Luup peale | Emotsionaalne Levadia lõpetas karikafinaalis Flora totaalse rohevalge võimu (galerii!) (8)
Evald Tipneri karikafinaalis alistas FCI Levadia tänu Robert Kirsi 70. minuti väravale 1:0 mullust võitu kaitsnud FC Flora ja tuli kolme-aastase pausi järel Eesti karikavõitjaks. Ühtlasi lõpetati Tallinna derbides suisa kahe-aastaseks veninud võidupõud.
Kohtumise esimene poolaeg oli küll üpris hoogne ja mõlemapoolsete võimalustega jalgpall, aga samas ei pidanud kumbki väravavaht tegema ainsatki tõrjet, sest tõsiste pealelöökideni kumbki ei jõudnud. Midagi jäi ikka puudu. Kas eelviimane või viimane sööt. Või siis löögitäpsusest või seadsid kaitsjad bloki ette.
Teise poolaja edenedes hakkas mängijates kuhjuma väsimus, mis muutis mängu avatumaks. Kumbki meeskond ei suutnud platsi enam sama hästi kontrollida, sest jõudlust polnud. Mängu esimese tõrje pidi 53. minutil tegema Karl Andre Vallner, kes püüdis Konstantin Vassiljevi karistuslöögi 28 meetrilt.
Flora ohustas uuesti 60. minutil, kui Vassiljev ja Sergei Zenjov mängisid löögile Rauno Sappineni, kelle löök võttis rikošeti ja läks väravast veidi mööda. 62. minutil eksis paremkaitsja Antonov ja soodne šanss avanes Sergei Zenjovil, aga Vallner püüdis karistusalast sooritatud madala löögi. Viis minutit hiljem sai Antonovist aga Levadia sangar, kui tema meeleheitlik kaitsetöö nurjas Henrik Ojamaale avanenud soodsa šansi.
70. minutil oli Levadial kasutada nende kolmas nurgalöök. Zakaria Beglarišvili toimetatud tsenderdus leidis üles Volodõmõr Bajenko ja jõudis siis Brent Lepistu kaudu Robert Kirsini, kes palli ülepealöögiga Floa võrku saatis. Levadiat ootasid ees pikad 20 minutit, mille jooksul tuli eduseisu kaitsta. See õnnestus, kuigi kahel puhul oli Flora viigiväravale väga lähedal.
82. minutil saatis Flora trahvikasti pika palli, mille Märten Kuusk lükkas ette Rauno Sappinenile, kes udjas palli Vallnerist mööda, aga enne väravajoont jõudis kohale Rasmus Peetson ja klaaris. 90+3. minutil tekitas Flora oma viimase võimaluse, kui Vassiljevi tsenderdus jõudis tagumisse posti liikunud Lilanderi jalale, kes kõmmutas, aga Vallneri tõrjus lati alla teel olnud palli.
Peagi kõlas lõpuvile ja Levadia valgus võidumöirge saatel platsile. Sinna tõttas ka klubi president Viktor Levada, kes polnud kolm aastat saanud mitte ühtegi tiitlivõitu tähistada. Nagu Anton Tolordava mängujärgne Instagrami-live näitas, proovis Levada puudujääki riietusruumis kõigest väest tasa teha. Karikavõit on vägev värk! Soccernet.ee tähelepanekud:
Kui kaks võistkonda kohtuvad lühikese aja (näiteks nelja päeva) jooksul kaks korda, juhtub päris sageli, et esimene kohtumine pikeneb teise matši võrra. Tallinna derbi topeltduelli puhul oli kahtlemata üleval oht, et Levadia äng – kolmapäevane 2:4 kaotus tähendas, et 2019. aasta maikuusse ulatunud võiduta seeria Flora vastu pikenes veelgi – kandub üle karikafinaali.
Nii ei läinud. Juba esimese 15 minutiga oli selge, et Levadia on suutnud kolmapäevase pettumuse selja taha jätta. Uus päev, uus võistlus, uus mäng ja uus väljakutse. Levadia esitusest oli kadunud nende kolmapäevase esituse rikkunud lohakus. Närvilisust oli endiselt – karikafinaal ikkagi –, aga sellest tingitud eksimused suudeti teineteist aidates ära paigata.
Kolmapäevases Premium liiga mängus seda ei näinud ja seetõttu seal Flora 28 minutiga asjad selgeks tegigi (tolleks hetkeks oli Flora 3:0 ees). Levadia vajas kinnitust, et nad on suutelised oma filosoofia ja stiiliga Flora maha murdma. Peatreener Marko Savic märkis küll, et tänases finaalis nad endale omast jalgpalli ei viljelenud, vaid tegu oli lihtsalt ühe suure võitlusega, aga emotsioon kaalub antud juhul taktikalise analüüsi selgelt üles.
