Ajad, mil UEFA Financial Fair Play ehk eesti keeles UEFA Finantsiline Aus Mäng (edaspidi: FFP) hakkab Euroopa klubijalgpallis reaalselt rolli mängima, ei paista kauged olevat.

UEFA pingutusted jalgpalli finantsolukord kontrolli alla saada on edenemas ning eelmine nädal andis nendele oma toetuse Euroopa Komisjon.

Praegu on palju klubisid, kes on sunnitud tõsiselt pingutama, et FFP tähtsamaid punkte täita, sest varem pole klubile stabiilsete sissetuleku allikate loomisel palju vaeva nähtud ning on ka omanike ressursse priiskavalt kulutatud.

Kui nõue, et klubide palga- ja üleminekukulud  (kaudsed kulud nagu näiteks staadioni või treeningväljakute ehitamine FFP-s arvesse ei lähe) ei tohi ületada sissetulekuid, hakkaks kehtima järgmisest hooajast, siis oleks paljudel tippklubidel eesotsas Chelsea, Manchester City ja Interiga häda majas, sest ilma kavalaid trikke kasutamata poleks ükski klubi isegi ligilähedal nõuete täitmisele.

UEFA on klubidele veidi aega andnud, et oma probleeme parandada, kuid siiski on raske näha, kuidas Itaalia klubid või veidi väiksema fännibaasiga rikaste omanikega Inglise klubid suudavad isegi UEFA poolt hooaegadel 2011/2012 ja 2012/2013 lubatud 45 miljoni eurose kahjumilimiidi sisse jääda.

On selge, et regulatsiooni oli vaja ning klubid ei tohiks kulutada raha, mida neil ei ole, et ei korduks Portsmouthi hädad Inglismaal või Serie A krahh umbes kümne aasta eest, kui suure raha eest staare ostnud tiimid nagu Lazio, Parma, Roma ja Fiorentina kõik väga suurtesse rahalistesse raskustesse ning võlgadesse langesid.

Kui aga kõigest heast sügavamale vaadata, siis võib näha, kel on põhjust FFP tõttu käsi hõõruda.

Üks põhjuseid, miks FFP vajalikkus tekkis, oli see, et paljud klubid kulutasid meeletult rikaste omanike raha ning tõstsid sellega kiirelt jalgpallurite hindu. Isiklikku raha kulutavad omanikud, kes hiljem klubile antud laenud maha kirjutavad, on alati üks jalgpalli osasid olnud, kuid varem oli reeglina tegu inimestega, kelle jaoks oli klubi  aitamine tippu teatud mõttes isiklik kutsumus, näiteks mõned omanikud on klubi fännid olnud lapsepõlvest või klubi omamine on perekonnatraditsioon (väga levinud Lõuna-Euroopas, näiteks Itaalias). Need olid inimesed, kes klubisse raha süstides tegid seda pigem fännina.

21. sajand on kaasa toonud "rahajõmmide" järsu kasvu Euroopa jalgpallis ning järjest enam on tegu inimestega, kel puuduvad varasemad sidemed klubiga.  Mõned neist ostavad klubi ärilistel eesmärkidel ning juhivad seda kui korralikku finantsettevõttet, teiste jaoks on see aga üks viise, kuidas oma hiiglaslikku varandust millekski lõbusaks ära kasutada.

Ilmselt see teine tüüp rikkaid omanikke aitas suuri klubisid veenda selles, et jalgpalliklubi peab kulutama ainult nii palju kui ta teenib. See tähendab ühtlasi, et tühjast kohast tippklubidele konkurente ei teki.

Need, kes on praegu tipus, võivad õnnelikud olla, sest nendel õnnestus rongi peale pääseda. Paratamatult toob FFP kaasa status quo püsimise jalgpallis.

Vähemalt minu jaoks oli jalgpalli üks võlu see, et jalgpalli tipus toimuvad muutused, kuid FFP tulekuga tugevneb suurtiimide võim, seda eriti üleminekuturul ning mitte ainult väikeklubide üle, vaid ka teiste suurte klubide üle. Meeskonnad nagu Real Madrid ja Barcelona on juba praegusel hetkel rahaliselt nii võimsad, et nad jaksavad oma pingile osta mängijaid, kes igas teises tippklubis algkoosseisu mahuks. Potentsiaalselt võib ehk Manchester United praeguste sissetulekute poolest nende kaarte veidi segada, kuid neid hoiavad tagasi klubi kaudu raha teenivad Glazerid. Teiste klubide poolt nõuaks samale tasemele tõusmist vähemalt 15-20 aastat väga tarka tegutsemist ning seda protsessi poleks rangete tingimustega FFP korral kiirendada võimalik.

Ilma FFP-ta oleks võimalik neid kaarte segada ning ambitsioonikamatel väikesematel klubidel oleks lootust enda taset kiiremini tõsta ning lisaks sellele omataks rohkem lootust oma mängijaid hoida. Praegu on olukord väga keeruline.

Minu jaoks on jätkuvalt must auk see, kuidas UEFA reageerib nii-öelda rahalistele süstidele, sest tundub normaalne, kui omanikud (akstionärid) võivad klubisse oma raha süstida, kuid seda tingimusel, et klubi jaoks ei too see kaasa võlgu (omanik riskib oma rahaga). Praegune mulje on aga see, et UEFA ei taha seda lubada, mis tähendab, et väikeklubide jaoks nõuaks kõrgemale tasemele jõudmine uskumatut kannatlikkust ning väga head ja aeganõudvat plaani.

Teine suur küsimärk on selles, et kas UEFA hakkab uusi Manchester City'sid, kes loomulikult ilma rahasüstideta oma tiimi ülal pidada ei suuda, ka karistama ehk siis Meistrite Liigast välja jätma.

Mina ei usu, et neil selleks "mune" on, sest suurklubide viha on üks asi, aga UEFA jaoks tähendaks see väga suurt survet meedia ning sponsorite poolt, kes tahaks kindlasti Meistrite Liigas näha võimalikult palju ja võimalikult tugevaid klubisid ning ei soovi, et igal aastal Real Madridi ja Barcelona matš võitja selgeks teeks. Pealegi võib FFP anda suure tõuke nii-öelda "superliiga" moodustamisele, mis on suurte tiimide juhtide omavahelistes jutuajamistes kindlasti aeg-ajalt teemaks tõusnud.