Nagu viimastel aastatel traditsiooniks saanud on, siis olen vähemalt kord aastas pakkinud koti ning lennanud Inglismaale, täpsemalt Merseyside’ile, et jälgida mulle sümpatiseeriva Liverpooli mängu.

Reisi planeerimine

Esimesed mõtted ka sel aastal väike vutireis jalgpalli sünnimaale teha, tekkisid juba eelmisel aastal, kui Liverpoolist naasnud olime. Suvel, kui tuli välja mängukalender, tegime oma valiku. Sel korral osutusid valituks kaks järjestikust kodumängu Anfieldil, kus vastasteks olid Norwich City ja West Ham United. Järgmiseks jäime ootama piletimüügi algust klubi kodulehel. Varasema kodutööna olime end Liverpooli klubiliikmeks registreerinud ning see andis piletite ostmisel teatud eelised. Meil õnnestuski piletid osta kuulsale Liverpooli fännitribüünile, mis kannab nime The Kop End. Edasine oli juba lihtne. Ostsime lennupiletid ning broneerisime hotelli ja jäi üle vaid reisi algust oodata.

Ja siis see algas

Pärast pikka ootamist jõudis kätte detsembrikuu esimene teisipäev, mil oli aeg oma sammud Tallinna bussijaama seada, et siis bussiga Riiga sõita ning järgmisel hommikul Manchesteri lennata. Manchesterist edasi sõitsime rongiga sihtkohta. Rongi aknast paistis vilksamisi eemalt ka Manchester City koduareen.

Jõudnud kohale, suundusime esmalt hotelli ning seadsime end seal mõnusalt sisse. Palju aega polnud ja üsna varsti oligi aeg  sammud Anfieldi poole seada. Staadioni lähedusse saabusime umbes 2 tundi enne mängu. Otseloomulikult suundusime pubisse nimega The Park, et saada osa mängueelsest melust ja seda kõige vägevamal moel. Varasemast aastat tuttav pubi oli nagu mängupäeval ikka puupüsti rahvast täis. Meid see ei heidutanud, sest see emotsioon, mis sealt tuli, oli lihtsalt suurepärane.

Koos sadade Liverpooli toetajatega laulsime, hüppasime ja möllasime. Selline õhkkond oli heaks aluseks järgnenud mängule. Umbes 20 minutit enne avavilet suundusime staadionile sisse ning oma kohtadele. Nagu eelnevalt öeldud, asusid need fännisektoris. Viiv enne avavilet lauldi traditsiooniliselt kuulsat Liverpooli tunnuslugu „You’ll never walk alone“. See tõi kananaha ihule ning värina sisse.

Mängu algus oli rahulik ning ei tõotanud sugugi seda, mis ühel hetkel juhtuma hakkas - keskvälja võitluses põrkab pall umbes 40 meetri peal Luis Suarezile ette ning uruguailane ei mõtle kaua ning lööb peale -esimese hooga tundus, et pall vihiseb üle värava, kuid 45 tuhande fänni suureks rõõmuks lõppes nahkkera teekond punases väravavõrgus. Milline värav, milline emotsioon!

Ei möödunud kaua, kui Coutinho teenitud nurgalöögist tulnud palli Suarez ilusa üle puusa löögiga teist korda John Ruddy selja taha saatis. Staadion oli pöördes, ta tegi seda jälle! (Siinkohal olgu mainitud, et Suarez oli eelnevas kahes mängus Norwichile kaabutriki löönud.) Liverpooli surve oli meeletu ning selle tulemusena vormistas Suarez oma kolmanda järjestikuse kaabutriki Norwich City vastu ja veel millise väravaga. Osavalt palli üle vastase tõstnuna lõi ta selle kaunilt taha nurka ning tablool särasid numbrid 3:0 ja Depeche Mode’i „I just cant get enough“ viisile loodud Suareze laul kõlas võimsalt üle staadioni.

Teisel poolajal tuli väravat oodata pool tundi. Karistuslöögist saatis palli väravasse ei keegi muu kui Luis Suarez! Ta lõi oma neljanda värava selles mängus, silmad ei tahtnud uskuda seda, mida nad just näinud olid. Milline mängija! Edasine kulges samuti tulistes toonides, nimelt lõi Norwich ühe tagasi, kuid enne lõpuvilet vormistas Raheem Sterling lõppseisu 5:1. Sellega mänguga sai minu ja mu sõbra kurb needus murtud. Nimelt ei olnud me kumbki varem näinud staadionil oma silmaga Liverpooli võitmas. Minu kontol oli 1:1 viik Manchester Unitediga, 1:3 kaotus Swansea Cityle ja 1:1 viik Newcastle Unitediga. Sõber oli eelnevalt koguni kuuel korral Liverpooli mänge külastanud ning kontos neli viiki ja kaks kaotust. Lõpuks nägime võitu, ja veel millist võitu.

Peale mängu suundusime jälle pubisse, et maha pidada võidutrall. Võrratu emotsioon!

Umbes sarnase stsenaariumiga möödus ka laupäevane päev. Enne mängu pubisse, emotsiooni tõstis Manchester Unitedi kaotus Newcastlile. Livepooli mäng lõppes 4:1 võiduga. Sellest mängust tasub ära märkida, et pea kõik väravad olid üpris koledad ja kobad, aga võit on võit!

Pärast mängu vahetasime kohalikega tutvusi ning lubasime kindlasti tagasi tulla. Ja oligi kõikide nende emotsioonide keskelt aeg koju naasta. Kuna ma igapäevaselt toetan aktiivselt Florat ja olen hästi kursis Eesti liigas toimuvaga, siis jääb mul üle lihtsalt loota, et ka meie pisikeses riigis kogeb kunagi sellist õhkkonda, nagu seal ainuüksi pubis kogeda võis. Luban ka omalt poolt sellesse kõvasti panustada!