Juba mõnda aega olen ma mõlgutanud mõtteid selle üle, kuidas on hetkel üles ehitatud Eesti meistrivõistlused jalgpallis. Eriti just selle osa üle, mis tuleb Meistriliiga taga. Kõige valusam kitsaskoht, mis vajaks kiiret parandamist, on ilmselgelt Esiliiga.

Üks olulisemaid märke sellest, et Esiliiga korralduses on mingi viga, on see, et juba mitu aastat järjest loobuvad sportlikel alustel koha välja võidelnud võistkonnad seal esinemisest. Mitmel korral (näiteks eelmistel hooaegadel Tallinna Kalev) on klubid ka kaalunud „läbi“ Esiliiga otse teise liigasse kukkumist.

Esiliiga nõuded on hetkel pea sama koormavad kui Meistriliigas, aga toetajate leidmine Esiliiga meeskonnale on enamusele klubidele ülejõu käiv. Ka Eesti Jalgpalli Liit (EJL) on varasematel aastatel toetanud Esiliiga klubisid poole väiksema summaga kui Meistriliiga omi. Nii tekibki küsimus, kas selline liiga on ikka Eesti jalgpalli arengule parim?

Teine kummaline paradoks on seotud Esiliiga suurusega. Hetkel on Esiliigas kolm Meistriliiga klubi duublit, aga samas on näha, et veel vähemalt viis klubi (lisaks ka Tallinna Kalev) on võtnud selge eesmärgi oma duubelmeeskond Esiliigasse tõsta. Nii Tartu Tammeka II, Paide Kumake, JK Sörve kui ka Sillamäe Kalev II ja Nõmme Kalju II on hetkel sellisel positsioonil, kus on võimalik võidelda Esiliiga koha pärast. Ja kuigi sel aastal saab tõusta Esiliigasse vaid kolm meeskonda, ei kavatse nimetatud klubid ilmselt ka järgmistel hooaegadel loobuda oma duubli upitamisest. See võib aga luua olukorra, kus ühel hetkel peab mõni iseseisev klubi mängima sügisel üleminekumänge nii Meistriliigasse tõusmise nimel kui ka Esiliigasse jäämise nimel.

Paljud hakkaksid siinkohal ilmselt rääkima vajadusest luua duublitele eraldi liiga. Ma ei ole sellega nõus. Kui hetkel duublid Esiliigast eemale jätta, kannataks selle tase üsna rängalt. Palju mõistlikum oleks Esiliigat veidi laiendada ning leevendada mõnevõrra seal mängimise koormust klubidele. Seda enam, et püramiidi ehitus ise justkui nõuaks, et iga järgnev aste on veidi väiksem kui eelmine ja jalgpallipüramiidist me kõik ju räägime.

Teisest küljest ei tohiks ka mängijate koormused ühest liigast teise hüppeliselt tõusta. Kui teises liigas on hetkel 26 mängu hooaja jooksul ja Meistriliigas 36, siis oleks loogiline, et Esiliiga koormus peaks olema kuskil seal vahepeal. Sellise koormuse tagaks näiteks kaheringiline kuueteistkümne meeskonnaga liiga. Kuusteist meeskonda välistaks ka lõplikult eelpool nimetatud paradoksaalse olukorra, kus väljakukkuja mängib üheaegselt ka Meistriliiga üleminekumänge.

Viimane asi, mille juures ma hetkel probleemi näen, on Meistri- ja Esiliiga vaheline üleminek. Selle aasta Ajaxi fenomen on selgelt näidanud, et ka selles osas on mõtlemisruumi. Arvestades seda, et duublid on Esiliiga tasemele olulised, aga Meistriliigasse tõusta nad ei saa, oleks äkki mõistlik muuta ka Meistriliigasse tõusmise klauslit. Kas on ikka sportlikult õigustatud otse Meistriliigasse tõusmine, kui meeskond Esiliigat ei võida? Äkki tuleks sellisel juhul anda võimalus ülemineku mängudeks ka Meistriliiga viimasele meeskonnale.

EJL-i viimane liigade ümberkorraldus 2005. aasta hooajal parandas minu arust märgatavalt olukorda, aga seda just põhiliselt Meistriliiga ja teise liiga osas. Äkki oleks aeg astuda järgmine samm ja teha vajalikud korrektuurid ka meistrivõistluste vahepealses osas - Esiliigas!?