Juba veidi üle kuu aja on Eesti kinodes jooksnud mängufilm "Treener". See on lugu jalgpallilegendi põhja vajumisest ja talle antud uuest võimalusest. Filmis teeb teiste seas kaasa ka 2016. aastal Levadias mänginud Venemaa poolkaitsja Alan Gatagov.

Filmi lavastas 33-aastane Venemaa režissöör Danila Kozlovski, kes mängib ise ka peaosa - Venemaa koondise kaptenit, kes langeb troonilt mutta (kusjuures see on filmis ka piltlikult välja toodud) ja seejärel teise võimaluse saab. Aga seda juba väikelinnas treenerina.

Spordifilmile omaselt kubiseb kogu linateos klišeedest, aga tulenevalt jalgpalli kui mängu enda narratiivsusest on see vältimatu. Erinevalt mõnest Hollywoodi või art house tüüpi filmist on "Treener" isegi üllatavalt pungil erinevatest emotsioonidest. Seejuures ei mõju see aga üldsegi halvasti - pigem on see filmi üks tugevusi.

"Treener" ei ole lugu pelgalt mängust ega persoonist - see on inimsuhetest, vaimsetest raskustest, usust, armastusest ning Venemaa ja ilmselt laiemalt kogu maailma jalgpalli muredest. See puudutab ehedalt nii kihlveopettuste probleemi kui ka näitab jalgpallurit tema lihtsuses - paljude jaoks on mängust saanud lihtsalt elatusallikas, ometi kui lapsena jõuti selleni hoopis teistel põhjustel.

Filmis on näitlejate kõrval kasutatud mitmeid reaalseid jalgpallureid - Levadiast lahkumise järel klubita jäänud 27-aastane Gatagov ei teinud ilmselt suuresti just filmivõtete pärast kaasa eelmisel hooajal mitte üheski ametlikus mängus. Tema roll oli väike, mängis ta provintsiklubi jalgpallurit, ent taustal oli ta alati olemas. Samas ei ole tema endise Venemaa noortekoondislasena sugugi mitte kõige nimekam vutitegelane - Gatagovi ametivenda mängis 47-kordne Venemaa internatsionaal, Moskva Lokomotivi legend, Marseille'ski mänginud ründaja Dmitri Sõtšov. Ekraanil näeb ka aga Antonio Contet.

"Treener" on ilmselgelt Venemaal toimuva MM-i eel jalgpalli ülistav film. Ja seejuures just nurga alt, kus jalgpall on enamat kui lihtsalt mäng. Kuigi film on paljuski etteaimatav, on see visuaalselt korralikult tehtud ning emotsioonidest täispikituna mõjub see tõenäoliselt mingil viisil ka vaatajale. See ei ole filmiajalugu mõjutav suurteos, aga kahtlemata film, mida on jalgpallisõbral lihtsalt tore vaadata.

Vähemalt ühes pealinna kinos saab "Treenerit" vaadata veel nädala jagu. Samas tuleb kinno minnes end valmis seada selleks, et eestikeelsed subtiitrid on kehvasti tõlgitud ja ka toimetatud.

Filmi treiler: