On hirmuäratav mõelda, kui palju aega on möödunud 29. juunist 2005. aastal. Kuumal suveõhtul Frankfurdis, Konföderatsioonide karikaturniiri finaalis hävitas Brasiilia Argentiina 4:1 sellise kerguse ja autoriteediga, et poolehoidjad võisid lisaks 2006. aasta maailmameistrivõistlustele julgelt vaadata ka paarile järgmisele suurturniirile. Kuigi puudusid Cafu, Roberto Carlos ja Ronaldo – kõik vabastati turniirist enese soovil – vedasid Brasiilia vankrit noored Kaka, Ronaldinho ja Adriano, kellele assisteerisid Robinho ja esmakordselt nime publiku huulile pannud Cicinho, kelle suurepärased esitused viisid Sao Paulost suurde Real Madridi.

Isegi 2006. aastal veerandfinaalis välja langemine ei matnud lootusi, viidata sai kahele asjaolule. Endise peatreeneri Carlos Alberto Parreira kartus noortele toetuda tähendas, et suur osa süüst langes vanemate pallurite kaela. Ka aeg tundus endiselt olevat „poiste“ poolel – näis, et hiljemalt 2014. aastal Brasiilias toimuvateks võistlusteks on neil kaasa võtta kamaluga kogemusi.

Omamoodi selgitab see, miks lootustandev periood nii kaugele tundub jäävat, kui vaadata Brasiilia tänase peatreeneri Luiz Felipe Scolari värsket, 23-mehelist nimekirja kodusteks maailmameistrivõistlusteks. Mitte kedagi sellest Frankfurdi õhtust ei ole kaasatud. Isegi mitte Robinhot, kes mullu novembris koondisesärgis väikese taassünni läbi elas.

Selle asemel, et astuda 2002. aastal maailmameistriks kroonitud põlvkonna jälgedes, on neist saanud kadunud generatsioon. Vahel võib unustada, et kaks neist võitsid suurima individuaalse auhinna, Ballon d’Ori. 2010. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigis toimunud maailmameistrivõistluste ajaks – ajaks, kui nad pidid esmakordselt kaela kandma – olid rivis vaid Robinho ja Kaka, kuid nendegi peade kohal rippusid küsimärgid. Robinho oli põletanud sillad Realis ja Manchester City’s, Kaka aga vaevles tõsise põlvevigastuse käes. Jalgpalli kroonjuveelist Ronaldinhost oli saanud läbipõlenud primadonna ja halb eeskuju Lionel Messile, veelgi kiiremini kadus orbiidilt Adriano, kelle hukutas suurlinnade imeline ööelu.

Brasiilia kaotas terve vanusekäigu pallureid, kelle kasulikkust ei saaks alahinnata ka selle aasta juunis ees ootaval teekonnal. Novembris 2012 peatreeneripostile naasnud Scolari ei ole üritanudki peita muret kogemuste puudumise üle. See ei ole Brasiilia kõigi aegade noorim MM-koondis, kuid ilmekas on fakt, et 16 pallurit ei ole varem maailmameistrivõistlustest osa saanud.

„Praegune koondis ei koosne tippjalgpallikogemusteta meestest. Nad on mänginud Meistrite liigas, enamik neist oli mullu ka Konföderatsioonide karikaturniiril. Maailmameistrivõistlused on aga midagi muud ja see Brasiilia ei pidanud isegi kvalifikatsioonist osa võtma,“ tõdes Brasiilia legend Zico.

Scolari tavalises algrivistuses on vaid kaks veterani, Julio Cesar ja Dani Alves – Thiago Silva vaatas LAVis toimuvat pingilt. Oodatult on viimase nelja aasta jooksul nii Mario Menezes kui Scolari proovinud endisi tähti rehabiliteerida. Kaka sai Menezeselt kutse 2012. aastal ja pakkus meeskonnale liidriomadusi, kuid peagi pukki asunud Scolari ei leidnud mehele oma süsteemis kohta. Treeneri soov kasutadaklassikalist tipuründajat tähendas, et Kaka ainsaks võimaluseks jäi Oscari, ilmselt viimase paari aasta ühe talendikama brasiillase koha eneselekrabamine.

Aktiivsetest mängijatest enim kordi koondist esindanud Robinho sai Scolarilt kutse hädaolukorras, kui ühtegi teist tervet keskründajat sõprusmängudeks Hondurase ja Tšiiliga võtta ei olnud. Mängides „auguründaja“ positsioonil, lõi ta Lõuna-Ameerika naabrite vastu võiduvärava ja tundus enne Scolari nimekirja avalikustamist olevat koondise piirimail. Adriano aga uut võimalust ei saanudki, viimati kandis ta koondise särki veebruaris 2010, kui oli just koduliigas Flamengo eest suurepärase hooaja meistrina lõpetanud. Brasiilia peatreener oli siis Dunga.

Kuigi kiirete noorenduskuuride elluviimine on täiesti võimalik, siis täielik suurpuhastus on märkimisväärne ja statistilisest vaatenurgast häid lootusi ei anna. Kuigi Brasiilia võitis nii 1958. kui 1970. aastal maailmameistrivõistlused väga uuenduslike koosseisudega, on tähtede puudumise kõrval üks suur erinevus: toona tõestasid noorukid ennast. Nüüd ei ole aga Neymari põlvkond nii kiiresti esile kerkinud. Kuigi põlvkonna täht ise ja Oscar on Scolari nimekirjas tooniandjad, on mõned nende kaaslased puudu: 2010. aastal koos Neymariga orbiidile kerkinud ja juba toonasesse koondisesse nii avalikkuse kui meedia poolt nõutud (nagu hiljem selgus, jäid Dunga kõrvad kurdiks) poolkaitsja Paulo Henrique Ganso ehitab Sao Paulos oma karjääri uuesti üles.

Lucas Moura ja Philippe Coutinho, Neymari meeskonnakaaslased U-20 koondisest jäid samuti koondisekutseta. Neil on maa ja ilm aega, et olla areenil nelja aasta pärast, kui jalgpalli suurimaks võistluseks Venemaal taas kogunetakse - kuid nagu näitab eelneva põlvkonna lugu, ei ole aeg kadunud poiste vastu alati lahke.

Originaalis on loo avaldanud ESPN-i ajakirjanik Fernando Duarte (20. mai 2014, Will Brazil's "lost boys" be missed at the World Cup?).