Mattias Männilaan on pärast pooleaastast retke tagasi Eestimaal. Värske Nõmme Kalju FC ründaja ei näe seda sammuna tagasi, sest usub nii klubi kui iseenda ambitsioonikusse.

Eesti jalgpallisõbra jaoks käis Mattias Männilaane nimi neli ja pool aastat kokku FC Kuressaarega. Seal lõi ta kaasa 154 kohtumises ja lõi 65 väravat, ent läbimurre Eesti suurimasse mängu jäi tulemata. Hooaeg 2024 andis ründajale aga küllaldaselt numbreid, et leida väljund hoopis välismaalt.

Nii leidsidki teineteist Männilaan ja Gibraltari kõrgliigaklubi Lincoln Red Imps, kes tegid koos eduka poolaasta ja võitsid meistritiitli. Eestist pärit 23-aastase ründaja jaoks tähendas see karjääri esimest, mis ajas hamba eriti verele.

Soccernet.ee istus Männilaanega maha, et vaadata tagasi ajale Gibraltaril ja pisut edasigi. Kas Männilaan aitab Kalju taas meistriks? Kas ühel hetkel tuleb ka koondisekutse?

Mis tunne on tagasi Eestis olla? Kas oled natuke nagu teine inimene ka?
(Muigab.) Eks ikka võtsin mingid asjad kaasa sealt. Näiteks selle, kuidas ma enne mängu suhtun asjadesse. Kui varem Eestis enne mänge väga ei rääkinud kellegagi ja olin oma mullis, siis nüüd olen natuke vabamaks tõmmanud. See aitab mängus õiget mentaliteeti hoida: sa ei kritiseeri ennast nii hullult. Enne jäid mingisugused olukorrad, mis rikkusid hea rünnaku või millest vastasel tuli hea rünnak, pähe natuke nagu tiirlema. Aga kui ma enne mängu olen selle intensiivsusega oma peas natuke leebem, siis lasen ka need eksimused lihtsamalt minema.

See kultuurivahetus ja mängijad su ümber soosisid sellist vabamat olemist?
Mõnes mõttes küll. Nende jaoks oli see täiesti teistsugune teema - olidki kõik hästi vabalt. Ma ei kaotanud enne mängu intensiivust muidugi ära. Mul oli ikkagi oma protsess. Aga neid kõrvalt vaadates oli näha, kuidas nad lähevad - tõesti, 0 muret elus - ja teevad selle mängu ära. Ja teevadki! Läksid väljakule ja olid kõigeks sajaprotsendiliselt valmis. Oligi teine kultuur mõnes mõttes.

Ma olen see inimene, kes jõuab trenni varem kohale, et teha veidi rohkem mobility't, et olla valmis ja mitte vigastada saada. Seal nad tulevad kohale, räägivad juttu, panevad putsad jalga ja hakkab trenn. Ja kui palli jala juurde saavad, siis teevad tiire! See oli minu jaoks ikkagi natuke hämmastav, kuidas saab selliselt mentaliteedilt üle minna trenni või mängu. Ma ei olnud sellise asjaga harjunud.

Kas siis su lähenemine või vaade jalgpallile seal muutus?
(Naerab.) Võib-olla mitte päris nii hullult. Teadsin, et on selliseid mängijaid, kes on enne mängu rahulikult telefonis, sest nad teavad, et see on neile parim. Samas, teades ennast, siis see pole minu jaoks parim viis, kuidas mänguks ette valmistuda. Aga jah, oma silmaga ma ei olnud kõrvalt näinud, kuidas keegi nii vabalt võtab enne mänge.

Mis sulle Gibraltaris kõige rohkem meeldis? Nii jalgpalli kui muu ümbritseva elu poolest.
Ma ikka üritasin keskenduda jalgpallile. Nii hullult midagi muud seal kogeda ei üritanud. Eks ikka vahepeal, kui oli mingi vaba hetk või päev, üritasin enda linnast välja saada, et näha kasvõi lähemal olevaid suuremaid linnu. Aga kuna teadsin, et mul on jalgpalliks nüüd paremad tingimused, siis tahtsin neid ära kasutada.

