Manchester City ajaloo esimene Meistrite liiga finaal lõppes samamoodi nagu nende vastase Londoni Chelsea oma 13 aastat tagasi. Hinges tühjus ja protokollis kaotus teiselt Inglismaa klubilt, kel tugevaimast eurosarjast varasem triumf ette näidata.

Chelsea kaotas niimoodi 2008. aastal Manchester Unitedile, aga alistas täna Portos 14 110 pealtvaataja – koroonatingimustes on see number rõõmustavalt suur! – ees tänu Kai Havertzi 42. minuti väravale 1:0 Manchester City, kelle peatreeneri Pep Guardiola ootus karjääri kolmanda Meistrite liiga trofee järele jätkub.

2009. ja 2011. aastal FC Barcelonaga Euroopa meistriks tulnud Guardiola üheksa järgmist katset (üks Barcelonaga, kolm Müncheni Bayerniga, viis Man Cityga) on kõik lõppenud luhtumisega. Tänavu jõudis ta esimest korda pärast 2011. aastat finaali, aga kavaldati üle noorema kolleegi poolt, kes oli aastavahetuse ajal veel töötu.

Jõulude ajal vallandati Tuchel Pariisi Saint-Germainist, kelle ta eelmisel hooajal finaali juhtis. Jaanuaris nimetati ta Frank Lampardi asemel Chelsea peatreeneriks. Tuchel timmis seni pilla-palla hajevil olnud kaitse raudkindlaks ja juhtis meeskonna selle toel Meistrite liiga finaali, kus võimas Manchester City selgelt üle mängiti. Meistritöö nii täna kui ka eelmise nelja kuu kokkuvõttes.

Lisaks Pep Guardiola ootusele jätkub ka Manchester City omanike, Araabia Ühendemiraatide kuningakoja oma. 2008. aastal ostsid sealsed naftašeigid Inglismaa klubi selge sihi ja plaaniga viia see Euroopa absoluutsesse tippu. Teekonna käigus on kulutatud tohutult palju raha ja nüüd jõuti lähemalt kui kunagi varem. Aga pärale mitte.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb tõdeda, et see, et tänavune finaal on atraktiivsemast sordist, sai selgeks üpris ruttu. Sündmusi jagus mõlemasse platsi otsa ning meeskondade hoiak oli ründav. Esimene teravus sündis 8. minutil, kui Edersoni enam kui poolesaja meetri pikkune sööt leidis üles Chelsea liini taha spurtinud Raheem Sterlingi, aga Reece James suutis teda piisavalt häirida, et tulemuseks oli kõigest nurgalöök.

10. minutil söötis Kai Havertz madalalt karistusala keskel olnud Timo Wernerile, kes lõi aga pallist mööda. Järgnes Man City kontra, mille lõpetas Chelsea äärekaitsja Ben Chilwelli spagaat karistusalas. 14. ja 15. minutil kaotas Man City keskväljal palli ja Chelsea viis selle kiirelt kasti ning mängis löögile Werneri. Esimese soorituse – šanss oli tõesti soodne! – püüdis Ederson, teine läks rikošetist mööda.

27. minutil avanes väga hea võimalus Man Cityl, kui trahvikasti keskelt leiti Phil Foden, kes sai palli kenasti omaks ja valmistus juba skoori tegema, kui vägevalt sekkus olukorda Antonio Rüdiger, kes inglase pealelöögi blokeeris. 39. minutil tabas Chelseat tagasilöök, kui vigastuse tõttu jäi mäng pooleli keskkaitsjal Thiago Silval, keda asendas Andreas Christensen.

Kolm minutit hiljem asus Chelsea juhtima, kui Ben Chilwellilt söödu saanud Mason Mount sokutas palli Man City keskkaitsjate vahele spurtinud Havertzile. Sakslase esimese löögi suutis Ederson summutada, aga lahtiseks jäänud palli suskas Havertz väravasse.

Seis oli 1:0 Chelseale ning kui üldiselt on kombeks öelda, et jalgpallis on mängu esimene värav tähtis, siis finaalkohtumistes on ta kohe eriti tähtis. 14 eelmisest Meistrite liiga finaalist ainult kaks oli võitnud 0:1 kaotusseisu jäänud meeskond (Chelsea aastal 2012 ja Madridi Real aastal 2014). Man City sama tempu korrata ei suutnud ja lahkus platsilt kaotajana.

Teine poolaeg osutus esimesega võrreldes kinnisemaks, mis polnud üllatav, sest eduseisus Chelsea hoidus riskidest, püsis kompaktsena ja usaldas oma võimet Man City rünnakud tagasi lüüa. Vaadates Tucheli juhendamisel saavutatud skoore (18 nullimängu 29 võimalikust), oli see hoiak arusaadav. Chelseal oligi põhjust oma kaitsevõimet usaldada.

