Premium liiga punase laterna Narva Transi ja Gruusia keskkaitsja Šalva Burjanadze 929 päeva kestnud töösuhe on tänaseks lõppenud. Mängija sõnul tasuks tänavuse hooaja esimene pool kiiremas korras ära unustada nii isiklikul kui ka meeskondlikul tasandil.

Trans tegi Burjanadze saabumise teatavaks 2024. aasta 28. jaanuaril. Toona 25-aastane grusiin rääkis klubi pressiteenistusele, kuidas ta on kiire keskkaitsja, teab Eesti spordist Rauno Sappineni, Zakaria Beglarišvilit ja Anett Kontaveiti ning tahab saada Premium liiga parimaks kaitsjaks. See uhkesti sõnastatud eesmärk lõpuks ei täitunud, aga mullu kuulus ta kaitsekolmikusse, mis oli teatud statistiliste näitajate poolest liiga parim küll.

Esialgu tuli Burjanadze Eestisse üheaastase lepingu alusel. Tunamullune hooaeg oli piirilinlaste jaoks kohati kaootiline, sest stardipakult asuti teele Aleksei Eremenko juhendamisel. Ühel hetkel võttis teatepulga üle legendaarne Valeri Bondarenko, siis portugallane Miguel Moreira ning lõpuks viis "võiduka" lõpuni Moreira kaasmaalasest abiline Ricardo Afonso. Leegionärist kaitsja tegi kaasa 31 liigamängus.

Kuuenda kohaga lõppenud hooaja järel jättis Burjanadze meeskonnaga hüvasti. Aga seda vaid viivuks, sest kolm kuud hiljem pani ta allkirja uuele kontrahtile. Selleks hetkeks oli Transi tüürimas Roman Kožuhhovski, kelle kohta jagub grusiinil vaid häid sõnu.

Ukraina spetsialisti Kožuhhovski tulekuga muutus Transi mängustiil - formatsiooniks valiti 3-4-2-1, kus Burjanadze moodustas tagumise kolmiku brasiillase Eriks Santose ja kanadalase Cristian Campagnaga, samuti oldi vastase pressingus agressiivsed ning kaitsefaasis mängiti justkui mees-meest. Ehkki kolmemehelise kaitseliini kõik liikmed olid erinevatelt mandritelt ja erineva taustaga, toimis nende koostöö väga hästi.

Transi jaoks möödus mulluse hooaja esimene pool bravuurselt ning mingitel hetkedel jahiti tabelis isegi kolmandat kohta. Suvel tehti rahaks nende suurim väravakütt Landry Kabore, kes siirdus Šotimaa kõrgliigaklubisse Hearts, misjärel hakkas Narva võistkonna ründemäng pisut lonkama. Kahvatu sügis tingis olukorra, kus Trans heitles viienda koha nimel Pärnu Vaprusega ning jäi napilt peale. Seekord Burjanadzelt 32 mängu ja 1 värav, mille abil murti maha Paide Linnameeskond.

Eks ikka räägitakse, kuidas süües kasvab isu. Nii läks sel talvel Transiga, kelle siht oli liigas esinelikut ohustada ning karikavõistlustel trofee võita. Nüüd on teada, et karikat nad ei võitnud ning tabelis ollakse seitsmepunktilise mahajäämusega viimased. Trans võib esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos kukkuda Esiliigasse.

3. juunil saabus see päev, mil Trans kuulutas, et Kožuhhovski sai hundipassi. Selleks hetkeks oli meeskonnal kirjas 3 võitu ja 11 kaotust. Pealiku hinnangul kadus ühel hetkel hoolealuste usk tema suhtes ning see tingis ka kingasaamise. Viivuks edutati mängija ja kapteni rollis olnud poolkaitsja Bi Sehi Elysee Irie peatreeneriks, kuni 28. juunil avalikustati, et hooaja lõpuni juhendab Transi hispaanlane David Campana. 2 võitu, 1 viik, 3 kaotust on Campana hetkesaldo.

Jõuame tänasesse päeva

Campana tulekuga proovis Trans end suvise üleminekuakna jooksul polsterdada erinevate välismaalastega. Kokku toodi leegionäre kolm - Wisdom Awusi, Tomas Berardozzi ja Iker Venteo -, mis pani mitmed vutisõbrad mõtlema, et äkki saabub millalgi uudis, et osad väljamaalased saadetakse ka minema. Nii läkski, esmalt öeldi head aega Mõhhailo Kožuškole ja Harvey Rowe'ile, mõni nädal hiljem ka Burjanadzele.

