Mängupäev. See ei ole mitte tavaline päev Serbias. Seda taipasin niipea kui meid Belgradi sõidutama pidanud rong kell 13 Valjevos uksed avas. Igast sissepääsust kargas välja turske politseionu, kes usinalt uute reisijate pagasit tsenseerima hakkas. Õnneks olin tol pärastlõunal otsustanud multinektari kasuks ega pidanud kaks tundi tapvalt palavas vagunis kuivama kui lauale unustatud saiaviil. Sõber Vladimir aga kaotas kaks liitrit õlut.

Euroopa liiga 3. eelringi korduslahing Belgradi Crvena Zvezda ja Odessa Chornomoretsi vahel algas kell 20.30. Belgradi jõudsime täpselt kell 15, nagu lubatud.

Lisaks rangele kotikontrollile tegi tuska, et mundrimeeste kohalolu nullis meie piletikorruptsiooni võimalused. Teisisõnu, me ei saanud pakkuda kontrolör-piletimüüjale althõlma 100-200 dinaari (1 euro = umb 113 dinaari) nagu tavaliselt, vaid pidime soetama 500 dinaari eest ausa pääsme pealinna. Õudne, eks.

Politsei politseiks. Maciek, sõber Poolast, teadis rääkida, et tema kodumaalgi loksuvad vutifännid ja korrakaitsjad mööda rööpaid külg külje kõrval sihtjaama. Ettevaatusabinõu. Sest fännid - tõsi, mitmel puhul lihtsalt huligaanid - Poolas (ja ka Serbias) pole need, kellega mina siin Eestis olen harjunud. Lugege kas või viimaseid uudiseid Henrik Ojamaa koduklubi Varssavi Legia fännidest.

Igatahes olid väljast graffiti'sed, kuid seest üllatavalt soliidsed mugavate suurte siniste istmetega sisustatud vagunid enamjaolt täidetud Marakanale (Crvena Zvezda 55 538 pealtvaatajat mahutav kodustaadion) suunduvate nooremat sorti meesterahvastega, kes pehmelt öeldes ei paistnud sõbraliku välimusega. Seepeale lausus Maciek, kes eelistas jalgpalli asemel kohtuda ühe sihvaka poolatariga, julgustavalt: "Loodan, et oled pärast mängu ka OK." Lugenud nii mõndagi artiklit Eesti meedias, vaadanud nii mõndagi videot ja vestelnud nii mõnegi kohaliku vutikultuuriteadliku inimesega, olin esimest korda enne vutimatšile minekut pisut murelik.

Kuigi turvakontroll sisenedes tundus põhjalik, limpsisid kohalikud kogu sõidu rõõmsalt sissesmugeldatud õlut. Pärast pooltteist tundi ja jumal-teab-mitmendat õlut lasksid fännid kõrvalvagunis laulu lahti. Kogu rongisõit erines minu senistest sama marsruudi retkedest kui öö ja päev. Ainult suitsu kimuti kahe vaguni vahelises puhvertsoonis sama usinalt kui tavalisel, mitte mängupäeval. Hoolimata keelavatest kleepsudest, hoolimata seadusesilmadest.

Õllevaba kvartal 

Päevinäinud Belgradi rongijaamas tervitasid meid - tõtt-öelda mitte meid, vaid fänne - kümmekond politseinikku, kes kandsid hoolt, et ligi 100-pealine fänniseltskond vaksalis pättust ei teeks. Vladimir sõnas, et see on taoliste suurte mängude puhul normaalne kui kätepesu pärast vetsuskäiku. Minu pärimise peale, kas seaduse soe käsi tervitab tõesti täna igat rongi, vastas ta jaatavalt. Õigupoolest on politseil teada, milliste rongidega fännid üle Serbia pealinna voorivad ja vastavalt sellele ka tegutsetakse.

Et siseinfo põhjal oli Marakanale oodata pea täismaja, mis etteöelduna siiski päris nii ei läinud, ja meil veel pileteid polnud, seadsime sammud aega raiskamata staadioni suunas. Mida lähemale staadionile, seda enam õhkus linnapildist, et tegu ei ole suvalise neljapäevaga suvalises (loe: vutivõõras) linnas. Lõbusas tujus punavalgetriibulised ja lihtsalt säravvalged igas eas naised-mehed olid hõivanud kõik staadioniümbruse pargipingid, kõnniteedel oli liiklus vaid Marakana-suunaline, kogu kvartal või isegi kaks oli täielikult politsei piiramisrõngas. Kuna minu jaoks oli tegu esimese välismängu kogemusega, siis vahtisin suu ammuli ringi patrullivaid või taktikalistes kohtades paiknevaid kaheksa- kuni kümnemehelisi  kilpide ja kiivritega erirühmi.

Pisut enne kella kuut imetlesime higiste, januste, kuid õnnelikena paberilipakaid, mis tagasid mõni tund hiljem mulle unustamatu elamuse. Kusjuures pilet lõunatribüünile - see oli ainuke koht, kuhu veel pääsmeid oli - maksis kõigest 300 dinaari ehk pisut vähem kui 3 eurot, lausa lust.