57. minutil pidi Man City välja vahetama kapteni Kevin de Bruyne, kes sai kokkupõrkes Rüdigeriga peapõrutuse. Belglast asendas brasiillasest ründaja Gabriel Jesus. Neli minutit hiljem nõudis Man City valjuhäälselt penaltit, aga kohtumist hiilgavalt ohjanud Hispaania kohtunik Antonio Mateu Lahoz näitas, et Reece James blokeeris Raheem Sterlingu pealelöögi rinnaga ja sealt põrkas pall vastu kätt ehk tegu oli tahtmatu ja juhusliku käega, mida ei karistata. Juhtunu vaatas üle ka VAR, kes kinnitas Lahozi versiooni juhtunust.

Ülejäänud kohtumise vältel avanes Man Cityl kõigest kaks šanssi, mis väärivad märkimist. 68. minutil sai Cesar Azpilicueta värava ees jala vahele Riyad Mahrezi ristsöödule, mille Chelsea kapteni selja taga luuranud Ilkay Gündogan muidu võrku oleks lükanud. Ning 90+6. minutil pääses Mahrez trahvikasti joonelt lööma, aga äsas napilt üle. Man City tõi platsile kogenud Fernandinho ja Sergio Agüero, aga pööret ei suutnud tuua nemadki.

Teise poolaja parim šanss avanes hoopis 73. minutil Chelseale, kui kontrarünnakus serveeris Havertz supervõimaluse vahetusmehele Christian Pulisicile, kes lõi aga mööda. Tuchel viskus ahastuses põlvili murule, sest Pulisic jättis ukse ju Man City jaoks irvakile. Sisseastumiseks polnud Chelsea tänasel vastasel aga rammu. Tucheli ehitatud lävepakk oli liiga kõrge. Soccernet.ee tähelepanekud 66. Meistrite liiga finaalist:

Vanemad jalgpallisõbrad mäletavad Tallinnas vuranud Ikaruse trollibusse ilustanud plakateid "kuue kuuga trollijuhiks". Meistrite liiga võitmise osas eeldaks, et see nõuab mõnevõrra pikemat süvenemist, aga Londoni Chelsea tõestab vastupidist. Nad on oma mõlemad Meistrite liiga tiitlid võitnud nii, et vallandasid keset hooaega peatreeneri.

2012. aasta märtsi alguses sai sule sappa Andre Villas-Boas, kelle abitreener Roberto di Matteo juhtis meeskonna Münchenis mängitud finaali, kus alistati penaltiseerias Bayern. Nüüd siis mängiti viiendat hooaega Guardiola Manchester City üle nii, et meeskond juhendas Tuchel, kelle esimene mäng Chelsea peatreenerina toimus neli kuud ja kaks päeva tagasi.

Reeglit siit otsida ei tasu. Küll aga näitab Chelsea kaht Meistrite liiga võitu ühendav pentsik asjaolu, et jalgpallist ei tasu otsida ülearu palju absoluutseid reegleid. Asjad, mis toimivad ühes kohas või ajas, võivad teistsuguses keskkonnas osutuda täiesti kasututeks.

Kui Manchester City kaotas mullu Meistrite liiga veerandfinaalis Lyoni Olympique'ile, oli diagnoos lihtne – Pep Guardiola mõtles üle, sest hakkas mingil põhjusel Prantsusmaa klubi pelgama ja saatis väljakule liialt kaitsva koosseisu. Täna mõtles Guardiola teistpidi üle, sest valis finaalis liialt ründava koosseisu, mis võimaldas Chelseal matši avapoolajal endale sobivasse sängi suunata.

Man City ridades on kaks väga head kaitsvat poolkaitsjat – kogenud Fernandinho ja tema noorem kolleeg Rodri. Mõlemad leidsid end täna vahetusmeeste seast. Et põhikoosseisu kuulusid Ilkay Gündogan, Bernardo Silva, Riyah Mahrez, Kevin de Bruyne ja Phil Foden, oli igati ootuspärane, sest nad olid alustanud ka mõlemad veerandfinaali Dortmundi Borussia ja mõlemat poolfinaali PSG vastu.

Aga kõigis neis neljas mängus oli keskväljal tegutsenud ka Rodri või Fernandinho, kes hoidis tagalas asjad korras ja pakkus turvapatja, mis võimaldas äärekaitsjatel (Oleksandr Zintšenko ja Kyle Walker) julgemalt rünnakule lülituda. Finaalis Chelseaga jättis Guardiola aga turvamehed pingile ja saatis algkoosseisus platsile Raheem Sterlingu, kelle hooaeg pole ühegi tema talendile väärilise mõõdupuu järgi hea olnud.

Guardiola avantüür ei tasunud end ära. Chelsea keskpoolkaitsja Jorginho oli eelmistes mängudes olnud tõesti ebakindel. Võib-olla sooviti ründejõu lisamisega just teda survestada, võib-olla nähti Chelsea nõrkusi mujal, aga esile neid tuua ei suudetudki. Man Cityl oli mängu jooksul ainult üks väga hea väravamoment – Fodeni 27. minuti šanss. Seda on liiga vähe.

