Fiasko. Katastroof. Esimest korda pärast 1958. aastat ei kvalifitseerunud Itaalia kolm suve tagasi Venemaa MM-ile.

• Musta hobuse Türgi galopp järjekordse tundmatu horisondi suunas algab intrigeerivalt
• Bale on motiveeritud, aga Walesil on keeruline särada, sest latt asetati liiga kõrgele
• Mägine ning optimaalse koosseisuga Šveits üritab seni püüdmatuks jäänud kõrgustesse ronida

Peatreener Gian Piero Ventura palus kogu riigilt vabandust.

Legendaarne Gianluigi Buffon arvas, et sellega on tema koondisekarjäär läbi.

Pea sama legendaarne Giorgi Chiellini tunnistas, et nad tahtsid MM-ile pääseda, aga otsustavas mängus vastaseks olnud Rootsi soovis seda veel rohkem.

La Gazzetta dello Sport pani järgmise päeva ajalehe esiküljele suurelt kirja "LÕPP". Corriere dello Sport "KÕIK MINEMA". Veel nimetas ajakirjandus toimunut apokalüpsiks ja rahvuslikuks häbiks.

Parlamendis arvati, et ainuüksi ühe jalgpallimängu tulemusega kaasneb ka reaalselt Itaaliat mõjutav majanduslik kahju. Koroonaviirust ei osatud 2017. aasta lõpus veel karta.

Õiged järeldused

Itaallased on emotsionaalsed küll, aga mis puudutab jalgpalli, siis osati seekord teha pragmaatilisi ja korrektseid järeldusi. Järgnenud EM-ile pääseti Roberto Mancini juhtimisel täiseduga ja sisuliselt ilma higi valamata. Alagrupp oli taas selline, kus oleks olnud ka komistamine võimalik, aga seda suudeti vältida. Heas hoos Soome, 2004. aasta Euroopa meister Kreeka ja alati salakaval Bosnia kemplesid omavahel enam kui kümne punkti kaugusel.

Ka Eesti koondis sai mullu sügisel Itaaliaga mõõtu võtta. Toona küll üsna noore Itaalia vastu, aga noorus ongi see, mis Mancini valikuid iseloomustanud. Kahes viimases EM-valikmängude aknas said kutse 29 meest, kellest koguni 18 olid nooremad kui 25. Mõistagi on endiselt valikus ka näiteks eelmainitud Chiellini ja tema truu kaaslane Leonardo Bonucci. Mööda ei saa vaadata ka vanematest mängumeestest, aga Mancini on proovinud leida kuldset keskteed.

Eile alustas Itaalia oma EM-i eelsete kontrollmängudega ja San Marinost saadi alustuseks jagu 7:0. See tähendab, et Itaalia viimane kaotus pärineb 2018. aastast - pärast seda on võidetud 18 ja viigistatud viis kohtumist. Mancini on suutnud mängima panna koosluse, kus ei ole üht esile kerkivat superstaari, vaid ühtlane meeskond.

Mancini pole veel lõplikku koosseisu teatavaks teinud ja sellega on tal aega 1. juunini. Esialgsesse koondisesse on ta kaasanud 33 mängijat ja suuri murekohti seal ei ole. Hiljem võivad liituda Chelseaga Meistrite liiga finaali jõudnud Jorginho ja Emerson Palmieri.

Kui küsimärki otsida, siis ehk on see mõnevõrra üllatuslikult tipurünne, kus tal on kaalukausil Ciro Immobile ja Andrea Belotti. Oleks turniir toimunud aasta eest, oleks Immobile sinna läinud ilmselt Euroopa kõige kuumema ründajana üldse. Tänavu lõi Lazio mees 36 värava asemel 20, mis on siiski piisavalt korralik näitaja, aga koondise eest pole tabamused nii lihtsalt tulla tahtnud. Valikturniiril oli Itaalia suurimaks väravamasinaks neli korda võrku sahistanud eelmainitud Belotti, kes lõi Torino eest liigas aga vaid 13 väravat.

MM-ide, mitte EM-ide riik

Kuigi Itaalia on kogenud Euroopa meistrivõistluste ajaloos ilusaid hetki, siis pole neid võrreldes maailmameistrivõistlustega just ülemäära palju. 1968. aasta finaali avamängus lepiti Jugoslaaviaga 1:1 viiki ning kaks päeva hiljem kohtusid koondised omavahel uuesti. Kui legendaarne Luigi Riva 12. minutil Itaalia juhtima viis, siis oli hästi, et Stadio Olimpico tribüünid sellele möllule vastu pidasid.

Möödas on 53 aastat, aga see on tänini Itaalia ainus Euroopa meistritiitel. Riik, mis on tulnud neljal korral maailmameistriks, vääriks justkui enamat.