Tegid siis kuidagi rohkem? Olid sa Gibraltaril rohkem jalgpallur?
(Naerab.) No ma ikka üritasin niivõrd palju kui võimalik saada treeneritelt lisainfot või lisatrenne. Ma ei taha öelda päris nii - nagu sa ütlesid, et rohkem jalgpallur - aga ma lihtsalt üritasin ära kasutada seda, mida mulle seal pakuti.

Sa tõid välja selle vabama suhtumise enne mänge ja trenne. Kas midagi oli veel, mis oli alguses harjumatu või imelik?
VAR-i ei olnud! (Naerab.) Minnes teadsin seda küll, aga kuna olin Eestis sellega juba ära harjunud, siis korraks võttis jälle ümber harjumine aega. Mõtlesid, et kui tegelt läks otsus teistpidi, siis vähemalt kontrollitakse üle. Aga läks nagu läks - see oli nagu see jalgpall, mis kunagi oli. Ega ma selles mõttes ei nurise, lihtsalt korraks oli harjumatu.

Pidid ennast mängijana siis kuidagi muutma? Oma reaktsioone muutma?
Ma sain kohe esimeses mängus kohtunikelt hoiatada, et võta veits tuure maha, muidu peame kaardiga hoiatama. (Muigab.) Oli lihtsalt päris mitu olukorda järjest, kus minu arvates ei olnud nii, nagu kohtunik otsustas. Aga jällegi, selline see jalgpall on: kogu aeg ei saagi nõustuda kohtuniku otsusega. Järgmiseks mänguks olin aru saanud, et päris nii ei saa ja pean natuke rahunema.

Kas kuidagi olid mängijana veel erinev? Eks vast mingisugused mänguplaanid ikka suunasid sind?!
Alguses oli kõik üsna sarnane sellega, kuidas sain varasemalt mängida. Üks ülesehituse versioon oli see, et tuleb pikk pall minu peale. Aga kui peatreener vahetus, siis muutus see natuke. Pidin natuke ümber harjuma mõnes mõttes, aga see ei olnud õnneks nii suur muutus. Ta ikkagi tahtis neid asju, mida mulle tegelt meeldib mängus teha, lihtsalt mitte kogu aeg. Ega ma niikuinii üritan mängu jooksul tekitada erinevaid olukordi.

Kas sa tunned, et said ennast ja oma tugevusi seal maksimaalselt näidata?
Võib-olla mitte päris, aga see oli jällegi taktikaline muutus. Ma olin neli ja pool aastat harjunud mängima ühte stiili. Samas jällegi, kui oleks Kuressaares treener muutunud, oleks samamoodi pidanud vahetama. Lihtsalt sel hetkel olid mingid teised asjad mu tugevused, aga treeneri taktika nõudis, et ma harjuks ümber, ja see on normaalne.

Tunned mingi elemendi osas eriti, et said selles paremaks?
Mingi paari kuu jooksul sain aru, et olen mingisugused sammud edasi teinud kehaga palli katmisel ja väljakulugemisel. Mitte et mul oleks platsinägemine väga kehv olnud enne, aga enda arust läks see veel paremaks. Just see informatsiooni kogumine, et kus keegi on - nii vastased kui ka tiimikaaslased.

Sa lõid kokku kolm väravat. Mitu löömata jäi?
Ikka jäi, päris paar tükki. (Muigab.)

Mul kripeldas pikalt just mäng [teisel kohal lõpetanud] St. Joseph'siga, kus ma sain lõpus minna väravavahiga üks ühele, aga lõin väravast mööda. See oli ka selline olukord, et me läksime mitmekesi kontrasse ja ma hakkasin juba sulgu astuma. Pidin siis hoo täiesti maha võtma, aga just siis tuli sööt - tegin selle tulemusel halva puute ja läks pekki. Juhtisime 1:0, viimased minutid - no oleks võinud panna selle punkti ja mängu ära otsustada. Aga ei tulnud. Vähemalt tuli ikkagi võit.

