Ivan Stojkovici kaheaastane ajajärk Paide Linnameeskonnas sai lõpu. Serblane kirjutas klubi otsusele kui kahe käega alla, sest muutus näis hädavajalik. Ta naeris isegi, et kokku kolm aastat Eesti jalgpallis oli liiast.

Paide Linnameeskond mängis Ivan Stojkovici käe all kolmel eri hooajal. Ta saabus klubisse 2023. aasta maikuus ning lõpetas toona meeskonnaga Premium liiga neljandana. Eelmisel hooajal õnnestus välja võidelda pronksmedal ja karikavõistluste hõbe ning koht Konverentsiliiga kolmandas eelringis (pärast kahe vastase alistamist). Neid hetki jääb 35-aastane serblane meenutama sooja südamega - nagu ka tegelikult tervet aega Paides. Mis sest, et viimastesse nädalatesse jäävad 0:1 kaotus JK Tallinna Kalevile või 1:1 viik FC Kuressaarega.

Millal said sa uudisest ise teada?
Täna hommikul. Meil oli koosolek ja olime üksmeelel, et miski peab muutuma. Tunnen ise ka, et meeskond vajab uut energiat, värskust. Näen ka enda pealt, et ma ei ole enam see mees, kes ma olin kahe aasta eest - energiast pungil. Ma arvan, et see oli mõlema osapoole - minu ja klubi - jaoks parim lahendus.

Ehk ütleksid, et see oli vastastikune otsus?
See oli peamiselt klubi otsus. Aga ma leian ise ka, et see oli hea otsus.

Sa ütlesid, et tundsid, et energiat polnud nii nagu kahe aasta eest. Kas tundsid ise ka mingis hetkes, et astuks kõrvale või oled hingelt lõpuni võitleja?
Ma olen võitleja, kindlasti. Tahtsin lõpuni võidelda, et näha, kas ma suudan midagi muuta. Aga see, et mõned asjad ei tööta väga hästi, sai viimasel ajal üsna selgeks. Ja nagu ma juba ütlesin, klubi tegi otsuse, mis on minu arvates ka õige. Mõned asjad vajavad muutust.

Ühel hetkel oleks võib-olla hilja seda otsust vastu võtta, aga praegu mitte: meeskond on esikohast maas kuue punktiga ja euromängud on tulemas. Ma tulin kahe aasta eest ju samas olukorras, mai lõpus. Uus treener saab ka nüüd kuu aega, et valmistada meeskonda euromängudeks ette. Nüüd on tulemas kaks tähtsat mängu Nõmme Kalju ja Narva Transi vastu. Juunis on kaks mängu Floraga, mis on ka väga-väga olulised.

Ma loodan, et see muudatus mõjub meeskonnale hästi. Nad vajavad seda.

Mis sa arvad, miks see energia sinust kadus?
Ma arvan, et kui sa töötad selle intensiivsusega, nagu mina seda tegin, iga päev kaks aastat, siis see tundub kui viis! Usun, et see on mängijate jaoks samamoodi.

See on olnud pikk aeg - kui panna juurde ka aeg Levadias (2022. aastal pool hooaega U21 võistkonna juures ja hiljem paar kuud esindusmeeskonnas - L. J.), siis see on peaaegu kolm aastat Eesti jalgpallis. Ärge saage valesti aru, aga ma arvan, et see on liiga palju! (Naerab.) Tunnen, et ka ise vajan mingit värsket väljakutset.

Paide oli ainus koht, kus tahtsin pikemalt töötada. Just siin klubis. Sest see on parim koht, kus olen eales töötanud. Mul ei ole kunagi Paide suunal ühtegi halba sõna.

Aga eks see on normaalne, et ajaga tunned, et mingi tsükkel sai lõpu. Asjad pidid muutuma ja eeskätt klubi nimel. Lõpuks peamegi ju mõtlema sellele, mis on klubi jaoks parim. Tunnen samuti, et klubi jaoks on see parim otsus - minna siit edasi minuta.

Kas tundsid, et tegid vigu, mida oleks saanud vältida?
Muidugi! Ma olen see, kes kõige rohkem vastutab. Teame, kuidas jalgpall töötab - esimene, kes peab vastutust võtma, on peatreener.

Eks me võime süvitsi kuu pärast uuesti rääkida, kui ma olen jõudnud end ja tehtud tööd läbi analüüsida (Naerab.). Aga praegu ma ütleksin, et ehk oleksin pidanud paremini kohanema teatud mängijate mentaliteediga. Kui mõelda taktikale, oleksime pidanud võib-olla rohkem adapteeruma. Aga see kõik on teooria.

