Jürgen Henn (36) pidas pühapäeva pärastlõunal oma viimase mängu Tallinna FC Flora peatreenerina. Üliedukad kuus aastat, sealhulgas neli Eesti meistritiitlit ja Konverentsiliiga alagrupiturniiril osalemine, on nüüd seljataga.

Pärast FC Elva üle saadud 10:0 võitu ajakirjanikega vesteldes on Henn rahulik. Suunurgas on tal pidevalt väike muie, parimad kehakeeleeksperdid loevad ehk silmist isegi vabanemistunde välja. Suur töö on ära tehtud, nüüd on aeg puhata – seda on Henn oodanud.

"Mul oli aega harjuda," teatab ta rahulolevalt vestluse alustuseks. "Mida oli hea näha – meeskond väga tahtis võiduga lõpetada. See näitab minu jaoks selle meeskonna ühtehoidvust. Aasta taheti väärikalt lõpule viia – nende nimel, kes siin jätkavad. Mehed pingutasid isegi raskes seisus, kus mäng tõsteti meile niivõrd ootamatult edasi – neil olid juba puhkused ja asjad planeeritud."

Tõepoolest: algselt 30. novembril toimuma pidanud mäng tõsteti viimasel hetkel Elva üleminekumängude tõttu edasi. See tähendas, et täna oli Floral pingil vaid kolm varumeest, nende seas üks väravavaht.

"Meil oli kogu aeg teadmine, et mäng toimub 30. novembril, ja siis keegi kuskil avastas, et seda ei saa Elva üleminekumängude tõttu seal mängida," meenutab Henn. "Jalgpalliliidu poolt ka võib-olla ... kui jalgpalluritel on aastas üks puhkuseaken, siis on selge see, et juba nädal enne hooaja lõppu on inimesed oma asjad ära planeerinud. Õnneks saime vähemalt nii paljugi kokku, et koosseis oli ikkagi väärikas."

Väärikas polnud aga ju mitte vaid lõppakord, vaid kõik kuus aastat. "Kindlasti tagasi vaadates – paari päeva või nädala pärast – jääb see meeskond mulle elu lõpuni meelde. Mängijad, kellega sai aja jooksul koostööd tehtud, ja treenerid samamoodi. Nemad jäävad elu lõpuni mulle südamesse."

Enne karikamängu avavilet viidi läbi tseremoonia, mille käigus tänasid nii klubi kui ka fännid peatreenerit tehtud töö eest. Lihtne Eesti mees – nagu ta end ise hiljem nimetab – leiab aga, et säärast kohtlemist väärinuks teisedki lahkujad – näiteks mängijakarjäärile joone alla tõmmanud Henrik Pürg (27) ja Ingmar Krister Paplavskis (24).

"Klubi – kas meelega või kogemata – tegi kahjuks selle lõpu kuidagi selliselt, et maik ei jäänud väga hea," nendib nüüdseks endine peatreener. "Nad ei saanud minu hinnangul lahkumistega kõige paremini hakkama. Mängijad, kes ära saadeti, ei väärinud minu meelest päris sellist lõppu. Sama kehtib ka treenerite ja staff'i kohta, kes on edasi liikumas."

Kuus aastat ametis on noore treeneri kohta väga pikk aeg. Lahkumismõte ja Flora-süsteemist välja astumine tänaseks 36-aastases juhendajas aga hirmu ei tekitanud. "Ei saaks öelda, et see oli hirm – pigem positiivne ootusärevus," mõtiskleb ta. "Ühtpidi treenerina loomulikult mõtled, et kuidas ma kuskil mujal hakkama saan, aga otseselt mitte."

"Mul oli aega valmistuda selleks – ja lõppes kõik ju hästi," on Henn kindel. "Alati jääb midagi kripeldama, aga ei osanud ju mina ka enne ette näha, et see aeg siin nii edukaks kujuneb. Emotsioonid jäid mul ka pigem [liigahooaja viimase] Kalju mängu järele, täna olin väga rahulik. Mul on olnud aega seedida."

Ehkki seljataga on mitu pikka (ja edukat) tööaastat, pole Henn end siiski täiesti tühjaks tõmmanud. "Ma ei saaks öelda, et ma täiesti läbi-läbi olen – kui oleks uus aasta tulemas, siis küllap ma leiaks jaksu," arvab ta. "Korraks oleks loomulikult vaja puhata, aga küll ma leiaks jõu uuesti panna. Aga praegu, kui tekib võimalus puhata – see on treenerite jaoks väga väärtuslik aeg."

Koondisesse?

Viimastel nädalatel on avalikkuses siin-seal mõtiskletud, et ega ometi ei võiks just Henn olla järgmine Eesti koondise peatreener. Kuulujutu peakangelane naeratab seepeale taas ning tunnistab, et tema oma pead ebavajaliku lisasurvega ei koorma.

"Väga rahulikult [jälgin], muigega!" naerab Henn. "Las teised räägivad ja spekuleerivad. Loomulikult teeb see au ja heameelt, kui mind kuskil sellisena nähakse, aga ise ei ole ma neid jutte kuigi tõsiselt võtnud. Keskendusin oma tööle ja ma olen seda alati niimoodi teinud. Kui tuleb mingi võimalus, siis räägime sellest."

Eesti koondise treeneritetiimis vabanes äsja Ervin Gashi arvelt abitreenerikoht. Henn tunnistab, et abilisena töötamine ei oleks tema jaoks probleem.

"Kui ise oled inimesena õppimisele avatud – mida ma kindlasti olen – siis oled valmis ka abitreenerina töötama," on ta kindel. "Kui me nüüd koondisest räägime, siis oleks see suurepärane võimalus näha koondisetööd, koondiseelu. Kui tuleb sobiv pakkumine, siis olen selleks valmis."

Küsimusele, millest nüüdseks endine peatreener hetkel unistab, vastab ta esmalt tõsiselt ja seejärel lõbusalt. "Kui tuleb sobiv variant, siis tahaks ühes või teises rollis ikkagi välismaal töötada. Ja aastavahetusel võiks ikkagi lumi maas olla! Mitte selline sopane. Ma olen lihtne mees!" naerab ta taas.

"Unistada võib kõigest, aga jalgpallis on vaja ka õnne, kontakte ja mida kõike veel," teadvustab ta. "Eestlastel pole – eriti hetkeseisus – kuigi lihtne kuhugi liikuda. Võib-olla olen igav, võib-olla mitte – ma teen pigem pea maas tööd ja vaatan, kuhu see välja viib."

"Kodus ootab soe toit, seda ma tean!" muigab ta intervjuu lõpetuseks. "Rohkem mul hetkel vaja ei olegi. Lähen koju ja puhkan."