"Meile saabus juuni lõpus uus peatreener, kel olid uued mõtted ja uus nägemus. Ta ei näinud mind oma mänguplaanis, mida pean mängijana aktsepteerima. Kahjuks ei suutnud ma teda kuidagi ümber veenda," rääkis töötuks jäänud Burjanadze Soccernet.ee-le. "Ma võin ju rääkida ja selgitada, aga kui midagi ei muutu, siis mul polegi midagi muud teha, kui hüvasti jätta."

Grusiini sõnul polnud tal peatreeneriga otsest konflikti. "Oli paar jutuajamist. Mäletan, et mind vahetati karikamängus Flora duubli vastu vaheajal välja. Mulle ei meeldinud, et mängisin vaid esimese poolaja, sest tundsin, et olin võimeline palju enamaks. Sealt sai kõik alguse," kostis Burjanadze, kes eelmised kaks hooaega oli Transis põhitegija.

Premium liiga 22. vooru mängus Nõmme Kalju vastu ei kuulunud Burjanadze nimekirja, mistõttu võis eeldada, et taustal miskit podiseb. "Lõpuks leppisime kokku, et lähme lahku. Alustasime neid kõnelusi juba kolm-neli nädalat tagasi. Initsiatiiv tuli lõpuks klubi poolt. Kui minuga hüvastijätmine neid kuidagi aitab, siis olgu jumal nendega. Neil on praegu suur eesmärk püsima jääda."

"Lõpuks läksime lahku sõbralikult, keegi ei solvunud teineteise peale," kinnitas Burjanadze. "See oli küll ebameeldiv kogemus, aga natukene tundsin juba ka, et olen oma mängud siin klubis ära mänginud. Kaks ja pool aastat on päris pikk aeg. Arvan, et vajangi muutust."

Olgu öeldud, et eelmise hooaja lõpus sõlmisid Trans ja Burjanadze uue kaheaastase lepingu, millest ta jõudis ära kanda vaid kaheksa kuud. "Jõudsime väikese kompensatsiooni osas kokkuleppele," ütles Burjanadze.

Mis edasi?

Vabaagent Burjanadze ei kiirusta kusagile. Hetkel elab ta oma naise ja lapsega Narvas. Mängija lubas tugevalt kaaluda, kui talle laekub pakkumine mõnest Eesti klubist, sest talle meeldib siin riigis elada. Praegu tuntakse ta vastu huvi kodumaalt ja veel mõnest riigist. "Ma ei taha otsust kiiresti langetada," selgitas Burjanadze.

Võtab kriitika omaks

Burjanadze ei salga, et tänavune hooaeg on tema poolt kulgenud alla igasugust arvestust. "Ma võtan enda mängu osas kriitika alati vastu. Ma ei vaja inimesi, kes ütlevad, et mul oli halb mäng, sest ma lõpuvile kõlades tean ning tunnen seda juba ise," võttis Burjanadze vastamisega hoogu.

"Hooaja alguses sain karikamängus Viimsiga seljavigastuse, kaks-kolm nädalat ei saanud treenida ega mängida. Hooaja algus oli minu ja tiimi vaates halb. Ja lõpuks hakkas see lumepall veerema. Arvan, et ma lõpuks ei saanudki pärast vigastuspausi sellesse vormi, nagu klubi lootis," nentis ta.

"Olid mängud, kus ma ei mänginud üldse või käisin platsil vaid 20 minutiks. Füüsiliselt ei andnud see trauma lihtsalt rohkem mängida. Muidugi tulid kaitses sisse ka eksimused, mida kahetsen tänini. Pärast taastumist mängisin, aga siis hakkas see valu korduma," sõnas Burjanadze.

Treeneritest

Jutuajamise käigus tuletab siinkirjutaja mängijale meelde, et ta mängis Transis suisa kaheksa treeneri käe all, mispeale teatas ta, et see on väga suur number. "Lõpuks oli Kožuhhovski ainus treener, kes oli meil kogu hooaja. Ma arvan, et tulemused polnud tema käe all halvad, lihtsalt tänavu läks kuidagi allamäge," tõdes ta. "Nüüd juhtus jälle, kuidas kaks korda treenerit vahetati, nagu kaks aastat tagasi."