Kui väärika koha sa oma kuldmedalile leidsid?
Ripub kodus ilusti diivani kohal olevalt riiulilt. Seal peaksid olema kõik kunagi ammu võidetud Esiliiga parima mängija karikas, mingisugused Kuressaare hooajalõpu auhinnad ja muud sellised asjad.

Kui uhke tunne on ikkagi meister olla? Kuressaare ju ei olnud selline klubi, kes mängiks millelegi suurele.
Mulle meeldis väga see, et tiitli peale mängides loeb iga punkt ja iga olukord nii palju rohkem. Eriti veel kui meil oli see tiitlivõitlus lõpuni välja. Iga detail lihtsalt tähendas igale mängijale veel rohkem, vähemalt mulle tundus nii.

Ma sain aru, kui väga mulle meeldib mängida tiitli peale. See intensiivsus, kui väga poisid tahavad võita. Ja saavadki peapesu, kui praegu ei tehta korralikult. Peabki saama! Siis tekibki küsimus, et kas sa tahad võita või mitte. Kui sa teed mängus jama ja arvad, et suva … ei ole päris suva, noh! Mingid asjad peavad mõnes mõttes kripeldama jääma.

Ja järgmine kord teedki selle tõttu paremini trenni või keskendud rohkem. Mitte muidugi et peaksid mingi vea tõttu rohkem fookuses olema - minu jaoks on iga trenn 100% fookuses. See peaks alati nii olema. Aga midagi annab tiitlile mängimine minu arvates juurde.

Aga seal sa ikkagi ei jätka. Ma saan aru, et treenerile sa muidu meeldisid, aga klubi otsustas teist rada minnna.
Kui klubilt polnud veel otsust tulnud, läksin treenerilt küsima, et mis nende arvamus on. Aga kuna sel hetkel ei teadnud peatreener ise ka, kas ta jätkab või mitte - tal sai ka leping läbi - siis ta sai öelda mulle lihtsalt seda, et tema silmis ma peaksin jätkama. Ta ütles, et kogu treeneritetiimi arvamus - et nemad näevad mind edasi klubis - on klubile edasi antud.

Aga jah, klubilt tuli natuke aega hiljem teine otsus. Et nad otsivad kohalikumat ja odavamalt. Praeguseks on päris mitmed mängijad võetud kas Gibraltarilt seest või lähedalt, Hispaaniast.

View this post on Instagram

A post shared by Lincoln Red Imps (@lincolnredimpsfc)

Kui suureks pettumuseks see sinu jaoks oli?
Meistrite liiga mänge oleks tahtnud ju ikka mängida! See oleks olnud lahe kogemus. Aga õnneks ma päris ilma ikkagi ei jää: Kaljuga tuleb kohe-kohe Konverentsiliiga. Läks nii, mis seal ikka.

Kas sa tegelikult lootsid, et lähed Gibraltarilt edasi kuhugi uhkemasse kohta?
Eks muidugi oli see mõte ka, aga kui ma läksin sinna, siis teadsin, et kui see ei toimi, siis see on ainult pool aastat ja saan tagasi Eestisse tulla. Ma ei näinud Eestisse tagasitulekut läbikukkumisena. Nägin parem, et kui seal ei tule välja, siis on mul uus kogemus. Ma olen näinud, mida teevad teised jalkakultuurid. Ma usun, et paljud inimesed vaataksid sellist käiku kui läbikukkumist, aga mitte mina.

Kui ma talvel välisklubi otsisin, siis tundsin, et sain selle viimase hooajaga piisavalt statistikat, et on võimalik mingisugune samm teha. Eestis olid olemas variandid, aga prioriteet oli ikkagi leida midagi välismaalt. Nüüd saimegi aru, et kuna seal nii hea statistika ei olnud, siis suure tõenäosusega ei tuleks mingisugust head pakkumist.

Ideaalmaailmas oleks muidugi tahtnud nüüd veel edasi minna, aga ma ei ole üldse kurb, et olen jälle Eestis ja Kaljuga liitusin.

Kas Kalju oli üks neist, kes sind ka talvel tahtis?
Jah. Nad küsisid mu kohta, aga kuna vastus oligi, et ma tahan proovida välismaal, siis see ei klappinud koheselt.