Fernandinho sekkumise järel teise poolaja keskel Man City mängupilt paranes. Rollid paistsid paremini paika loksuvat. Aga kahju oli juba sündinud, sest esimesel poolajal oli meeskond balansist väljas, mille Chelsea muundas mitmeteks vasturünnakuteks. Kui esimese 20 minuti jooksul Chelseale avanenud šansid jäid Werneri puujalgsuse tõttu väravateks löömata, siis Havertz 42. minutil ei halastanud.

"93.20" ja "Agüero" on numbrikombinatsioon ja nimi, mis jäävad Manchester City lugu igaveseks kaunistama, sest just nii palju oli 2012. aasta maikuus kulunud mänguaega Queen's Park Rangersi vastu, kui argentiinlane lõi värava, mis tagas klubile Inglismaa meistritiitli ja algatas uue ajajärgu.

Uuel nädalal liitub Manchester City legend Agüero kahe-aastase lepingu alusel FC Barcelonaga. Eelmisel nädalal ütles ta kümne eduka hooaja järel hüvasti Etihadi staadionile nii, nagu ründajale kohane – lõi lahkumismängus Evertoni võrku kaks palli.

Meistrite liiga finaali lõpuni oli jäänud 20 minutit, kui Portos viibinud Manchester City fännid hakkasid Agüero nime skandeerides teda platsile nõudma. Guardiola saatiski kogenud edurivimehe, kes temalt tänavu mänguaega pälvinud vähe, viimase vürhvliviskena platsile, aga abi sellest polnud.

Meistrite liiga lõppes kolmandat hooaega järjest Saksamaa treeneri võiduga. 2019 kuulus esikoht Jürgen Kloppi juhendatud Liverpoolile 2020 Hansi Flicki treenitud Müncheni Bayernile ja tänavu Thomas Tucheli ohjatud Londoni Chelseale. Kolm erinevat sama riigi treenerit klubide Euroopa meistrid kolmel järjestikusel aastal peab ju ometi olema ainulaadne saavutus?

Ei, sugugi mitte, inglased tegid selle pulli ära juba 40 aastat tagasi, kui 1980 võitis Euroopa meistrite karikasarja Nottingham Forest (peatreener Brian Clough), 1981 Liverpool (Bob Paisley) ja 1982 Aston Villa (Tony Barton).

2016. aasta Leicester City Inglismaa meistritiitli suurimad sangarid olid Jamie Vardy, Wes Morgan ja Kasper Schmeichel. Tähelepanu pälvis ka N'Golo Kante, aga kuna Prantsusmaa poolkaitsja on loomult väga tagasihoidlik inimene, siis ta lihtsalt ei tõusnud nii esile, kuigi ilmselt pole patt öelda, et just tema oli Leicesteri meistritiitlisulami kõige tähtsam osa.

Vahepealse viie aasta jooksul on Kante tulnud veel korra Inglismaa meistriks (2017) ja samuti maailmameistriks (2018). Nüüd on ta ka Meistrite liiga võitja ja oli finaalis läbinisti oivaline, lõhkudes oma töövõime ja täpsuse abil Manchester City mängu ja ehitades Chelsea oma.

Manchester City - Chelsea 0:1 (0:1)
42. Kai Havertz

Väravasöödud: 42. Mason Mount
Hoiatused: 34. Ilkay Gündogan, 88. Gabriel Jesus - 57. Antonio Rüdiger
Peakohtunik: Antonio Mateu Lahoz
Abikohtunikud: Pau Cebrian Devis, Roberto del Palomar
Neljas kohtunik: Carlos del Cerro Grande
Videokohtunik: Alejandro Hernandez (kõik Hispaania)

City: Ederson, Kyle Walker, John Stones, Ruben Dias, Oleksandr Zintšenko, Bernardo Silva (64. Fernandinho), Ilkay Gündogan, Phil Foden, Riyad Mahrez, Kevin de Bruyne (59. Gabriel Jesus), Raheem Sterling (77. Sergio Agüero).
Varus: Zach Steffen, Scott Carson, Nathan Ake, Eric Garcia, Aymeric Laporte, Joao Cancelo, Benjamin Mendy, Rodri, Fernandinho, Ferran Torres, Gabriel Jesus, Sergio Agüero.

Chelsea: Edouard Mendy, Reece James, Cesar Azpilicueta, Thiago Silva (39. Andreas Christensen), Antonio Rüdiger, Ben Chilwell, Jorginho, N'Golo Kante, Kai Havertz, Mason Mount (80. Mato Kovacic), Timo Werner (66. Christian Pulišic).
Varus: Kepa, Willy Caballero, Andreas Christensen, Marcos Alonso, Kurt Zouma, Emerson, Mateo Kovacic, Billy Gilmour, Christian Pulišic, Callum Hudson-Odoi, Hakim Ziyech, Olivier Giroud.