Soccernet.ee toimetusel on juba aastaid tavaks jagada Eesti koondislastele pärast mängu kümnepalliskaalal hindeid. Sellest kombest oleme kõrvale kaldunud harva ja enamasti on põhjuseks olnud kollektiivne lati alt läbi jooksmine. Viimases patus Argentina vastu mänginud Eesti koondist süüdistada ei saa, sest üritati ja pingutati. Kuid klassivahe, mida kroonisid Lionel Messi viis väravat, oli ikkagi halastamatu.

Mängu parim Lionel Messi – 10. Mõni tabamus viiest, nagu näiteks penalti või totter neljas värav, mille eel eestlased tribüünilt kõlanud vile tõttu mängimise sisuliselt lõpetasid, suudeti Messile suuresti kinkida. Nii mõnigi teine oli seevastu kunstniku pintslitõmme, mille vaatamise eest tasub miljoneid maksta. Igal juhul suudavad sellisel moel 90 minutit platsi valitseda ainult suured meistrid.

Kui teha katset halva mängu juures – sest 0:5 lüüasaamine ükskõik kellelt on halb, selle vastu vaielda ei saa – head nägu teha ja naljagi visata, võib öelda, et püüdsid eestlased mis nad püüdsid, Messi korjas endale ka kõik meie poiste hinded. Eesti koondislaste puhul torkas silma eelkõige see, kes mängib igapäevaselt kodumaal ja kes välisliigades. Mis tahes poolesekundilise mõttepausi, palli omaksvõtul venitamise või sööduga kõhklemise eest karistasid argentiinlased Eestit järjekindlalt ja tõhusalt. Rahvusvahelisel tipptasemel pakutav ja nõutav mängutempo on lihtsalt Premium liigaga võrreldes midagi hoopis muud.

Mõistagi saab välja tuua ka individuaalseid prohmakaid. Kas oli põhjuseks ülehäälestumine või miski muu, teab vaid Matvei Igonen ise, kuid on andestamatu, et väravavaht sööstab juba esimestel mänguminutitel sellisel moel karistusalas vastase jalgadesse ja põhjustab penalti. Eesti masti võistkonna vähesed võimalused maailma tippude vastu midagigi korda saata kahanevad kiirelt nullilähedaseks, kui vastasele kiire värav kinkida, aga just seda Igonen paraku tegi.

Tõsi, hiljem suutis ta pattu mitme korraliku tõrjega pisut heastada, kuid mitte kustutada. Sama võib öelda kaitseliini kohta, sest viis sisselastud väravat on ikkagi viis sisselastud väravat, tegutsegu mehed mõnes üksikus olukorras kui tahes hästi.

Ometigi võib positiivselt välja tuua Maksim Paskotši esituse. Ta mängis koondises esmakordselt viiemehelise kaitseliini keskmise mehena, mis nõuab äärel olemisest veelgi paremat olukordade lugemist-hindamist ja kaaslaste juhendamist, kuid sai sellega tublilt hakkama ega väristanud jalga. Nagu Paskotši pärast mängu tunnistas, ei suutnud temagi Messit soovitud moel taltsutada, kuid samaga on aastate jooksul hätta jäänud sajad palju-palju kogenumad ja nimekamad mehed kui 19-aastane Tottenhami noortemeeskonna liige.

Pamplona õhtus säras eredaimalt muidugi Messi, ent täpselt nagu mõned päevad varem Itaalia vastu võidetu Finalissimas, võimaldas tal seda teha ülejäänud argentiinlaste ühtlaselt kõrge tase. Just see lämmatas ka Eesti koondise praeguste tugitalade Karol Metsa ja Mattias Käidi esituse, mis oli nende enda mõõdupuu järgi pigem igati tubli, ent jättis nad vastastest siiski väga-väga kaugele.

Niisiis – Eesti ei kukkunud läbi, nagu näiteks 2016. aastal võõrsil Portugalile 0:7 alla jäädes, samal aastal Bosniale ja Hertsegoviinale 0:5 kaotades ning seejärel ka Belgialt 1:8 klohmida saades. Samuti polnud tegemist Mainzi 0:8 saunaõhtuga. Kõigil neil puhkudel hindas Soccernet.ee Eesti koondise tervikuna ühemõtteliselt ebaõnnestujaks. Aga kiitmiseks ei ole samuti põhjust.

Tuleb vaid uskuda, et kokkupuude maailma parimate sekka kuuluva koondisega andis kõigile platsil käinud Eesti koondislastele kaasa tarkusekilde, mida edaspidise karjääri jooksul rakendada. Hoolimata mullusest hetkelisest tõusulainest kisub praegune seis nukraks, sest pärast märtsikuist põrumist Küprosel näib koondis vähemalt mängupildi põhjal olevat minetanud suure osa sellest innukusest ja eneseusust, mis iseloomustas Thomas Häberli teekonna algust. Loodetavasti aitab niisuguse tunde ümber lükata juba neljapäevane ülioluline kohtumine Maltaga, mis võib saada Rahvuste liiga D-divisjonist pääsemise osas määravaks.