Praktikas olen ma treener, kes tahab mängida kindlat stiili jalgpalli. Mulle meeldib alati tsiteerida Ruben Amorimi, kes on öelnud, et treener, kes üritab end tulemuste pärast muuta, on surnud treener. Ma tahtsin saada treeneriks sellepärast, et näha oma meeskonda mängimas ühte kindlat jalgpalli. Ma kas elan või suren sellega. Aga ma ei kavatse olla treener, kes mängib iga kord erinevat jalgpalli. Ma ei naudiks jalgpalli enam ja ma leiaks siis midagi muud, mida oma eluga teha. 

Jalgpalli tuleb nautida. Jalgpall vajab emotsioone. Jalgpall nõuab, et sa armastaksid seda, mida sa teed. Ja see on ka see, mille ma klubist kaasa võtan. Ma nautisin iga päeva siin. Ja ma loodan, et ma andsin klubile vähemalt midagigi tagasi.

Millised olid emotsioonid-mõtted viimastel nädalatel nii meeskonnas kui staff'is?
Me kõik proovisime oma parimat anda. Nagu ma ütlesin ka meeskonnale enne mängu Harjuga, et 20 päeva eest me ju võitsime Levadiat (2:1 - L. J.). Ehk me ei ole unustanud, kuidas jalgpalli mängida. Jah, viimastes mängudes tulid tagasilöögid. Kalevi (0:1 - L. J.) vastu oli selge, et me mängisime väga halvasti, aga arvestades mängupilti Kuressaarega (1:1 - L. J.), siis oleksime pidanud väga veenvalt võitma. Aga sellised asjad juhtuvad. Siis tuli uus mäng Levadiaga - ei ole piinlik kaotada Levadiale (1:2 - L. J.).

Me ei keskendunud neile asjadele nii väga. Atmosfäär oli hea ja ma ei näinud kelleski mingisugust vastutööd. Me proovisime kõik pingutada lõpuni. Mängijad olid väga professionaalsed ja staff samuti. Need, kellega ma Paides töötasin, on ühed parimad inimesed, keda olen jalgpallis kohanud. Ma ei näinud, et keegi oleks kaotanud energiat või usku sellesse, mida me teeme. Kõik püsisid professionaalsed ja töökad lõpuni välja.

Aga see on jalgpall. Mõnikord võid töötada nii kõvasti kui suudad, nii hästi kui suudad, aga tulemused erinevatel põhjustel lihtsalt ei tule.

Mida jääd sa ajast Paide Linnameeskonnas kindlasti meenutama?
Eelmise suve euroteekonda. Need olid väga erilised poolteist kuud. Ka karikafinaali (eelmisel aastal Levadia vastu - L. J.), mis oli minu treenerikarjääris esimene suur finaal. Jään seda kindlasti heaga meenutama tulemusest hoolimata (2:0 eduseisus olnud Paide kaotas teise poolaja väravatest 2:4 - L. J.). Ja kindlasti terve eelmise hooaja teine pool, kus me mängisime väga head jalgpalli.

Need on need ajad, mida nautisin kõige rohkem. Aga kui vaatan kogu seda perioodi, siis mind saadab tänutunne, et ma sain klubilt võimaluse teha oma tööd. Ma sain olla treener, kes ma tahan olla. Suur-suur tänu selle eest! Ja suur tänu mängijatele, kes andsid mulle privileegi neid treenida ja püsisid pühendunud lõpuni välja.

Aga täpselt sellepärast peangi ma võtma vastutuse - nagu ma seda ka teen.

Ma nautisin neid kahte aastat. Ma olin väga privilegeeritud, et sain siin klubis töötada, elada suurepärases linnas ja väga kenas riigis. Tutvusin paljude inimestega, kes loodetavasti jäävad mu sõpradeks igavesti. Ühest tööst ei saagi enamat tahta!

Mida toob tulevik? Kas tahad aega maha võtta või oled telefonikõnedeks valmis?
(Naerab.) See ei sõltu vaid minust, kahjuks, vaid keegi peab mind oma peatreeneriks tahtma ka! Aga ma olen praegu veel siin paar päeva, et mõned asjad korda seada ja kohtuda veel mõne inimesega. Siis lähen Serbiasse koju natukeseks. Lähen vanemate juurde, saan sõpradega üle pika aja kokku ja puhkan paar nädalat.

Ja loodatavasti, nii kiiresti kui võimalik, alustan uut tööd - kui keegi mind tahab. Hetkel pole mul ühtki varianti.

Üks positiivne asi sellest kõigest ikka küll tuli - mu parim sõber abiellub kuu aja pärast ehk ma saan vähemalt tema pulma minna! (Naerab.)