Aastate jooksul on Mario Balotelli küll saanud muskleid punnitada, aga seda poolfinaalis. 2012. aasta finaalis Itaaliast Hispaaniale vastast polnud. Finaali pääseti ka tosin aastat varem toimunud EM-il, ent Sylvain Wiltordi mainimine lõpeb Itaalias imlselt siiamaani korraliku keretäiega. Veel enam David Trezeguet'. Wiltord viigistas 90+3. minuti löögiga finaalis seisu ning Trezeguet' kuldne värav viis EM-tiitli Prantsusmaale.

Rohkem finaalikohti Itaalial ette näidata ei olegi. Praeguselt koondiselt seda ei nõuta, aga see on võimalik. Ikkagi 23 mängu järjest ilma kaotuseta.

Meeskonna staar - Marco Verratti

Kuigi PSG on aastate jooksul olnud ilmselgelt oma ründajate - Edinson Cavani, Zlatan Ibrahimovic, Neymar, Kylian Mbappe - nägu, siis meeskonna ajuks võib pidada just Verrattit. Kui Verratti taas vigastusega eemale peab jääma, siis pahatihti asjad ei jookse. Just vigastused ongi olnud põhjuseks, miks temast veel ja veel rohkem kuulda polnud. Eelmise EM-i pidi ta traumade tõttu vahele jääma ja taas jookseb ta ajaga võidu. Mai alguses vigastas ta põlve ning PSG teatel on vigastuse pikkuseks umbes kuu. Eile 28-aastane poolkaitsja San Marino vastu ei mänginud ning EM-i alguseni on minna alla kahe nädala. Targemaks saame ilmselt 1. juunil, mil Mancini lõplikust valikust nähtub, kas Verratti on sees või väljas.

Silm peale - Gianluigi Donnarumma

Donnarumma on küll jätkuvalt "kõigest" 22-aastane, aga lõpetas juba oma kuuenda hooaja AC Milani esiväravavahina. Itaalia koondiseski on mehel kirjas juba 25 mängu ja paistab, et kui sa pole Gianluigi, siis 21. sajandil sul Itaalia väravasuule asja pole. Silm tasub Donnarummale siiski peale panna, sest vaatamata juba üsna arvestavale kogemusele pole tal olnud tõeliselt suurtele lavadele seni asja. Meistrite liiga mängude lahtris on tal kirjas ümmargune null ning nüüd teeb ta oma suurturniiri debüüdi. Seda me teame, et Donnarumma Milanis ei jätka, aga uut klubi veel mitte. EM-iga on võimalik oma aktsiad mängida uutesse kõrgustesse.

Koondisest väljas - Nicolo Zaniolo

2020. aasta jaanuaris tuli Zaniolole esimene raske põlvetrauma, millest ta taastuda suutis. Sügisel pääses AS Roma poolkaitsja taas Itaalia koondisesse, aga kohtumises Hollandi vastu kordus kõik uuesti. Vahele jäi terve hooaeg ja mõistetavalt ka peagi algav EM. Zaniolo on küll tohutult andekas jalgpallur, aga kõigest 21-aastaselt kaks rasket põlvevigastust läbi elada pole sugugi lihtne. Püssi ta siiski põõsasse ei viska ja kevadel teatas mees, et tema sihikul on juba järgmise aasta MM-finaalturniir.  

Treener - Roberto Mancini

Mis on see hetk, kui treenerid teavad, et nende töö on läinud asja ette ja neid väärtustatakse? Päev, mil saab allkirjastada uue lepingu. Mancinile sõlmis uue viieaastase lepingu kahe nädala eest ehk pälvis Itaalia jalgpalliliidu usalduse juba enne EM-finaalturniiri. Teda peetakse karikaspetsialistiks ja põhjusega - aastatel 2002 kuni 2014 jõudis ta igas karikasarjas vähemalt poolfinaali. Koondiste finaalturniirid on ju samuti karikaformaadis.

Põnev fakt: mängijana esindas Mancini Itaalia koondist 36 korral ja lõi neli väravat. Neist viimane sündis 1993. aasta 22. septembril Kadrioru staadionil.

Rasmus Voolaid: "Itaalia grupp on üsna tihe ja kõik võivad reaalselt kõiki võita. Kuivõrd EM-i formaat on selline, et pigem piisab edasipääsuks ka kolmandast kohast, siis läheb Itaalia sealt ikka üsna suure tõenäosusega edasi. Päris finaali ma uue näoga Itaaliale veel ei pakuks, aga koht nelja parema seas ei tohiks kedagi üllatada. Nende kasuks tuleb tõik, et kõik räägivad Saksamaast, Prantsusmaast, Inglismaast ja teistest suurtest. Karta tuleb ka Itaaliat."

Mängud alagrupis: 

R, 11. juunil kell 22.00 vs Türgi (Rooma)
K, 16. juunil kell 22.00 vs Šveits (Rooma)
P, 20. juunil kell 19.00 vs Wales (Rooma)

Eeldatav algkoosseis:

Esialgne koosseis*: