"Vestlesin juhtkonnaga, treenisin, seejärel sain aru, et pean tegema ka teise aasta siin, sest ühest hooajast ei piisa," rääkis Gruusiast pärit Narva Transi keskkaitsja Šalva Burjanadze, kes otsustas pärast eelmist hooaega meeskonnast lahkuda, ent paar kuud hiljem naasis ta piirilinna.

26-aastane Burjanadze jõudis Narva 2024. aasta jaanuaris. Pärast edukat testiperioodi sõlmiti erinevaid Gruusia noortekoondiseid kümme korda esindanud keskkaitsjaga üheaastane leping. Mullu Premium liigas kuuendal kohal lõpetanud tiimis kogunes Burjanadze arvele 31 mängu, kolm väravasöötu ja kümme kollast kaarti. Lisaks kõigele lipsasid tal kaitses sisse mitmed eksimused, mis karistati vastaste poolt ära.

Tänavu on grusiini esitused olnud väga stabiilsed ja enesekindlad. Tema senine saldo on olnud 14 mängu, üks värav, mille ta kõmmutas 1:0 võidumängus Paide Linnameeskonna võrku, ja üks punane kaart, mis ta kohtunike ebapädevuse tõttu Pärnu Vapruse vastu sai. 17 mänguga 31 punkti kogunud Trans leiab end praegu viiendalt kohalt, jäädes ühe matši rohkem pidanud Paidest maha nelja silmaga.

Eelmisel kümnendil Khuthaisi Torpedo ridades Gruusia meistriks ja karikavõitjaks kroonitud Burjanadze rääkis Soccernet.ee-le, kuidas ta saabus esimest ja teist korda Eestisse, mis on uue peatreeneri käe all muutunud ja kui mugav on tal praeguste kaitsepartnerite kõrval tegutseda.

Šalva, palun räägi see lugu, kuidas sa eelmisel hooajal Narva jõudsid.
Gruusias lõppes üleeelmise aasta detsembris hooaeg, misjärel jäin ma klubita. Puhkasin kodus. Ühel hetkel käis mu sõber, kes ei ole Zakaria Beglarišvili, välja mõtte, et äkki võiksin liituda Narva Transiga. Kuna mu hing ihkas välismaale, siis mõtlesin, et miks ka mitte.

Saabusin talvel Narva. Mäletan, et Aleksei Eremenko oli toona peatreener. Sain juhtkonnaga väga hästi läbi ja otsustasin lepingule allkirja panna. Sealt algas minu lugu pihta. Teadsin varasemast, et Beglarišvili on seal meeskonnas — see tõik tegi liitumise minu jaoks kergemaks, sest mängisime temaga koos Gagras. Siis tuli veel üks grusiin Vaja [Nemsadze] ja hiljem mu sõber Sergo [Kuhhianidze]. Lõpuks oli meid grusiine neli. (Naerab).

Mängisime enam vähem hästi, kuigi alguses oli raske, sest meil polnud aimugi, mida teised võistkonnad endast kujutavad. Mullu oli meil kokku neli peatreenerit, mida on väga-väga palju. Isegi liiga palju, kui aus olla. Jalgpalluri jaoks on see keeruline, sest igal treeneril on omad mõtted — kui aasta jooksul käib läbi neli erinevat ideed, kuidas platsil tegutseda, siis mängijana on sellises rütmis raske töötada.

Kokkuvõttes oli meil eelmisel hooajal erinevaid erilisi hetki, kuid paljud mängud läksid selle nahka, et väljakul puudus distsipliin. Sel aastal on see meil olemas. See, mis praegu toimub, kus me tabelis oleme, millist jalgpalli mängime ... See on kõik tänu Romanile [Kožuhhovski]. Mehed mängivad kui näljased loomad — eesmärk on alati võita.

Mida Roman trennides sellist teeb teiega, et te sedavõrd edukalt mängite?
Ta oskab igale mängijale eraldi läheneda. Kõik austavad teda ja kõik tahavad tema eest väljakul maksimumi anda. Tal on oma struktuur, oma stiil — kõik teavad une pealt, mida nad peavad teatud olukordades tegema. Kõik seni toimunu on olnud võimalik tänu peatreenerile, tema abilistele ja juhtkonnale.

Tunnen, et oleme ühiselt tugevad. Oleme nagu perekond. Mitte kellelgi pole meie vastu sel aastal kerge. Areneme meeskonnaga. Meil on palju noori, kel on veel kõik ees. Kui ma saan neile kuidagi abiks olla, siis see teeb mulle ainult heameelt.

Pärast eelmist hooaega teatas Trans, et lahkusid klubist. Nüüd oled siin, seljas Transi särk. Mis juhtus, miks sa tagasi otsustasid tulla?
See oli minu otsus. Mind võeti siin väga kiiresti omaks, mistõttu ei olnud see lahkumine kerge. Leping lõppes, kuigi mul olid mõned jutuajamised selle pikendamise osas. Naasin koju, puhkasin, kuid hiljem tulin Narva tagasi. Otsustasin esmalt lepingule allkirja mitte panna. Vestlesin juhtkonnaga, treenisin, seejärel sain aru, et pean tegema ka teise aasta siin, sest ühest hooajast ei piisa. Arvan, et tänavune hooaeg on minu jaoks olnud parem kui eelmine.

Ehk see naasmine oli samuti sinu otsus, mitte see, et peatreener kutsus sind?
Täpselt nii. Ma ei teadnud Romani varem isiklikult. Olin vaid sellega kursis, et ta juhendas enne väga hästi Kuressaaret. Kui internetist lugedes sain teada, et Romanist sai Transi peatreener, tekkis mul tahe tema käe all mängida. Olen tema kohta väga häid jutte kuulnud.

Sel aastal moodustad kolmemehelise kaitseliini Eriks Santose ja Cristian Campagnaga. On näha, et sa naudid nende kõrval mängimist.
Oleme saanud väga headeks sõpradeks. Võin rahulikult silmad kinni panna, teades, et nemad on mu kõrval olemas. Cristian võidab kõik õhuduellid, Eriks on väga tugev kahevõitlustes. Mõistame teineteist väga hästi.

Millised on sinu ambitsioonid jalgpallurina?
Kõik tahavad karjääri jooksul mängida head jalgpalli ja jõuda kaugele. Ma ei ole mõistagi erand. Samas hoian mõlemad jalad maa peal. Tahan Transis kasvada, tahan siin võita ja teha ajalugu. Olen Eestis saanud kamaluga kogemust, mida väärtustan väga.

Narva pole lihtne koht, kus mängida. Keegi ei saa siia mütsiga lööma tulla. Meie jaoks on kõige tähtsam võit. Mängime ja vaatame, kuhu me lõpuks välja jõuame.