Ragnar Klavan andis tänasel pressikonverentsil teada, et lõpetab mängijakarjääri ja kavatseb kandideerida Eesti Jalgpalli Liidu presidendiks. Pressikonverentsi järel avas ta kirjutavale meediale oma mõtteid pisut täpsemalt, jäädes siiski suures plaanis üldsõnaliseks.

Ütlesid pressikonverentsil, et Eesti jalgpall vajab muutust. Miks ta muutust vajab?

Ma arvan, et põhjus on selles, et meil on jalgpallimaastikul väga palju proaktiivseid inimesi. Leian, et neile on vaja juhtimisstiili, mis on läbipaistev, avatud ja koostööle suunav. See on kindlasti üks põhjuseid, miks soovisin kandideerida.

Kas see tähendab, et praegu ei ole nii?

Ma ei hakka ütlema, et nii on või nii ei ole, aga see juhtimisstiil või samm, mis viib Eesti jalgpalli edasi, on koostööle suunatud juhtimisstiil.

Mainisid jutu sees korduvalt kaasamist ja koostööd. Kes on see grupp või need inimesed, keda praegu ei kaasata?

Mul on raske detailselt spekuleerima hakata, kes on sees ja kes on väljas. Olen nüüd ümmarguselt kolm aastat Eestis tagasi olnud ja meie jalgpallimaastikku näinud läbi erinevate silmapaaride, olles tippmängija, klubijuht, lapsevanema ja juhatuse liige. Ma ei läinud EJL-i juhatusse sellise agendaga, et nüüd presidendiks kandideerida. Reaalne põhjus oli see, et tahtsin aru saada, mis meil toimub. Sellest lähtudes oli minu jaoks järeldus, et mõnikord tundub jalgpalliliit mingisuguse saarena: osad käivad seal, osad ei pääse sinna kohale ja osad ei võta seda teekonda üldse ettegi. Selline on olnud minu mulje.

Kas see on mulje, millega võtad kokku oma senise aja jalgpalliliidu juhatuses?

Ütlen veelkord, et see ei olnud nii, et läksin juhatusse ja selle põhjal seadsin nüüd oma kandidatuuri üles, aga see oli kindlasti üks tõuge selles suunas.

Mida sa juhatuses siis teinud oled?

See ei olegi mingi salapärane asi. Kuidas seda nüüd kokku võtta ... asi ei ole detailides, vaid asi on sisus. Peame ka küsima, miks kõik inimesed ei soovi ühtse löögirusikana Eesti jalgpalli edasi liigutada.

Selgita palun oma eelmist kujundit saarele jõudmisest natuke lahti.

Jalgpalliliit kaasab väga paljusid liikmeid, aga mõnikord on ikka selline tunne, et osad ei jõua selle saare peale või et osad ei võta seda teekonda üldse ette. Tegelikult ka - oleme nii väikesed ja kui tahame mingit erilist või suurt asja jalgpallis korda saata, siis peame seda kõik koos tegema. See ei ole võimalik, kui meie jalgpalliühiskond on polariseerunud.

Kas praegu on?

Ma arvan, et kindlasti on mingeid nurkasid, kus kõik inimesed ei ole kaasatud.

Jalgpalliliidul on 107 liiget. Kui seda nimekirja sirvida, siis on üsna palju ühendusi või moodustisi, mis on seotud praeguse juhtkonnaga. Mägi, mille otsa tuleb ronida, tundub seda arvestades päris järsk.

Jah, kindlasti, aga loodan, et need 107 liiget näevad Eesti jalgpalli tulevikku ja visiooni sarnaselt kui mina. Kõigil on võimalik see teekond valida.

Ütlesid pressikonverentsil, et isegi juhul, kui osutud valituks, kavatsed Tallinna Kalevi presidendina jätkata. Praeguse presidendi osas on olnud teravaid ütlemisi, mis puudutab seda, et ta on korraga olnud liidu ja klubi juht. Kas sina ei näe siin konflikti?

Pigem näen konflikti selles ja tulen selle lause juurde tagasi, et asi ei ole detailides, vaid sisus. Kui detailselt võtame, siis Eesti Jalgpalli Liidu president ei ole FC Flora president. Aga sisu poolest on ... (mõtleb tükk aega)

Punkt?

Jah. Sisu poolest on vastupidi. Ma ei hakka inimestele ütlema, et Tallinna Kalevi president ma enam ei ole ja sellega ma ei tegele. Ütlengi välja, et jah, Tallinna Kalev on see klubi, aga kindlasti ei saa ma olema täiel määral Kalevi juures, vaid saan aru, et Eesti jalgpalli juhtimine on minu prioriteet.

Mis veel praegu valesti on? Ühe asja tõid juba välja.

Arvan, et praegusel hetkel ei muutu ma detailseks, vaid jätan sisu selliseks. See teekond saab edasi olema pikk. Saame veel rohkem rääkida.

Mis juhtub siis, kui sa presidendivalimisi ei võida?

Jään Eesti jalgpalli juurde ja üritan kaasa aidata nii palju ja nii hästi kui saan. See ei ole selline koht, et kui ma ei saa, siis solvun ja lähen üldse ära. Põhjus, mille pärast kandideerin, on see, et meil on rohkemaks potentsiaali, usun seda väga sügaval oma südames. Mis iganes tulemus kevadel tuleb, ei määra seda, kas ma üldse jalgpalli juurde jään või mitte.

Oled korduvalt rääkinud innovatsioonist. Mida sa sellega silmas pead?

Kõigepealt tahaksime ehk midagi ägedat ja tehnoloogilist võib-olla juurde panna. Üks tähtis osa on ka koostöö: kui koostööd ei ole, siis ei ole võimalik innovatiivselt käituda. Innovatsioon on ka inimeste kaasamine. Detailsemalt rääkides on innovatsioon jalgpallis olnud väga suur, kuni selleni välja, mis väljaku peal toimub ja kuidas mängijaid arendatakse. Läheksin tagasi põhjamaalase juurde, kes on läbi ajaloo kahe sõnaga - innovatsioon ja koostöö - teinud suuri muutusi. See on point, mida tahaksin sellega öelda.

Mida ütles abikaasa Lili, kui talle ütlesid, et lõpetad, aga ei lõpeta?

Eks kodus on alati arvestatud, et kui mul unistused tulevad, siis näen nende nimel hästi palju vaeva.

Ei tundu eluliselt usutav, et mõte kandideerida tuli eile. Kui kaua see plaan sul tegelikult küpses?

Jah, päris eile see ei tulnud, aga väga pikka aega ei ole ma ka seda kaane all hoidnud. Suurusjärk jääb paari nädala või kuu aja raamistikku.

Kui koondises lahkumismängu pakutakse, kas võtad vastu?

Ma ei oska isegi ennast sellesse võtmesse mõtlema panna. Seda peab tulevikus vaatama.

Ütlesid, et sul oli kõne Aivar Pohlakuga. Kas selle kõne põhjal eeldad, et valimisvõitlusega võib kaasneda sopaloopimine?

Seda vestlust ma ei kommenteeri. Kui Aivar soovib sellest lähemalt rääkida, siis saate temalt sellest lähemalt küsida. See oli meie omavaheline vestlus.