Alates 2019. aasta lõpust oli FC Flora võitnud Eestis kõik, mis võita andis. Tol sügisel tuldi Eesti meistriks, eelmisel aastal võideti hakatuseks superkarikas, seejärel Evald Tipneri karikas ning kaitsti väga veenva ülekaaluga meistritiitlit (29 mängust saadi 26 võitu, 2 viiki ja 1 kaotus). Lisaks 2019. aasta hea ja 2020. aasta väga hea eurohooaeg.
Flora võim jätkus tänavu, kui hooaega alustati superkarikavõiduga. Kolmapäevane 4:2 ülesõit Levadiast viitas, et hooaeg võib kiskuda sama ühepoolseks nagu mullune. Levadia tõestas endale, et see ei pruugi nii minna. Kas nad suutsid karikafinaalis saadud 1:0 võiduga ka Florasse kahtluseussi istutada, selgub edasise hooaja käigus.
Karikasarja emotsiooni meistrivõistlustele edasikandmine on kindlasti võimalik, aga see pole garanteeritud. Näiteks 2008. aasta kevadel alistas Flora karikasarja poolfinaalis penaltiseerias toonase Eesti jalgpalli kindla valitseja Levadia ja tekitas ootuse, et nad tõusevad ise troonile. Tulemus? Levadia tuli meistriks nii tol 2008. aastal kui ka järgmisel ehk kokku neli hooaega jutti, mis on Eesti klubijalgpallis siiani ainulaadne saavutus.
Totaalne rohevalge võim sai täna Lillekülas otsa. Milline on Flora vastus? Ja kuidas kontreerivad sellele nende tiitlirivaalid Levadia ja Paide Linnameeskond?
3. Kas kindel penalti? Igatahes kindlasti mitte kollane Ojamaale
Esimese poolaja enim kõneainet tekitanud intsident leidis aset 37. minutil Levadia karistusalas, kui Henrik Ojamaa murdis läbi ning kukkus pärast kokkupõrget Levadia keskkaitsja Anton Tolordavaga. Kohtunik Juri Frischer ootas ja fikseeris lõpuks Levadia kasuks vabalöögi ja karistas Ojamaad simuleerimise eest kollase kaardiga.
ETV vaheajastuudios oli Rimo Hundi, keda ei saa kohe kindlasti süüdistada soojades suhetes Floraga, hinnang ühene: sellest olukorrast tulnuks Florale penalti vilistada. Vast nii kategooriline olla ei saa, aga kindlasti oli Ojamaale simuleerimise fikseerimine 100% vale otsus. Tolordava tuli Ojamaale külje pealt sisse ja sellises olukorras ei saa ründajale ette heita ei kukkumist ega ka kontakti võimendamist.
Aegajalt tuleb keegi tarkpea ikka ja jälle välja ultimaatumiga, et kui ründaja karistusalas kukub, peab määrama kas penalti või kollase kaardi ja muid variante pole. On küll. Mäng võib niisama edasi ka minna. See on sageli kõige parem, õigem ja õiglasem variant. Võib-olla mitte tänase derbi 37. minutil, sest nagu Hundi ütlus viitas, penaltiks ainest jagus.
FC Flora parim šanss kohtumist juhtima asuda avanes 67. minutil, kui Michael Lilander leidis osava sööduga Levadia liinide vahel vabasse tsooni liikunud Konstantin Vassiljevi, kes jätkas paremasse äärde Sergei Zenjovile, kes saatis värava ette madala ja terava tsenderduse. Tagumisse posti sööstis seda ründama Henrik Ojamaa.
Värav polnud mitte õhus, vaid enamike A. Le Coq Arenal viibinute mõtetes juba ära löödud, aga Ilja Antonov nende sekka ei kuulunud. Levadia vasakkaitsja trügis Ojamaad nii kuidas jaksas ja suutiski Flora ääreründajat piisavalt segada, et too ei saanud palliga korralikku kontakti ja löök põrkels väravast mööda.
Antonov tähistas oma sooritust vägeva möirgega, mis võttis sümboolselt kokku Levadia hingestatud esituse. Kolm minutit hiljem oli pall Flora võrgus, sest Levadia võitis vastase karistusalas kolm duelli järjest. Esmalt oli Volodõmõr Bajenko õhus parem Marco Lukkast, siis Brent Lepistu Martin Millerist ja lõpuks Robert Kirss teda katnud Michael Lilanderi ja Märten Kuuse.
