Öeldakse, et jalgpalli aeg on elastne ja plastiline. Küllap vastab see tõele – vahel on tõepoolest tunne, et aeg jääb seisma või et aega venitatakse, sikutatakse ja siis pressitakse jälle nutsakaks kokku. Jalgpalli üks kesksemaid kvaliteete seisnebki selles, kuidas aja kogemine lakkamatult teiseneb, kuidas aja intensiivsuses toimuvad pidevad minimaalsed (!) nihked.

Lugu ilmus esialgselt jaanuarikuu Jalkas.

Õigupoolest külgneb ja põimub küsimus temporaalsusest otsapidi valdava osa jalgpalli kui kultuurilise anomaalia kesksemate tunnustega. Kuivõrd teema on lai, piirdun siinses käsitluses eri tasanditel ilmnevate olulisemate pidepunktide markeerimisega.

Kõige üldisemal tasandil põhineb jalgpalli ajalisus rangel sündmuste režiimil ja kordusel. Enam kui spordis üldiselt, joonistub välja müütilisena mõjuv tsükliline aeg: mängude tulemused pole laiemas kontekstis määravad – ikka tuleb uus mäng, uus turniir, uus hooaeg, uus kümnend. Protsessi pidevus ja jäik struktuur on alusprintsiip. Kõik kordub vaid väikeste nüansimuutustega ikka ja alati. Nagu igapühapäevane pannkoogitegemine.

Seejuures on kordus mimeetiline: iga mäng imiteerib varjatult eelmisi, sisaldab niisama varjatult järgmisi (vaataja võrdleb konkreetset mängu mitteteadlikult varasematega), aga sel puudub igasugune konkreetselt osutatav algupära – iga mäng on ainulaadne originaallooming, mis on koos varasemate kunstiteostega aluseks järgmise kohtumise vaatamis- ja mängimisstrateegiale.

Kogujalikku tsüklilist paratamatuse tunnet võimendab märkimisväärselt sündmuslikkuse kujundamine väljaspool jalgpallivälja selle kitsamas tähenduses. Piisab, kui vaadata kodumaa ajakirjanduse retoorikast esile kerkivaid paradokse nagu "põnevuskohtumine algab Põltsamaal kell kuus" – iga kohtumise sündmuslikkust ehitatakse üles jalgpalliväliste võtetega. Meedias ekspluateeritakse mänge, luuakse neile sisuline kaalukus.

Tulemuseks on jalgpalliaeg, kus nädalas korra või kaks toimub sündmus, mis on väärtuselt samaväärne kõikide teiste mängudega. Siit tekib ka hooajalõpu alatine traagika: tühjustunne pärast hooaega või turniiri ei teki mitte negatiivse tulemuse, vaid selle tõttu, et katkeb (hälbib) kindel struktuur (argipäeva usalduslik sündmuslikkus). Muidugi on see katkestuski vajalik ja osa rangelt struktureeritud jalgpalliajast.

Just pidevusnõude pärast on näiteks jalgpalli maailmameistrivõistluste otsustav faas midagi täiesti ebajalgpallilikku: sündmused kulgevad kindla haripunkti poole ja üha intensiivistuv sündmuslikkus muutub isegi jalgpalli sügavalt austavatele inimestele pisut tüütuks. Tasub vaid mõelda, milline on finaalturniiride jälgimise dünaamika. Kui turniiri algfaasi iseloomustab tugev sündmuslikkuse tunne, siis pikapeale see vaibub: finaalturniiride avamängud näikse olevat märksa müstilisemad ja suurejoonelisemad kui näiteks poolfinaalmängud.

Jalgpalliliku sündmusteahela keskmes paikneb pingeväli ette- ja tagasivaatamise vahel. Üht mängu seob teisega päev-päevalt võimenduv ootus, mis asendab päev-päevalt nõrgenevat tagasivaatamist. Vaikselt toimub üleminek eelmise mängu kriitikalt tulevikumängu kriitikale. Protsessi ülesehituskivideks on mõistagi kokkupressitud ajahetked – mängupäevad, kohtumised.

Kusjuures, nagu väidab ka filosoof Simon Critchley, just seetõttu on jalgpallis võitmisest olulisem kaotus: lüüasaamisest kasvab välja uuenenud ootus; ootus, et algav hooaeg erineb viimaste kümnendite omast (Liverpooli fännide aasta-aastalt korduv retoorika). Jalgpallimäng on lahkumine argipäevast: kollektiivne ja ekstaatiline ajakogemus.

Meditatiivsus ja intensiivsus

Kui mänguväliselt iseloomustab jalgpalliaega ette- ja tagasivaatamise vaheldumine ja samaaegsuse puudumine, siis mängus endas domineerib samaaegsus – keskmes on see, mis toimub nüüd ja praegu, osadus pideva mänguvooluga.

