Viimasest seitsmest mängust neli punkti. Viimane nullimäng juunikuu lõpus. 52 sisselastud väravat, mis on kogu liiga halvim näitaja. Kõige selle juures on FC Kuressaare liigatabelis ikkagi pronksikohast endiselt vaid seitsme punkti kaugusel, aga seis pole kiita.

Peatreener Roman Kožuhhovski nentis pärast laupäevast 0:4 kaotust Levadiale Soccernet.ee-ga rääkides, et muresid ja mõttekohti jagub. Ta raputas kõvasti tuhka pähe ka endale, märkides, et meeskonna tasakaal ründamise ja kaitsmise vahel on paigast, kuid rõhutas samas, et kahe hooaja vahel tehtud muutused on olnud suuremad kui pealtnäha võib-olla paistab.

Roman, alustame äsjasest mängust. Viimati suutsite Levadiat võita, aga seekord jäite kindlalt alla. Mis valesti läks?
Riietusruumis seekord pikka juttu ei olnud, sõna otseses mõttes minuti jagu. Tänasin poisse mängu eest. Kaotasime põhjendatult. Levadia on minu silmis praegu nii vaimselt kui ka füüsiliselt heas seisus tugev meeskond, kes võitleb tiitli nimel. Ootasingi nende vastu kindlasti rasket mängu, aga kukkus välja veel raskem.

Ütlen otse - mina treenerina tegin seekord palju vigu. Tuleb osata võtta vastutus ja edasi minna. Kaotasime ja võtan selles osas süü enda peale.

Kas võib öelda, et meeskonnal on üleüldse raske periood?
Objektiivselt võttes - muidugi on. Hooaja lõpusirgel, viimase ringi alguses, võibki eeldada, et läheb aina raskemaks. Keeruline on mängijatel, keeruline on treeneritel. Aga nagu alati räägime, siis kannatada ja võidelda tuleb koos. Kaheksa mängu on jäänud ja usun meestesse. Seetõttu usun ka, et suudame raskused seljatada.

Miks ma seda nii veendunult ütlen? Sest olen selle meeskonnaga juba väga kaua töötanud ja tean, et kui üheskoos tegutseme, on see võimalik.

Kas on mõnda ühte ja selget probleemi, mille taha mäng jääb?
Nüansse on mõistagi palju, aga need jutud jäävad alati meeskonna sisse. Samas on treeneri ülesanne mõelda kogu aeg ka sellele, et me vastutuse eest ei põgeneks. Seetõttu ütlen veel korra, et üheks selgeks põhjuseks olen mina. Minagi olen normaalne inimene, kes teeb vigu. Nii lihtsalt on.

Kui aga üldpilti vaadata, siis muutsime meeskonda üsna palju. On olnud hetki, kus me pole saanud alati mängida optimaalse koosseisuga. Objektiivselt vaadates tuleb ju tõdeda, et seegi mõjutab tulemusi. Igas meeskonnas on tõuse ja langusi, ka meistritel. Mõni tuleb raskest seisust välja kiiremini, teisel läheb kauem aega. Seegi on huvitav protsess. Ma usun ... ei, olen kindel, et saame hakkama.

Tabelit vaadates pole seis ju samas ka kõige hullem.
Haiget teevad alati suured ootused. Kui meeskond areneb iga aastaga, ootad iga kord ka enamat. See on igas normaalses klubis ja normaalsete inimeste puhul nii. Ja kui midagi ei õnnestu, tekib pettumus. Aga spordis ei saa loota midagi kerget ega endastmõistetavat. Liigume koos edasi.

Tabelist paistab samas seegi, et objektiivselt võttes mängib meeskond kaitses kõige kehvemini, kui endale on lastud lüüa üle 50 värava.
52 väravat, jah. Numbrid muidugi ei valeta. Aga ma ei taha ainult numbritest lähtuda. Olgu, oleme lasknud 52, aga löönud ka ise 31. Järelikult ei ole me selles sugugi kõige halvemad (Kuressaare löödud väravate arv on kogu liiga arvestuses kuues, näiteks kolmandal kohal asuv Paide on saanud kirja vaid kaks tabamust vähem - K. J. K.).

Järelikult on vaja leida tasakaal. Kaitse algab alati rünnakust - ma ei süüdista siinkohal kindlasti ründajaid, aga nii on. Ja vaadata tasub sedagi, kes on meile enim väravaid löönud. Floralt ja Levadialt oleme viimati saanud neljaväravalised kaotused. Aga muidugi pole see hea ja töötame edasi.

Hooaja algul oli palju juttu sellest, et meeskonnast lahkus Silver Alex Kelder ja tipptasemel lõpetas mängimise ka Sander Seeman. Kas kaitsva poolkaitsja koha täitmine on ikkagi olnud probleem?
Kindlasti oli tegu vanemate ja kogenumate mängijatega. Kõrvale astus ju ka Rauno Tutk, kes samuti meid rasketel hetkedel kõvsti aitas. Nende poistega, kes praegu sel positsioonil mängivad, olen rahul, aga mulle näib, et vajame veel aega, olemaks selles osas tugevamad.