Mentor ja õpilane soolapuhujate maailmas (0)
Manchester City abitreenerina alustab tööd Pep Guardiola mentor Juan Manuel Lillo, mees, kes on paljude meelest Hispaania jalgpalli ajaloo helgeim pea, teiste arvates aga ei muud kui lihtsalt soolapuhuja.
Kui irooniline, et "Salatoimikud", meie aja kõige mõjuvõimsam sci-fi sari, suutis kottpimedates metsades kõrvale põigata radioaktiivsest udust, kõhedusttekitavalt vale-normaalsetes Ameerika väikelinnades eest silgata inimmaksast toituvatelt mutantidelt ja kitsastes, suitsuga täidetud koridorides laelampide vilkudes mööda hiilida sellest kõige jubedamast: kontorilaua taga istuvast sigaretti sikutavast mehest; kõik selleks, et päästva kodu lävepakul oma kaks numbrit liiga suures FBI-ülikonnas ja läikivates FBI-kingades komistada ning kael murda.
Kui mitmes episoodis ütles sari juba esimese minutiga, et Dana Scullyl on au täita sama rolli, mis varbavaheplätudel Fox Mulderi riidekapis? Sest kui osa algab sellega, et isemõtlev limane ollus imbub läbi konditsioneeri mõne vaese vanaproua magamistuppa, võib Scully oma doktorikraadi ja kvantitatiivse uurimismeetodi lihtsalt sisse istuda. Isegi nendes osades, kus pahalast ei ole kohe võimalik oma silmaga näha:
"Scully, sa pead olema avatud mõtlemisega."
"Mulder, kõik tõendid viitavad sellele, et gaaside kontsentratsioon ..."
"Scully, ma arvan, et need olid tulnukad."
"Ükski ratsionaalne FBI agent, kes on läbinud aastatepikkuse koolituse ..."
"Scully, TUL-NU-KAD!"
"Salatoimikud" tahtis eemalduda kinnistatud kujundusvõtetest ja näidata, et irratsionaalsuses ja impulsiivsuses peitub romantiline võlu. Juhtus aga see, et Mulderi kinnisidee kõiges paranormaalset näha võttis sügavakoelise fetiši kuju ja selle asemel, et lasta Scullyl ta - kogu see sari - tulnukate embusest maa peale tagasi tuua, lubati Mulderil mööda riiki amokki joosta. Juhtus see, et Scully tegi kõik õigesti, lähtus teadusest, reeglitest ja õpitust, aga pidi ikka Mulderit päästma tõttama, kui too jälle peadpidi mõnes ufo-augus kinni oli. Juhtus see, et Scully polnudki määratud võitma. Inimesed tahavad näha rohelist mehikest, mitte perioodilisussüsteemi.
Juan Manuel Lillo ei ole oma karjääri jooksul võitnud ühtegi suurt tiitlit ega juhendanud ka ühtegi tõeliselt suurt klubi. Kinga on ta saanud üheksast meeskonnast. Ometi peetakse teda, meest, kes vormis koos Johan Cruyffiga Pep Guardiolast tipptreeneri, üheks Hispaania jalgpalli ajaloo helgeimaks peaks.
Et Juanma Lillot mõista, temast päriselt aru saada, peab olema lugenud filosoofiat (võin kohe lubada, et sinna kategooriasse ma ei mahu). Sest uskuda, et põhjus-tagajärge ei eksisteeri; et jalgpallis ei ole selliseid asju nagu rünnak ja kaitse; et jooksutrenn mõjutab ainult mängija psühholoogilisi omadusi, on üks asi, aga kui läheme nüüd nii kaugele, et ühe jalgpallimängu tulemus on tähtis vaid haige ühiskonna liikmetele, siis oh sa poiss, paneme rihmad peale ja hakkame siis mööda seda teed sõitma. Kui Johan Cruyff õpetas Guardiola mängu mõistma, õpetas Juanma Lillo Guardiola mõtlema.
