1982. aastal võidutses Hispaanias peetud turniiril Itaalia, kes tõusis kolmanda tiitliga Brasiilia kõrvale edukaimate riikide sekka. Seda MM-i mäletatakse mitmete jalgpalliajalukku kirjutatud suurmängude poolest nagu poolfinalisti otsustanud kohtumine Itaalia ja Brasiilia vahel ning Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa vaheline poolfinaal.

Esmakordselt pääses turniirile 24 koondist, kes jagati kuute alagruppi. Igast grupist pääses kaks paremat järgmisesse alagrupiturniiri, mis koosnes neljast 3-liikmelisest seltskonnast. Nende võitjad pääsesid omakorda poolfinaalidesse. Osalejate arvu suurendamine andis mitmetele väiksematele koondistele võimaluse suurturniiri hõngu kogeda ja üldjuhul lisasid nad MM-ile tublisti värvi. Esimene grupiturniir osutus väga üllatusterohkeks, olgugi, et edasi jõudsid üldjuhul siiski tuntud jalgpallimaad.

Alžeeriale vesi peale

A-grupis lõi laineid esimest korda finaalturniirile jõudnud Kamerun, kes viigistas kõik kolm alagrupimängu, sealjuures ka Itaalia ja Poolaga, ning langes lõpuks välja vaid väravatevahe võrdluses. Grupi võitis Poola, hilisem maailmameister Itaalia pääses aafriklaste ees ülinapilt tänu ühele enamlöödud väravale.

B-agrupi avamäng lõhkas kohe üllatuspommi, kui Alžeeria alistas valitseva Euroopa meistri Lääne-Saksamaa 2:1. Aafriklaste lootustele tõmmati aga väga inetult vesi peale, kui viimases kohtumises läksid sakslased vastamisi Austriaga ning kuna Alžeeria oli oma mängud juba ära pidanud, siis teadsid nad, et pääseksid sobiva skoori korral mõlemad edasi.

Lääne-Saksamaa pidi võitma 1-2 väravaga, ning pärast seda, kui sakslased lõid 11. minutil 1:0, toksisid nad ülejäänud aja jooksul publiku meelepahast hoolimata lihtsalt sihitult palli ringi. Järgmiseks MM-iks võttis FIFA sellest õppust ning 1986. aastast alates peetakse grupiturniiri viimased mängud alati samaaegselt, kuid Alžeeriat see vaevalt lohutas.

Üllatused jätkusid

C-alagrupiski sündis üllatustulemus, kui Belgia alistas valitseva maailmameistri Argentina 1:0, aga mõlemad meeskonnad pääsesid lõpuks siiski edasi. Oma esimeses mängus rekordskooriga 10:1 El Salvadori alistanud Ungari tähelend oli sellega läbi ning lõpuks tuli leppida kolmanda kohaga.

D-grupp avati Inglismaa poolt turniiri kiireima väravaga, kui Bryan Robson sahistas Prantsusmaa võrku juba 27. sekundil. Inglismaa võitis selle mängu 3:1 ja grupist said lõpuks suuremate raskusteta edasi mõlemad. Prantsusmaa viigistas otsustavas kohtumises Tšehhoslovakkiaga ega lasknud neid endast tabelis mööda.

Üllatused jätkusid E-grupis, kus Honduras viigistas avamängus korraldajamaa Hispaaniaga, sedagi tänu võõrustajate kasuks määratud kaheldavale penaltile. Esimeseks ja sisuliselt ka ainsaks järgmisesse ringi kvalifitseerunud üllatustiimiks sai aga Põhja-Iirimaa, kes alistas viimases kohtumises Hispaania ning võitis sellega ka grupi. Hispaanlaste mänguvorm ei vastanud selgelt kodupubliku ootustele, kui suurte raskustega võeti alagrupis teine koht ja ka nende ainuke võit sündis vastuolulise penalti abiga, kui 2:1 oldi üle Jugoslaaviast.

Hispaania langeb ja tirib Inglismaa kaasa

Grupp F osutus Brasiilia jõudemonstratsiooniks. Staaride Zico, Socrates’e, Falcao ja Eder’i juhtimisel alistati väga vaatemängulistes kohtumises esmalt NSV Liit 2:1 ning seejärel Šotimaa ja Uus-Meremaa vastavalt 4:1 ja 4:0. Teise koha võtsid NSV liitlased tänu paremale väravatevahele võrdluses šotlastega.

Teise ringi esimese grupi avamängus loputas Poola tänu Zbigniew Bonieki kübaratrikile 3:0 Belgiat ning eelmise EM-i hõbemedalistid belglased vandusid seejärel 0:1 alla ka NSV Liidule. Edasipääseja otsustas seega kolmas mäng, kus Poolale piisas ka viigist. Kohtumine lõppes väravateta ning poolakad teenisid koha poolfinaalis.

