Tahaksin rääkida oma südamelt ühe loo, mis viimased kaks päeva mind ootamatult tugevasti on mõjutanud. See räägib jalgpallist ja kahest meeskonnast, kes mulle üldse ei meeldi.

Pean kõige selgitamiseks alustama algusest. Olen olnud tõsine Barcelona-vastane aastast 2008, kui minu lemmikmeeskond Manchester United nendega Meistrite Liiga poolfinaalis rinda pistis. Enne seda ei olnud Barca mind eriti kõigutanud, kuid siis tekkis mul oma hea Barcelona fännist sõbraga rivaliteet, mis siiamaani tuliselt kestab. Chelsea seevastu pole mulle kunagi üldse kohe meeldinud.

Need neli aastat on sellel rindel möödunud tõusude ja mõõnadega. Sellel samal 2008. aastal alistas United kahe mängu kokkuvõttes Barcelona ning tuli lõpuks Meistrite Liiga tšempioniks. Pidu oli minu õuel.

Järgmisel aastal oli kulminatsioon vägev - ManU ja Barca kohtusid lausa finaalis ning et asja veelgi vürtsitada, tegime sõbraga kihlveo - kes kaotab, ajab oma juuksed maha. Barca sai 2:0 võidu ning järgmisel päeval külastasin juuksurit mina.

Tekib äng, trots

Selleks ajaks oli Barcelona üha võimsamaks jõuks tõusnud ning häid tulemusi saavutavale meeskonnale tekkis aina rohkem poolehoidjaid, mis minu trotsi nende vastu loomulikult veelgi kasvatas. Ai-ai kui magus oli see, kui Jose Mourinho Inter poolfinaalis Barcelona lõpuks põlvili surus ning hispaanlased koju saatis.

Eelmisel aastal tuli mul samuti mõru pill alla neelata, kui United taaskord finaalis Barca paremust pidi tunnistama. Mäng oli ilus ning Barcelona vääris tookord võitu, pole midagi öelda. Trots aga vaid kasvas ja kasvas.

Sel hooajal oli eriti valus ka Unitedi varajane väljakukkumine ning Barcelona näiline kergus, millega nad edasi sammusid. Küll tõin endale vabanduseks Inglise liiga tugevat graafikut ja seda, et Manchesteri klubid keskenduvad tänavu liigale. Kõige tipuks oli Lionel Messi ülistamine, mida oli kuulda ja näha söögi alla ja peale.

Tõtt-öelda olin pisut pettunud, kui Real poolfinaalivastaseks Bayerni ja Barca Chelsea sai. "Jälle on Barcal kergem vastane. Noh, loodetavasti paneb Real nad vähemalt finaalis paika, üks meeskond ju kaks aastat järjest ei võida."

Tänaseks teame, et asjad läksid hoopis teistmoodi. Ja minu jaoks positiivselt teistmoodi.

Mõttetu pallivaldamine

Olen oma sõbrale alati rääkinud, et pallivaldamisprotsent on, vähemalt Barca mängudes, üsna tühine statistika. Selline lihtsalt ongi Barcelona stiil - ei maksa alati arvata, et kui Barca 80% mänguajast palli valdab, siis nad vastasest täpselt nii palju paremad ongi. Ei ole.

Kuulsin kuskilt head mõttetera, mis käis Barcelona ja Chelsea esimese mängu kohta - "Barcelonal oli 85% pealelöökidest, 79% possessionist ning 88% nurgalöökidest, kuid Chelseal oli 100% väravatest."

Chelseal oli kahe mängu jooksul kolm lööki, mis läksid raamide vahele. Ja nii uskumatu kui see ka pole, lõid nad kolm väravat. Räägi veel oma võimaluste kasutamisest.

Ei usu siiamaani

Mõneti tundub see, mida Chelsea korda suutis saata, ikka uskumatu. Ja ma mõtlen perioodi, mis kestis teises mängus Barcelona teisest väravast Torrese tabamuseni - ehk siis umbes 50 minutit mänguaega.

Sa oled kaotanud oma mõlemad keskkaitsjad, sa oled vähemuses, sul on keskkaitses Bosingwa ning sul on vaja võõrsil hirmsa hooga ründava Barcelona vastu lüüa värav ja ise oma väravat iga hinna eest kaitsta - kõlab nagu mõne treenerikoolituse kõrgeima taseme eksami lisaülesanne. Kuidas käitud?

Ramirese värav poolaja lõpus oli ilmselt värav, mida mitte keegi kogu jalgpallimaailmas oodata ei osanud. See tuli lihtsalt nii järsku ning ajal, kui ilmselt enamik sel hetkel tööd teinud vutikommentaatoritest veel Barca väravat kirjeldasid ning Chelseat maha kandsid. Isegi poolajal oli ju selge, et Barcelona siit oma võtab - pole lihtsalt muud võimalust, kümnemeheline Inglismaa meeskond ei saa ju võõrsil neile vastu. Ka mina mõtlesin nii.

Kas keegi pilvepiirilt?