Mitu klubi sind nüüd veel tahtis?
Eestist - Premium liigast - oli kokku neli klubi.

On see hea number?
Ma olin rahul küll. Igaühe juures oli midagi huvitavat, mille peale oleks saanud mõelda. Ei olnud seda, et kellegi oleks kohe maha tõmmanud. See, millise projektiga või kelle poolt pöörduti, tundus kõik väga huvitav.

Ja sa siis läksid Kalju teed. Parim võimalik valik - miks?
Tundsin, et see on minu arengule praegu kõige parem. Esiteks, mängida tiitlile. Ja saada eespool natuke rohkem kordusi. Kuressaarega kahjuks ei tulnud neid nii palju, kui oleks tahtnud. Muidugi väravaid lõin ja olukordi kasutasin ära, mõned jäid kindlasti ka löömata, aga nägin, et Kaljus on mul võimalik teha kõige parem arengusamm.

Kas see kuidagi mõjutas või aitas kaasa, et Kaljul ei ole praegu sellist kindlat ründajat? Mingis mõttes on pärast Alex Matthias Tamme lahkumist tee justkui vaba.
Ma tegelikult teadsin, et Kaljul võib veel keegi tulla. Et ma ei pruugi olla ainuke, keda nad otsivad või keda nad sooviks. Ehk ma päris niimoodi ei mõelnud. Mõtlesin rohkem selle peale, millised mängijad, treenerid ja staff klubis on. Ja ma olen väga rahul selle kõigega.

(Tänaseks on Kaljuga liitunud ka ründaja Enrique Esono - L. J.)

Mis võiks Kalju lagi tänavu olla? Millisena näed sa Kalju võimekust ja ambitsiooni?
Ma arvan, et tiitlivõit on reaalne. Me oleme punktide mõttes mängus ilusti sees ja ma ei näe seal probleemi. Okei, praegu oleme saanud kaks rasket mängu - Levadiale [1:3] kaotus ja Pärnuga [2:2] viik. Aga tean, et poisid on võimelised väga-väga heaks mänguks. Seda on näha trennist, seda on näha eelnevatest mängudest.

Tuleb teha korraks mingisugune ümberlülitumine - kuidas või mis täpsemalt, see ei ole õnneks minu ülesanne teada. Ma lihtsalt tean, et oleme võimelised mängima tiitli peale ja ka võitma sel aastal!

Kus kohas on sinu jaoks hetkel A-koondis?
(Muigab.) Ma olen andnud lubaduse, et ma jõuan A-koondisesse. See oli kunagi paarile lähedasemale sõbrale ja vanematele. Millal see juhtub, on see suur küsimärk. Praegu ikkagi on mõned mängijad veel minust ees ja see on okei. Mina pean lihtsalt oma tööd edasi tegema ja lootma, et ma ka üks hetk silma jään.

Kas sa oskad ise tunnetada, kui lähedal või kaugel võiks A-koondis olla? Näiteks kas Gibraltar tõstis su aktsiaid või kas Kalju võiks olla hea koht, kust koondisesse jõuda?
Ma arvan, et rohkem vaadatakse ikkagi, kuidas mängitakse, mitte kus mängitakse. Kui koondisetreenerid on sellega rahul, kuidas mängija enda koduklubis hakkama saab ja mängib, siis sellest tuleb ka nende otsus. Ma ei ütleks päris, et Gibraltaril mängimine otseselt mu aktsiaid kuidagi tõstis. Aga ma arvan, et Kaljust on koondisesse tõusmine vägagi võimalik. Tamm ju tegi selle ära. Ja on varemgi Premium liigast tehtud.

Millise pilguga sa koondist täna üldse vaatad?
Seda on viimasel perioodil kuidagi eriti huvitav vaadata olnud. Just see noor keskväli, ees hoiavad oma ikkagi pikad poisid …

Sobiksid sinna?!
Ma usun. (Muigab.) Mina usun, et sobiksin. Aga see, kas ma siis tõesti sobin või mitte, pole enam minu vastata.