Juego de posicion, ungarlaste, hollandlaste, brasiillaste ja teiste eelkäijate põhjal viimistletud söödumängul põhinev jalgpallifilosoofia, mis iseloomustab Guardiola treenerikarjääri, on Lillo vaimusünnitiseks. Nagu ka 4-2-3-1 formatsioon, mis tema enda arvates kuigi palju ei tähenda, sest "keegi võis tuhat aastat tagasi 4-4-2 mängides ühe ründaja natuke allapoole nihutada ja ääred kõrgemale tõsta ja see näebki sama välja". Ta ise kõnnib varjudes, aga tema sõrmejäljed on nii Barcelona, Müncheni Bayerni kui Manchester City trofeedel. Guardiola on mitmel korral tunnistanud, et on Lilloga keerulistel hetkedel aru pidanud ja oma mentori arvamuse järgi talitanud.
Kui Pep Barcelonas alustas, oli Lillo sisuliselt mitteametliku abitreeneri rollis. Veelgi enne, 2003. aastal, kui Lluis Bassat Barcelona presidendiks kandideeris, oli tema valik spordidirektori kohale Guardiola; Guardiola valik Barcelona peatreeneriks Juan Manuel Lillo. Aga saatus tahtis teisiti ja kaks aastat hiljem maandusid Guardiola ja Lillo Mehhikos Sinaloa Doradoses. Seal veetis Lillo Pepiga treeningute järel pikki tunde, vahetades ideid ja jagades oma vaateid jalgpallifilosoofiast. Intuitsioonipõhisel Guardiolal oli didaktilist Lillot vaja sama palju kui Mulderil Scullyt.
Tulemus on eesmärk, aga tulemus ei loe, arvab Lillo. Tulemuseni jõudmine on tähtsam; teekond on meie olemuseks. Kui maratoonar läbib 40 kilomeetrit hiilgavas tempos, aga kukub finiši eel ja kaotab esikoha, kas see jooks ei tähenda siis tema jaoks midagi? Kas inimene ostab 90. minutil pileti, ronib mööda staadionitreppe üles tribüünile, heidab pilgu tabloole ning lahkub seejärel mängult? Või, Lillo kullavaramu parimaid: kas see, et sündimus kasvab, on iseenesest rikastav? Ei, aga protsess, mis selleni viis, on küll pagana rikastav. Ehk protsessi ei ole võimalik tulemustega valideerida, sest inimesed kipuvad kummardama seda, mis lõppes hästi, mitte seda, mida tehti hästi; kiruma seda, mis lõppes pahasti, mitte seda, mida tehti pahasti.
Juego de posicioni ehk seeläbi ka Lillo keskseks ideeks on see, et ilma pallita ei ole midagi, sest pall on ema, jalgpalli elu läte. Kõik väljakul olevad mängijad peavad palli tahtma ja selle nimel vaeva nägema, sest ilma pallita ei saa nad eksisteerida. Selliseks mängijaid kasvatatakse. Jalgpallur ei ole pudel, mida peab täitma; ta on leek, mille peab süütama.
Täiuslik jalgpallimeeskond ei koosneks üldse mitte täiusliku tehnikaga mängijatest - sest juego de posicion ei nõua Lillo arvates hiilgavaid mängijaid - vaid üksteist täiuslikult tundvatest, oma kaaslase kehakeelt, isegi mõtteid lugeda suutvatest palluritest. Veel sügavamale minnes ei eksisteeri jalgpallis ühtegi üks-üks olukorda ega vastasseisu, sest mitte ühtegi sekundit ei saa võtta suurest kontekstist välja. Messi triblas äärekaitsjast mööda: okei, aga kuidas Messi täpselt selles kohas palli sai? Kuidas ta seda olukorda enne palli saamist tõlgendas? Kuidas äärekaitsja seda olukorda tõlgendas? Kas seitse minutit tagasi pidi sama äärekaitsja tegema pika spurdi ja seetõttu jäi ta nüüd, seitse rünnakut hiljem, mängu lugemisega hätta? Või jäi ta hätta hoopis seepärast, et nägi silmanurgast oma paarilist ja jäi murdosa sekundi jooksul tema peale lootma? Kas ta oli eesootava mängu pärast hommikul närvis ja sõi tavapärase asemel kolmandiku vähem kodujuustu ja see mõjutas tema organismi täpselt nii palju, et liblikatiiva efekti tulemusena ei suutnud ta piisavalt kiiresti ümber oma telje pöörata? Ei, Mulder, tulnukad ei ole kõiges süüdi. Me läheme üha rohkem edasi ja edasi, jõuame järjest sügavamale, kuni pea hakkab valutama, jalgpall kaotab oma mõtte, või noh, kogu elu on juba mõtet kaotamas, sest kõige vastu ja kõige nimel saab ju vaielda.