Teises grupis läksid kokku tugevad Inglismaa ja Lääne-Saksamaa ning korraldajamaa Hispaania. Avamängus viigistasid inglased ja sakslased tulemusest hoolimata lahtises mängus 0:0. Seejärel mängis Lääne-Saksamaa selgelt üle hispaanlased ning 1:2 allajäämine tähendas võõrustajatele juba ka väljalangemist. Sellest hoolimata suudeti end viimaseks kohtumiseks kokku võtta ning 0:0 viik Inglismaaga andis neile ainsa punkti, purustades samal ajal inglaste edasipääsulootused.

Paolo Rossi kukutab Brasiilia

Tõeliseks surmagrupiks sai kolmas grupp, kus sattusid vastamisi Brasiilia, Argentina ja Itaalia. Raudse kaitsega itaallased alistasid avamängus valitseva maailmameistri 2:1 ning Argentina vajas seejärel Brasiilia vastu kindlalt võitu. Samba-jalgpallurid ei andnud neile aga mitte mingit võimalust, alistades nad selgelt 3:1. Diego Maradona kaotas kohtumise lõpu eel närvi, lüües Brasiilia kaitsjale Batistale jalaga kubemesse ning teenides sellega punase kaardi.

Brasiilia ja Itaalia omavaheline kohtumine osutus seejärel tõeliseks maiuspalaks, kus kohtusid kaks täiesti erinevat jalgpallifilosoofiat. Raudse kaitsega itaallased asusid kaks korda Paolo Rossi väravatest juhtima, kuid vaatemängulised brassid viigistasid mõlemal korral. 2:2 viinuks tänu paremale väravatevahele edasi Brasiilia, aga 74. minutil vormistas Rossi kübaratriki ja saatis brasiillased ajaloolise mängu järel kohvreid pakkima.

Viimases grupis ei tekkinud Prantsusmaal Austria ja Põhja-Iirimaa vastu mingeid probleeme ning kindel esikoht viis nad esimest korda pärast 1958. aastat nelja parem hulka.

Thriller-poolfinaal

Poolfinaalis jätkas itaallaste esiründaja paolo Rossi pidurdamatus hoos ning lõi 2:0 võidumängus Poola üle mõlemad väravad. Prantsusmaa ja Lääne-Saksamaa duell osutus aga hoopis põnevamaks ning lõpuks sakslaste poolt penaltitega võidetud thriller kirjutati suurte tähtedega MM-finaalturniiride ajalukku.

Sakslased asusid kõigepealt 17. minutil Pierre Littbarski väravast juhtima, aga kõigest kümmekond minutit hiljem Michel Platini viigistas penaltist. Pingeline ja võitluslik kohtumine jätkus kuni teise poolaja keskpaigani, mil prantslaste kaitsja Patrick Battiston pääses pikast läbisöödust sakslaste puurivahi Harald Schumacheriga üks-ühe vastu. Väravavaht viskus prantslase poole jalg ees, lüües Battistoni teadvusetuks ning murdes tal kaks hammast.

Battistoni poolt teele saadetud pall veeres napilt postist mööda ning hollandlasest vilemees otsustas määrata väravalöögi. Endiselt teadvuseta Battiston veeti väljakult minema ja mäng jätkus, ilma et Schumacherile oleks näidatud isegi kollast hoiatuskaarti. Pärast prantslase Manuel Amorosi 25-lt meetrilt väravalatti tabanud kauglööki viimasel minutil ootas ees lisaaeg.

Kohe selle alguses viis Marius Tresor prantslased 2:1 juhtima ning kuus minutit hiljem tegi Alain Giresse kauglöögist seisuks juba 3:1. Sakslastel oli siiski veel jõudu uskumatuks tagasitulekuks, kui mõned minutid varem vahetusest platsile jooksnud Karl-Heinz Rummenigge lõi 102. minutil 2:3 ning Klaus Fischer viigistas seisu 108. minutil käärlöögist.

Penaltilöökidel osutusid edukamaks sakslased, kui Schumacher tõrjus otsustavaks saanud Maxime Bossis’e löögi ja Hrubesch tegi lõppseisuks 5:4. Valusa kaotuse järel läks Prantsusmaa pronksikohtumisele Poola vastu teise koosseisuga ning kaotas 2:3.

Itaalia numero tre

Kolm päeva hiljem ootas neid ees finaalkohtumine Itaalia vastu, mis kujunes aga väga ühekülgseks ning viigiliselt lõppenud avapoolaja järel haarasid itaallased 3:0 eduseisu. Seitse minutit enne lõppu lõi Paul Breitner sakslaste auvärava ning mäng lõppeski 3.1.

1934. ja 1938. aasta maailmameister Itaalia võttis oma kolmanda trofee ning jõudis sellega samale tasemele Brasiiliaga. Kuldne jalgpallisaabas ulatati nende ründestaar Paolo Rossile, kes pärast roostest algust leidis teises ringis oma mängu ning lõi otsustavail hetkeil kokku 6 väravat. Itaallaste 40-aastane puurivaht Dino Zoff on siiani vanim mängija, kes kunagi maailmameistriks kroonitud.

Vaata ka:
Paolo Rossi - Itaalia MM-kangelane