5. Levadia on kaotanud karikafinaali ainult iseendale
Levadia jaoks oli tegu klubi ajaloo 10. Eesti karikavõiduga. Finaalis mängiti 11. korda ning ainus kaotus pärineb 2002. aastast, kui jäädi alla omaenda duublile. Toona oli põhimeeskonnaks Maardu Levadia ja duubliks Tallinna Levadia, mis mängis aga samuti kõrgliigas. Üllatuslikult võitis finaali Ruslan Jagudini kahest väravast 2:0 Tallinna Levadia, kes kvalifitseerus seeläbi UEFA karikasarja, kunas Maardu Levadia pidi leppima Intertoto karikasarjaga.
Flora jaoks oli tegu klubi ajaloo 14. karikafinaali ja kuuenda kaotusega. Seega kui meistritiitlite osas omab Flora kindlat 13:9 eduseisu, siis karikavõitude osas juhib Levadia 10:8.
Kolmapäevases derbis juhtus Levadia esiväravavahil asi, mis piinlik iga kollkipri jaoks – talle löödi värav otse nurgalöögist. Kas Rauno Alliku tegi talle tolles situatsioonis vea või mitte, on nüanss, mis meelde ei jää. Otse nurgalöögist sündinud värav aga küll. Lisaks oli Vallner kolmapäeval muudeski episoodides ebakindel.
Jalgpalluri jaoks on aga kõige tähtsam mäng järgmine mäng. Kvaliteeti näitab see, kui kiiresti suudetakse vigadest üle saada ja ootuspärasele nivoole naasta. Vallner tegi täna väga kindla ja rahuliku partii, mille krooniks oli 90+3. minuti hiilgav reaktsioonitõrje. Kui Michael Lilander löönuks sealt 1:1 viigivärava, järgnenud lisaaeg, kus kõik emotsionaalsed trumbid juba Flora käes.
Ning käesolev lugu räägiks võib-olla hoopis teistsugust juttu. Aga Lilander ei löönud, lisaaega ei tulnud, Flora emotsionaalseid trumpe ei saanud ja artikkel räägib sellest, kuidas Levadia pani punkti Flora totaalsele võimule Eesti klubijalgpallis. Vallneri lõputõrje oli selles kõige väga tähtis komponent.
Samas on aus märkida, et ühe mängija esiletõstmine pole tänase karikafinaali järel kohane (Soccernet.ee mänguülevaate formaadist lähtuvalt tuleb seda siiski teha), sest karikavõidu pant oli silmatorkavalt võistkondlik esitus.
Protokoll:
22. mail kell 19.30 A. Le Coq Arenal
FCI Levadia - FC Flora 1:0 (0:0)
70. Robert Kirss
Väravasöödud: 70. Brent Lepistu
Hoiatused: 16. Ilja Antonov, 80. Zakaria Beglarišvili, 82. Brent Lepistu - 37. Henrik Ojamaa, 61. Marco Lukka, 81. Henrik Pürg
Mänguolud: +13, vahelduv pilvisus, muruväljak heas seisukorras
Pealtvaatajaid: 0, pole lubatud
Peakohtunik: Juri Frischer
Abikohtunikud: Silver Kõiv, Veiko Mõtsnik
Neljas kohtunik: Kristo Külljastinen
Levadia: Karl Andre Vallner, Ilja Antonov, Volodõmõr Bajenko, Anton Tolordava, Rasmus Peetson, Brent Lepistu, Zakaria Beglarišvili, Igor Žurahhovski (85. Trevor Elhi), Frank Liivak, Ernest Agyiri (63. Mark Oliver Roosnupp), Robert Kirss (78. Strahinja Krstevski).
Varus: Artur Kotenko, Markus Jürgenson, Trevor Elhi, Mark Oliver Roosnupp, Artjom Komlov, Strahinja Krstevski, Hannes Anier.
Flora: Matvei Igonen, Michael Lilander, Henrik Pürg, Märten Kuusk, Marco Lukka, Markus Soomets, Martin Miller, Sergei Zenjov (74. Rauno Alliku), Konstantin Vassiljev, Henrik Ojamaa (79. Daniil Kuraksin), Rauno Sappinen (83. Sten Renkort).
Varus: Karl-Romet Nõmm, Kristo Hussar, Markkus Seppik, Markus Poom, Rauno Alliku, Daniil Kuraksin, Sten Reinkort.
Telwplaan lihtsalt ei näinud seda aga oli 16meetri kaugusel ja ei näe vä
Miks te üldse riputate täiesti mõttetuid medaleid kaela kui need kellelegi korda ei lähe ja noormängijad nagu saasta kaelast ära viskavad?
