Juhtusin ülemöödunud nädalal täiesti kogemata vaatama oma lemmikklubi Manchester Unitedi ja Kasahstani klubi Astana mängu teist poolaega. Kogemata on juba kõnekas fakt omaette.

Kuidas saab juhtuda nii, et üle kümne aasta fännatud klubi ei tekita enam emotsiooni, ei negatiivset ega positiivset?

Mõtestasin juba mõnda aega tagasi lahti ühe endale olulise tõe, mis muudab nii jalgpalli- kui ka ellusuhtumise "mõistlikumaks". Nimelt ei ole primaarne tulemus, vaid tähtsam on protsess. Kui ei ole loogilist protsessi, pole pikas vaates oodata ka tulemusi. Tulemused võivad tulla kesise mängupildi pealt, aga nii ei saa kaua kesta.

Sellise suhtumisega olen üldjoontes läinud vastu igale Unitedi mängule. Mängige, mehed, küll need tulemused ka suurema või väiksema viitega tulevad! Sarnaselt suhtusin ka üleminekuaknasse, mis mõnevõrra pettumust valmistas. Ole Gunnar Solskjaer ei saanud ilmselgelt kõiki mängijaid, aga tühja sellest. Roomat ei ehitatud päevaga ja stabiilselt tippu pürgiva meeskonna puhul kulub selleks samuti aasta või paar.

Selline oli minu suhtumine jalgpalli enne mängu Sheffield Unitediga (kus Man United tuli välja 0:2 kaotusseisust, juhtis 3:2, kuid leppis 3:3 viigiga), mille mängupilt sarnases laias laastus Kasahstanis näidatule. Sheffieldi mängu ajal tekkinud mõtteseemned tärkasid mullast ja kulmineerusid millekski süstemaatilisemaks just peale mängu Astanaga.

Kõige paremini kirjeldaks kogu seda kamarajura sõna "ideetus". Kui proovida mõttekäiku lahata, pean väikse mõttekillu laenama Nassim Nicholas Talebilt, kes on väitnud, et tegevus, mis muudab elu kui sellise nauditavaks või üleüldse mõttekaks, on riskide võtmine. Ja muidugi laieneb see mõte ka jalgpallile. Selle killu toel sain lahendatud enese jaoks huvitava probleemi, mille juurde jõuan hiljem.

Astana vastu olid Unitedil platsid valdavalt noored mängijad, kellel ilmselt suurem sabin sees kui keskmises liigamängus osalejal. Arusaadav. Millest ma aga sugugi aru ei saa, on see, kui keegi ei julge võtta riske. Palli liigutatakse eeskujulikule koolipoisile omaselt ühelt äärelt teisele mõttega, et jumala eest MINA ühtegi sööduviga ei teeks. Jumala eest! Kui oled noor mängumees, siis peadki vigu tegema. Ka kraad nõrgemad mängumehed suudavad palli ühelt äärelt teisele liigutada. See ei ole see, mis eristab terad sõkaldest.

Mängumees on see, kes suudab endale tundmatust olukorrast edukalt välja tulla. Vaadakem kasvõi Ronaldinhot või mõnda teist suurt mängijat. Nende erilisus ei seisne taavirõivalikus leppimises, et teeme samu asju, aga paremini. Ei, nende talendid tõusevad esile just olukordades, kus seda kõige vähem oodata oskaks. See on see, mis muudab jalgpalli pelgast miljonäride hobist kunstiks.

Samuti peab siin arvestama praktilise poolega. Kui me ei tee midagi ootamatut või riskantsemat kui tavaliselt, siis miks me ootame teistsugust tulemust? Business as usual ei tekita meeskonnakaaslastele võimalusi ega ka olukordi, kus vastane võiks potentsiaalselt eksida.

Nii jõuame välja kesksema ideeni – turvaline mängustiil ja riskide vältimine lähevad otseselt vastuollu nii inimeseks kui ka kitsamalt jalgpalluriks olemisega. See on täiesti rusuv. Probleem seisneb selles, et riskide võtmist võib pidada otseseks katseks mitte areneda, mitte olla parem mina, parem meeskond.

Mul läks hulk aega mõistmaks, et mind ei ole kunagi häirinud ükski mängustiil või -filosoofia kui selline, vaid olukord, kus mäng tapetakse nii ära, et midagi ei saa enam juhtuda. Ehk siis tegevused, mille eesmärgiks on riskide nulli viimine. Vahet polegi, kas selleks oli Guardiola Barcelona, kes kiigutas palli mängulõppudes lihtsalt kiigutamise pärast või siis Mourinho umbkaitse, kus ükski mees isegi ei üritanud rünnakusse minna.

Siinkohal sai minu jaoks lahenduse catenaccio isa Helenio Herrera ja totaalse jalgpalli isa Johan Cruyffi vastasseis. Nagu esimene mees ütles: kõik panid tähele seda, et tema meeskonnad olid kaitsvad, aga keegi ei pannud tähele kaitsva süsteemi ründavaid elemente (ehk siis ikkagi mängu sisse kodeeritud riske). Cruyffi totaalne jalgpall aga juba põhinebki laias laastus riskide võtmisel ja tagajärgedega toime tulemisel. Cruyffi jalgpallifilosoofia üks tugisammas oli mitte vigade vältimine, vaid see, kuidas neile reageerida.

Üldjoontes on üpris kole ja mannetu näha, kuidas meeskonnad (eriti, kui selleks on su enda lemmik!) rebivad jalgpallilist hinge välja, peljates riske ja mängides jalgpalli nagu eeskujulikud bürokraadid, kes liigutavad numbriridu Exceli ühest tulbast teise.