Kolmapäeva pärastlõunal pidas 35-aastane Ats Purje on viimase kohtumise Soome kõrgliigaklubi Kuopio Palloseura mängijana. Päev hiljem Soccernet.ee-ga vesteldes oli ta juba kodus tagasi ning ütles veendunult, et kodumaalt ära ta enam töö pärast minna ei taha.

Neli aastat Soome Veikkausliiga tippu kuuluvas KuPS-is mängimist on tähendanud pidevat perest lahusolemist. Koju kaasa ja laste juurde pääses Purje hooaja ajal vaid paar korda kuus. Ning siis sageli ka ainult üheks päevaks.

Kolm korda Eesti ja kaks korda Soome meistriks tulnud Purje mängis KuPS-is kokku seitse hooaega. Esmalt 2012-2014 ja siis pärast kahte Nõmme Kaljus veedetud hooaega uuesti alates 2017. aastast. Teine nelja-aastane periood tõi neli medalit – hõbe 2017, pronks 2018, kuld 2019 ja pronks 2020.

Ats, kas tänavu KuPS-iga võidetud pronksmedal oli saavutus või pigem jäi kripeldama?
Väga raske öelda. Kuldmedal oli mõned voorud enne lõppu ju suhteliselt lähedal. Kõik oli meie endi kätes (9. oktoobril mängitud 18. vooru järel oli KuPS liider, edestades hilisemat meistrit HJK-d kolme punktiga, aga viimased neli mängu kaotati kõik, millega minetati tiitel ja lubati endast mööda ka 10 punkti kaugusel olnud Turu Inter – O. J.), aga siis kaotasime Interile 0:2.

Järgmises mängus Espoo Honkaga said kaks põhimeest tagareietrauma. Lagunesime tükikaupa ära, aga eks selleks oli ainest kah, sest kuskilt pidi lagunema hakkama – meeskond oli pannud pea sama koosseisuga terve hooaja, mis oli tiheda graafikuga. Mängima hakkasime juulis ja nelja kuuga oli meie meeskonnal koos eurosarjaga 26 mängu.

Tänavune pronks on ikkagi kerge pettumus. Eelkõige põhjusel, et ma ei saanud nii palju mängida ja meeskonda aidata, kui oleksin tahtnud. Tõestamissoov oli suur, aga enesekindlust ei leidnud üles. Treener käskis kogu aeg end tõestada. Ütlesin vastu, et olen siin klubis juba seitse aastat mänginud ja olen 35-aastane. Et sellisel hetkel enam väga ei tõesta, vaid tahaks jalgpalli nautida. Aga eks treeneri nägemus oli teine ja see loeb.

Õnneks põhiasi oli mul KuPS-is juba mulluse meistritiitliga tehtud. See oli kõva saavutus ja mu roll selles samuti arvestatav.

Mängisid KuPS-is 2012-2014 ja nüüd uuesti neli aastat. Nii pikalt ühes klubis mängivaid võõrleegionäre kohtab harva. Miks Kuopio ja see klubi sinu jaoks nii hästi sobisid?
Alguses sattusin sinna ju juhuslikult. Pärast Küprosel mängimist oli vaja leida stabiilne koht, kus makstakse õigel ajal paika. Teadsin, et palgad pole Soomes suured, aga vähemalt ei pea iga päev trennis küsima, millal makstakse. Küprosel pidi. KuPS-is hakkasid asjad sujuma ja peagi sõlmisime kahe-aastase lepingupikenduse.

Siis läksid teed lahku ja tulin kaheks aastaks Kaljusse, ent viimane aasta seal mulle ei sobinud. Toonane Kalju peatreener Sergei Frantsev ja tänavu KuPS-i juhendanud norrakas Arne Erlandsen on natuke sarnased vennad. Kui ma oma karjääri põhjal toon välja, millised treenerid mulle ei sobi, siis sellised ei sobi! 35-selt võib seda öelda küll (muheleb).

Frantsev oli tõsine slaavi vana kooli treener, Eralandsen samuti vana kool, aga euroopalik vana kool. Mõlemaga oli nii, et oma peaga mõtlema ei pidanud. Tunne oli, et treener mängib puldiga Playstationit ja mina jalgpallurina pean tegema seda, mida tema klahvivajutusega tahab. Taktikaline pool oli nõrk, sellele, kuidas ise palliga mängida, eriti tähelepanu ei pööratud.

Noorematel Soome treeneritel on taktika ikka A ja O – vastasest tulenevalt pannakse oma mänguplaan paika. Aga selle norrakaga mängisime kogu aeg ühtemoodi. Jooksime nagu loomad. Jooksime terve talve ja teise, suvel tehtud ettevalmistuse aja samuti. Erlandsen sisendas kogu aeg, et meil on parem tempo ja sellest piisab.

Ent Veikkausliiga paremad meeskonnad närisid läbi, kuidas me neid pressime, oskasid selle pressi alt välja tulla ja meie nõrgad kohad ära kasutada. Mängudest teiste esiviisikumeeskondadega ei saanud me ainsatki võitu, ainult neli viiki. Nõrgemate vastu, kus eelmistel hooaegadel komistasime, tulid rutiinsed võidud tõesti ära. Välja arvatud hooaja kahes viimases mängus, kus meeskonna vaimne pool oli juba väga nõrk.

Aga miks mul kokkuvõttes ikkagi KuPS-is meeldis? Siin on alati pingevaba. Isegi, kui läks halvasti, siis mängijatele suuri pingeid peale ei pandud. See mulle sobib, sest olen alati öelnud, et tahaks jalgpalli nautida. Seda ma KuPS-is teha sain! Tegelikult olnuks hea eelmisel hooajal pärast meistritiitlit seal ära lõpetada. Mul oli augustis-septembris hea vorm ja pasundasin lehtedes, et mu viimane hooaeg KuPS-is, aga nad ei tahtnud ära lasta ja tegime aastase lepingu veel.

Võitsid nüüd Soomes neli hooaega järjest medali. Mis KuPS-i hõbe-pronks-kuld-pronks seeria saladus oli?
2017. aasta seisuga polnud KuPS pikka aega medalit võitnud. Tol hooajal oli selge eesmärk jõuda eurosarja. Selle jaoks toodi peatreeneriks Jani Honkavaara (juhendas KuPS-i kolm hooaega, siirdus pärast mullust meistritiitlit Seinajoki JK juhendajaks – O. J.), kes lõi tuumiku kogenud Veikkausliiga mängijatest.

Leegionärid küll vahetusid pea igal hooajal, aga Soome liigat tundev tuumik säilis ja see oli väga tähtis. 2017 võidetud hõbeda järel oli kerge pingelangus ja 2018. aasta pronks tuli napilt läbi thrillerliku lõpu.

Eelmise hooaja alguses me hästi ei mänginud, aga kui teised hakkasid suvel punkte kaotama, siis meie kogusime hoogu. Viimasest kümnest mängust võitsime kaheksa ja viigistasime kaks. See vägev seeria meile meistritiitli tõigi. Klubis tekkis võitmiskultuur ja see päädis järjestikuste medalitega.

Ütlesid, et KuPS-is sa enam ei mängi, vaid naased kodumaale. Aga kuidas siis edasi? Kas kodumaale naasmine tähendab jalgpalliga lõpetamist või jätkad?
Pärast sellist aastat nagu mul tänavu oli, ei tahaks lõpetada. Tunnen, et mul on veel endast anda. Mul on nälg veel näidata, mida oskan, ja kohta noortele mitte niisama ära anda. Võiksin ikka veel mängida!

Aga kindlasti Eestis, kodunt enam ära minna ei taha. Muuseas, ma ei teagi, mis positsiooni mängija ma nüüd olen. Soomes mängisin tänavu ka keskpoolkaitses. Seega olen universaal – mängin seal, kus vaja!

* * *

Ats Purje

Sündinud: 3. august 1985
Positsioon: edurivimängija/poolkaitsja
Klubikarjäär: FC Levadia (2003-07), Turu Inter (2008-09), Paphos (2010-11), Achna Ethnikos (2011), KuPS (2012-14), Nõmme Kalju (2015-16), KuPS (2017-20).
Koondisekarjäär: 69 A-maavõistlust ja 10 väravat, debüüt 2006. aasta 11. oktoobril Venemaa vastu (0:2).
Saavutused: Eesti meister 2004, 2006, 2007, Eesti karikavõitja 2004, 2005, 2007, 2015, Soome meister 2008, 2019, Soome karikavõitja 2019, KuPS-i aasta parim mängija 2012.