Ühe mängusituatsiooni (eksimus, värav, punane kaart jne) kaalukam roll muudab otsustavalt seda, kuidas nii vaataja kui ka mängijad aega võrreldes teiste spordialadega tajuvad. Mängu voolavus loob samaaegsusega kõrvu lakkamatu ootusseisundi. Iga hetk võib toimuda midagi, mis mõjutab mängu kui terviku kvaliteeti. Aga veelgi tõenäosem on see, et no absoluutselt mitte midagi ei juhtu. See loob kummalise püsiva tulevikusuunalise seisundi. Mis on aga olemuslikult erinev mänguvälisest ootusest: sel puudub justkui kindel objekt, see on pidev edasivaatav perspektiiv, lootus, et midagi juhtub või et midagi ei juhtu. (Vastab tõele, et ses kõiges peitub midagi ängistavat, midagi nauditavalt ängistavat.)

Samaaegsuse ja minimaalse ootuse, meditatiivse tuleviku domineerimine toob kaasa tagasivaatamise kadumise: mängu ajal puudub minevik. Kui pall on mängus, ei mäleta keegi eelmist situatsiooni, eelmisi mänge. Minevik lakkab olemast. Nagu tulevikki, on minevik mängu ajal kätketud olevikku: olnu ilmneb vaid sedavõrd, et iga mängusituatsioon loob tuhandeid võimalusi, mis oleks võinud olla. (Kusjuures kordused televisioonis lörtsivad jalgpallimängu loomulikku aega – markeerivad liiga selgelt selle, mis ja kuidas on olnud.)

Oluline on jalgpalli puhul mängu terviklikkus: enne kohtumist pole võimalik osutada ühelegi mänguminutile või perioodile, mis on teisest olulisem. Iga hetk võib saada otsustavaks. See omakorda loob jalgpallile nii-öelda meditatiivse põhja, vähendab intensiivsust. See on aeg, mida on võimalik kogeda, millesse on võimalik nii-öelda sisse minna.

Lõpuks jõuame mu meelest kõige olulisemani: aja kogemise intensiivsus teiseneb pidevalt minimaalselt. Minimaalne erinevus eelmisest ja järgmisest. Meditatiivne ajakogemus on dünaamiline, mängusisene loogika teiseneb küll lakkamatult, aga mitte olemuslikult (korvpallis on selge liikumine kulminatsiooni poole, vuti kompositsioon on staatilisem). Iga rünnak või mängusituatsioon sisaldab aja kogemise intensiivsuse vaikset muutumist: mida lähemal karistusalale, seda rohkem on aeg kokku pressitud, rünnaku algatamisel intensiivsus väheneb. Kõige selle taustal on aga ikkagi staatiline samaaegsus koos ootusseisundiga.

Kõige selgemalt ilmneb muutus nii-öelda ajaellipsites, mänguseisakutes, kui normaalne voolamine katkeb (nurgalöögid, karistuslöögid, mängijate tohterdamine). Mäng on ajaliselt elliptiline! Seejuures mänguseisakud (ja ka vähesema intensiivsusega situatsioonid) intensiivistavad ajakogemust. Võib mõelda näiteks nurgalöökidele: mängulise ootuse intensiivsus taandub, muutub otsustavalt vaataja tajurežiim. Võib panna tähele, kuidas nurgalöögi olukorras on küll ootusärevus, aga see on hetkeks hoopis teistsugune; hetkeks on võimalik tähele panna helisid tribüünidel, üksikuid elemente, mõnda näoilmet (see on hetk, kui kaamera fokuseerib mõnd mängijat või treenereid). Pausi ajal helid ja muud nüansid võimenduvad, need on hetked, mil on võimalik pidevast samaaegsusest välja murda, reflekteerida (mis küll kõik oleks võinud olla???).

Vahel on ajal siinkohal komme sootuks seisma jääda. Kujutame ette: Beckham seisab palli taga, kogu Old Trafford on haudvaikne, murdosa sekundi vältel paneb vaataja tähele kümneid nüansse, žeste, pisikesi helisid, mida kõrv loomuldasa kinni ei püüa. Näiteks köhatust vastastribüünilt.

Seda võib kirjeldada ka nii: kui pall on mängus, tuleb keskenduda, aga kuna keskendumisaeg on pikk ja oluliste hetkede ajaline paiknemine ennustamatu, on üldiselt jalgpalli intensiivsus võrdlemisi vähene. Mänguseisak toob kaasa võimaluse murda lahti kitsast olevikuhetkest, heita pilk minevikule ja tulevikule, üldistada olevikku.

Kokkuvõtlikult. Jalgpalli ajalisuse tuum on kogu mängu vältel püsiv samaaegsus, kuhu on kätketud ootusseisund ja mis on hüljanud olnu; aja kogemise intensiivsuse lakkamatu minimaalne teisenemine (muu hulgas ellipsite abil).

Jalka varasemaid numbreid saab lugeda siit.