"Eks see on mõistetav, et kui pole tulemusi, siis minnakse esmajoones treeneri ja alles hiljem minu näitel mängijate kallale," mõtiskles Burjanadze. "Mängija vaatevinklist on ka ebamugav, kui ühe hooaja jooksul on kolm-neli erinevat treenerit, kel on oma arvamus, stiil, nägemus."

"Proovisime Kožuhhovski käe all mängida aktiivselt ja agressiivselt, aga kui ühel hetkel tulid sisse negatiivsed tulemused, siis ei tahtnud keegi enam riske võtta. Muutusime ettevaatlikuks. Meie mängujoonis oligi ehitatud agressiivse pressingu ümber. Hiljem proovisime kaitsest lähtuvalt mängida, aga siis ei õnnestunud enam miski," arvas Burjanadze, kui uuriti, miks on Trans tänavu nii kahvatu olnud.

Ta lisas: "Ma ei tea, et keegi oleks tahtnud, et Kožuhhovski lahkuks või et teda vallandataks. Ta on väga hea treener ja inimene, kes õpetas meid väga palju ning mitmed noored on tänaseni meeskonnas. Võib-olla tunti, et Kožuhhovski oli oma aja seal ära olnud ja tal polnud meile midagi enam anda. Muidugi olid kõigi ootused kõrged, sest eelmine aasta oli ju pigem edukamat laadi, loodeti suuri asju, aga juhtus vastupidine."

Burjanadze sõnul oli õhkkond riietusruumis olukorrale vastav. "Eks mängijatel oli emotsioon arusaadavalt negatiivne. Kõik ootasid, millal saaks uuesti võita, aga ühel hetkel hakkas minema nii, et kaotasime ühe, teise, kolmanda, neljanda mängu järjest ... Oli närvilisust ja agressiivsust," kirjeldas grusiin.

Lisaks muljetas Burjanadze, et tema karjääri jooksul pole kunagi tiimikaaslane muutunud hooaja käigus peatreeneriks. "Ei noh ... Tuleb austada seda, kes on parasjagu treener. Vahepeal võib see olla su vend või isa. Mingitel hetkedel vaatasin teda ja unustasin ära, et tegu on meeskonnakaaslasega. Arvan, et temas on ainest olla mingil hetkel uuesti pealik. Ta tegi endast oleneva, et tiimil läheks hästi. Irie on iga nurga alt professionaal. Au ja kiitus, et ta oli valmis rolli vahetama," avaldas Burjanadze austust.

Mis on Campana käe all muutunud? "Nüüd proovitakse rohkem palliga mängida. Tuleb lihtsalt maksku mis maksab punkte teenida, et püsima jääda," vastas Burjanadze.

Stabiilsusest jäi puudu

Burjanadze sõnul on Transi olukord tabelis ülimalt keeruline, ent ta usub, et veel on võimalik kõrgseltskonda jääda. "Tahan, et see klubi jääks püsima, sest seal töötavad suure südamega inimesed. Need mängijad väärivad kõrgliigas mängimist. Väga raske öelda, kas ka päriselt jäävad püsima. Tõsised ja rasked mängud ootavad ees. Stabiilsust on sel hooajal nappinud - isegi kui on üks mäng võidetud, siis järgmine on kaotatud," rääkis ta.

Ta lisas: "Võitudest jäi lõpuks puudu. Kui ei võida mänge, siis see olukord süvenebki. Võitude puhul pole tihtilugu vahet, kuidas need tulevad. Kui hooaja jooksul on 36 mängu, siis ei piisa, et oled vaid kolmes või neljas kohtumises hea. Tuleb stabiilselt hästi esineda."

"Kokkuvõttes olen õnnelik, et sain kaks tervet hooaega Transis mängida," lausus Burjanadze, jättes mainimata käimasoleva poole hooajast. "Tänan ka meeskonda, kutte, treenereid, kellega koos töötasin. Ja eks seda hispaanlast tänan ka. Tema tegi minu jalgpallielus midagi. Eks tulevik annab vastuse, mis see täpsemalt oli ja kas see oli positiivne või negatiivne asi."

Läbi ja lõhki pereinimene Burjanadze loeb oma Narva-ajastu tippsündmuseks seda, et piirilinnas sündis tema tütar. "Mängulistest hetkedest rääkides, siis eelmisel hooajal oli neid palju - arvan, et lõpuks jääbki kogu see 2025. aasta mulle meelde."