Et avavileni oli veel kaks ja pool tunnikest, siis otsustasime pärast kerget hingetõmbepausi mõned õlled kurku kallata. Noh, et oleks kergem serbiakeelseid laule õppida ja nii. Tavaliselt olen tribüünil ju reporterirollis, mitte fännikoori esilaulja, sestap vaja ikka pisut pudelist julgust otsida.

Tüdrukud õllest lugu ei pidanud, seega ajasime kolme peale kokku 400 dinaari, mille eest Vladimir kui oma aja kangelane kaht kaheliitrist ostma sööstis. Aga võta näpust. Muidu nii vabameelne Serbia viskas meie teele ootamatu takistuse. Kui Vladimir 30 minuti pärast suure Coca ja virsiku Nesteaga naases, olime imestunud. Tuli välja, et kuskilt kõrgemalt (ei oska öelda, kas UEFA-st või Serbia alaliidust) oli tulnud käsk keelata alkoholimüük staadionil ja selle (üpris suures) ümbruses. Egas midagi, alati maitsev Nestea naha vahele ja kainelt katlasse.

Kaheteistkümnes mängija

Fännid on kodumeeskonna kaheteistkümnes mängija, kõlab vana jalgpalliklišee. Kuni tolle augustikuu päevani oli see minu jaoks pigem tore sõnakõlks kui kivisse raiutud tõde. Meie koondise fännid on absoluutselt tublid ja arenevad aasta-aastalt, kuid möll, mis Serbia suurimal statal* lahti läks... ütleme nii, et massi ja Balkani keevaverelisuse vastu Jalgpallihaiglal veel ravimit pole.

Ukrainast pika teekonna ettevõtnud 20-30 Chornomoretsi fänni oli kuulda VAID tund enne avavilet, siis kui serblasi oli tribüünidel vaid mõni tuhat. Küll aga ei lasknud üha täienevad kodutribüünid ukrainlastel pikka pidu pidada. Iga kord kui vaesed külalised laulu lahti lõid, summutas selle kohalik vilekoor, kes sekka räuskas ka "buu-buu!"

Chornomoretsi mängijatel nii hästi aga ei läinud. Nii kui esimene Ukraina klubi pallur nina tunnelist välja pistis, et soojenduseks murule sörkida, hakkasid tomatid lendama. Ma kujutan ette, et kokku lendas õhtu jooksul ukrainlaste pihta mitme tonni jagu verbaalseid tomateid või mis iganes köögivilju, nagu vanasti, kui laval toimuv parasjagu ei meeldinud. Vaatepilt oli ühtaegu võimas kui ka hirmuäratav. "Serbiasse ei tuleks ma iial kui võõrsilfänn," oli esimene mõte, mis mul peast läbi käis - siinkohal sügav kummardus kõigile Eesti koondise poolehoidjatele, kes 2010. aasta oktoobris karukoopas käisid ja sealt koos mängijatega elusatena ja võitjatena väljusid.

Käsi südamel, esimesed kümmekond minutit ma väljakul toimuvat suurt ei näinudki. Ma olin lihtsalt niivõrd lummatud tantsust ja trallist, mis põhjatribüünil ehk ultrate sektoris toimus. Vahtisin kui vasikas aiaväravat, kuidas Crvena Zvezda 12. mees hüppas üles-alla, tekitades visuaalselt superkihvti batuudiefekti.

Mobiilivideo mängijate sisenemisest.

Otseloomulikult võeti mängu edenedes põhjatribüünil põuest välja kõiksugu tuled ja viled, et fänlusele veelgi vunki juurde panna. Pange nüüd hästi tähele, Eesti turvatöötajad! Kui tribüünidel süüdati püro, siis mängu turvanud härradel ei liikunud ükski närv! Ei tormatud tuletõrjuja kombel tõrvikut kustutama või muidu fännidega maadlema. Nad jälgisid toimuvat täpselt sama rahulikult kui enne tulevärki. Ja üllatus-üllatus, midagi halba ei juhtunud. Keegi ei saanud viga, sest fännid arvestavad üksteisega ja flare'id on kindel osa fännirituaalidest.

Mäng ise midagi erilist ei olnud. Ukrainas 1:3 kaotanud Crvena Zvezda vajas edasipääsuks vähemalt kaht väravat ja taga nulli. Kuigi pea kogu Pärnu linn ehk napilt alla 40 000 inimese andsid tribüünidel endast kõik ja rohkemgi veel, siis sisuliselt kogu mängu domineerinud serblased ei suutnud isegi penaltipunktilt Ukraina bussi murda (vaata minu tehtud mobiilivideot eksitud penaltist ja sellele järgnenud fännide reaktsioonist). Matš lõppes väravateta, mis tähendas, et 90+ minutit allasurutult kui mustlased mängu nautinud Chornomoretsi fännidel algas pidu, mis ilmselt kestis Ukraina piirini välja (millal iganes nad sinna lõpuks jõudsid).**

40 000 serblast olid lõpuvile kõlades kui ümbersündinud. Sisuliselt haudvaikselt hajus rahvamass laiali. Ei lauldud, ei märatsetud, ei midagi. Lihtsalt kõnniti oma rada...