Teine (ja kokku neljas) kolmveerandtund ei olnud kaua kestnud, kui Fabregas penalti teenis ning Messi seda lööma asus. Mul ei olnud mingit kahtlustki, et ta selle sisse lööb. Nii loogiline tundus see, kui mängu käiku arvestada.

Kui pall latti raksatas, tundsin esimest korda, et "tohoh, kas tõesti". Ning kui pall natuke aega hiljem uuesti väravaraamide vastu kõlksatas, julgesin ka endale seda tunnistada - siit võib veel ära tulla!

Sky Sportsi kommentaator ütles sel ajal väga tabavalt: "If there's a football God, he's smiling on Chelsea tonight" (Kui on olemas jalgpallijumal, on ta täna Chelseale naeratamas - toim.). See ei tundunud tõesti reaalne - paljukiidetud Barca ei saa vähemuses mängivast meeskonnast koduplatsil jagu, nad ei suuda neile väravat lüüa. Kuid loomulikult ma ei rõõmustanud veel millegi üle - mul oli hästi meeles Iniesta värav 2009. aastal. Mitmes see minut oligi, 90+2?

Drogba väljavahetamine Torrese vastu võis Di Matteo poolt olla väike viga - ma ei tea nüüd täpselt, kui väsinud Drogba oli, kuid Torres tegi minu meelest kaitses kohutava esituse. Kord jäi ta oma mehest maha, kord jäi jooksu alustamisega hiljaks. Barcelona suluseisust löödud värav oleks olnud just tema süü. Lisaks muidugi see, et ta mitu korda oma kasti juures palli kaotas.

Edasist mäletan väga täpselt. Minuteid ja sekundeid hakkasin lugema siis, kui mängitud oli 82 minutit. Viimati möödus aeg nii aeglaselt siis, kui Sloveenia mängis Serbiaga ning kaalul oli Eesti pääs play-offi. 83. 84. 85...

Lõpuks olin oma arvuti taga peaaegu hullumas. Kui oleksin küüntenärija, oleksin ilmselt praegu ka oma varbaküüntest ilma. Ja siis...

Rõõmupisarad

...Torres kaotab taas palli. Keegi Chelsea meestest lööb selle aga puhtaks ning õnnega pooleks kaitsjate seljataha sattunud hispaanlane saab vabalt joosta. Kommentaator Gary Neville'i hüüe "He's in!" äratab mu justkui üles. Ma ei julge veel kuidagi reageerida, sest see on ju Fernando Torres.

Kuid mees ei eksi. Uskumatult külma rahuga sörgib ta väravavahist mööda ning lükkab palli tühja väravasse. Võin vanduda, et mu silmadesse tõusid pisarad. See oli ülev hetk. Justkui oleksin kolmveerand tundi vee all hinge kinni hoidnud ning lõpuks pinnale pääsenud.

Tagantjärele on naljakas mõelda, et ma hüppasin mööda tuba ringi ning kekslesin nagu väike laps, sest üks meeskond, keda vihkan, lõi teisele, keda vihkan, värava. Ja mul olid kohe päris kindlasti paar pisarat silmis.

Sellist pingelangust pole ma ammu tundnud. See mõjus füüsiliselt - kuigi ma olin kogu mängu vait olnud, oli mul hääl ära. Ma olin reaalselt väsinud, sest olin nii pinges olnud.

Aga kui nüüd emotsioonide pealt mängu enda juurde tagasi tulla, siis peab märkima, et sellise esitusega Barca finaalikohta ei väärinud. Ei olnud uusi ideid - 180 minutit taoti ühtemoodi pead vastu seina ja kui sein ikka katki ei läinud, taotigi enda pea lõhki. Mis sellest, et kirves ja haamer olid käes. Mis sellest, et sein tavalisest ühe ploki võrra õhem oli.

Chelsea aga tõestas harukordsel moel, et üks vana mõttetera peab paika - kaitse võidab meistritiitleid. Selles mängus tuli see väga otseselt välja.

Minu võit

Saan täna oma sõbraga kokku. Täna on minu kord talle näkku naerda. Viimastel aastatel on need asjad ikka vastupidi käinud. Mis siis, et väljakul oli Chelsea, mitte Manchester United.

Praeguseks on ka selge, et Chelsea kohtub finaalis Müncheni Bayerniga. See langetas minu südamelt veel ühe kivi - nimelt on Real minu jaoks ka üks nendest sümpaatsetest meeskondadest ning kui nad oleksid Chelseaga vastamisi läinud, oleksin kahestunud, teadmata, kellele pöialt hoida. Õnneks on nüüd kõik selge - minu hääl kuulub sellele Londoni meeskonnale. Kuigi kõik räägib taas nende vastu. Aga tundub, et neid see ei huvita.

See ongi vist jalgpalli võlu - selliste emotsioonide tekitamine. Ütlen veelkord, et Chelsea (on) oli minu jaoks ebasümpaatne meeskond. Inglise liigas taotagu nad mutta. Aga tükike minust on nüüd Chelsea fänn. Aamen.