Kui arvestada ka elu jooksul kogutud jalgpalliajakirjad, on Juanma Lillo kodus 30 000 raamatut.
Lillo ja Guardiola, pikendusega Barcelona ja Hispaania, on polariseeriv teema, mitte ainult seepärast, et reeglina sa pallihoidmist kas vihkad või armastad, vaid ka seetõttu, et sellel tasandil on jutud veidi nagu arhitektuuriraamatute sirvimine. Ühel hetkel kirjeldatakse ilusa villa küljes olevat sammast, vaatad pilti, naudid ja kõik on veel hästi, siis läheb järsku jutt intersubjektiivsusele ja fenomenoloogilise reduktsiooni seosele solipsismiga ja ongi järsku kõik, mida fakki, ma ei ole ju piisavalt haritud, et pärast tööpäeva sellist jama läbi elada, tahtsin lihtsalt teada, kuidas torn ehitati.
Lillo vihjab sellele ühes 2011. aasta intervjuus. "Tulemused ei ole vaieldavad. Mäng on vaieldav. Me ründame seda, mis lõppeb halvasti, mitte seda, mida tehti halvasti. Seda teeb meedia! Ja muidugi säilib ka võimalus, et võib-olla ei ole sinu võimuses hinnata, kas kasutatud metodoloogia oli õige. Selle põhjal ei saagi midagi arvata," rääkis Lillo. Ehk pole üldse mõtet tulemustest rääkida, kui sa nagunii ei mõista.
Hispaania keeles on selline väljend nagu vender humo, suitsu müüma, mingit ideed ilma veenva tagapõhjata toetama. Huvitaval kombel on just Lillo see, kes seda selles kontekstis kasutab. "Need, kes müüvad tulemusi, müüvad suitsu. Treenerid, kes räägivad ainult tulemustest, on esimesed, kes kipuvad ebaõnnestumisi välja vabandama. Ajakirjandus analüüsib kõike läbi edu, läbi tulemuste. See on vale. Ajakirjanik võib Nobeli preemia laureaadist teha imbetsilli ja imbetsillist Nobeli preemia laureaadi," arvab ta.
Hispaanias oli Lillo peatreeneriks viimati 2010. aasta 20. novembril, kui tema Almeria kaotas Guardiola Barcelonale 0:8.
Aga see ei ole tähtis, sest Scully kaotabki alati. Sest kui kahepealine mutant mööda linna ringi lippab, ei huvita kedagi mutandi DNA, vaid see, kui pikad hambad tal on.
Hilisematel hooaegadel hakkab Scully oma teaduspõhisusest kaugenema ja läheneb neile, mis on talle emotsionaalselt lähedasemad: Mulder ja tema usk. Pärast seda, kui Lillo oma õpilasele hävis, võttis ta jalgpalli juurest kolm aastat mõtlemispausi ja on seejärel naasnud ainult selliste rühmade juurde, mis on talle isiklikult huvi pakkunud: Lõuna-Ameerikas koheldakse teda mõistagi äärmise austusega, Tšiili koondises tõmbas teda kaasmõtleja Jorge Sampaoli; Kobe Visselis Andres Iniesta, Lillo arvates maailma parim jalgpallur, Citys Pepi juures saab ring jälle kokku.
Kuidas juba 16-aastaselt treenerikarjääri alustanud ja enne 29. sünnipäeva la Ligasse jõudnud Juanma Lillo panust maailma jalgpalli siis võtma peab? Lillo efekt või Lillo defekt? Geenius või suitsupuhuja? Kuidas on sellele võimalik üldse vastata, kui Dana Scully analüüsib laboris tulnuka ajuollust, seinal plakat kirjaga "tõde on kusagil olemas"?
