Väga hea kokkuvõte. Ja loomulikult on naiste jalgpall värvilisem ja mitmetahulisem kui paljas statistika. Selle MM-i üheks mustriks (nagu ka aasta tagasi meeste MM-il) oli jalgpalli võit. Koondised, mis tegeleseid poliitilise aktivismiga sõitsid aegsalt koju, kes peale alagrupimänge (Saksamaa), kes sõelmänge (USA, Norra). Meediafoon, kuidas USA koondist peale ebaõnnestumist kodumaal vasu võeti oli ennekuulmatu. Kogu asja olemuse võtab kokku üks lause "It may seem like we lost this game by a millimeter, but we lost this tournament by a mile" (Tobin Heat , 181 mängu 36 väravat USA koondises). USA võib olla olnud valitsev jõud, kuid ka teised riigid ei seisa paigal. Eriti jõuliselt on edasi liikunud need , kelle kodused liigad on tugevad ja suudavad mängima meelitada maailma parimaid. Üks on selge, tegelik naistejalgpalli keskus on siiski veel Euroopa. Hoolimata segadustest isekeskis. Ehedaimaks näiteks ehk Hispaania koondis, mille peatreenerile Vildale veel napp aasta tagasi kanakarja kambakat üritati teha, tõestas, et jalgpall võidab. Lõpetuseks on sobiv meenutada FIFA president Gianni Infantinot, keda enne turniiri halastamatult rünnati, eelkõige turniiri formaadi, aga ka tasemevahe ja vähese nähtavuse pärast. Ei jõudnud veel turniir lõppedagi kui lausekatked “pick the right battles”, “the power to convince us men what we have to do and what we don’t have to do” , “With me, with Fifa you will find open doors. Just push the doors, they are open” ... tõmbasid sae kenasti käima. Elame näeme, aga rõõm on tõdeda, naiste jalgpall on tagasi ;)