Võtsin küll suure osa löögist enda peale, kuid sellest piisas koondisele vaid 75 minutiks. Vähemalt olen ma elus ja terve ning kui piiril mingit järjekordset jama ei teki, siis peagi ka armsal kodumaal tagasi.

Loo moraal? Naerge alati kõigi saatuselöökide peale, küll õnn pöördub ja kõik saab korda. Kolm õnnetut kaotust, null löödud väravat, viis kuud järgmise mänguni - pole hullu, jätkuv valiksari pakub meile veel ohtralt positiivseid elamusi ja kui Eesti seekord veel finaalturniirile ei pääsegi, siis järgmine kord kindlasti.

Näpunäiteid neile, kes oskavad teiste vigadest õppida:

• Mitte mingil juhul ärge arvake, et kella neljast magama minnes on võimalik kell pool kuus ärgata.
• Laadige enne välismaale sõitmist telefoniakut. Pistikupesi leidub ainult iga kümnenda bistroo tualetis.
• Ärge alahinnake suurlinnade suurust. Võib juhtuda, et staadion ei asugi otse bussijaama kõrval.
• Igaks juhuks ärge viibige välismaal kaine peaga.
• Hullud ideed on lahedad, kuid arvestage ka riske!
• Jalgpall on tähtis, aga elu on veel tähtsam. Või siis vähemalt sama tähtis.

mazz, Sankt-Peterburg
toomas teieni parimat jalgpallikajastust otse sündmustekeerisest