Teisipäeval nimetati Thomas Häberli Eesti meeskonna peatreeneriks, kolmapäeval avalikustas ta oma esimese koondisenimekirja ja täna sõideti Hispaaniasse treeninglaagrisse, mille lõpetab kohtumine Ungari tippklubi, sügisel Meistrite liiga alagrupiturniiril osalenud Budapesti Ferencvarosega.

Kuigi avalikult asus Häberli tööle üleeile, pole põhjust arvata, et treeninglaager ja sinna sõitvate mängijate nimekiri oleksid kiiruga kokku klopsitud lahendus. Ilmselgelt on tegemist aegsasti paika pandud plaaniga, millel on pikem perspektiiv, kui see üks treeningmatš ungarlastega või märtsikuine koondiseaken.

Seni on eelkõige tähelepanu saanud fakt, et 22 nimekirja mahtunud mängijast 14 kuuluvad FC Flora ridadesse, kusjuures ülejäänud kaheksast üks (Frank Liivak) mängis seal ka mullu ning veel ühte (Marco Lukka) soovib Flora oma ridadesse tagasi. Lisaks olid ära toodud 13 mängijat, kes ei lähe laagrisse kas tervislikel põhjustel või klubikohustuste tõttu.

Mõistlik on vaadata seda kooslust tervikuna, sest ilmselgelt moodustavad just need 35 mängijat terviku, kellega Häberli eelkõige arvestab märtsikuu koondiseaknas, kus Eestit ootavad ees MM-valikmängud Tšehhi ja Valgevenega ning üks maavõistlus praegu veel selgumata vastasega. Mõni muudatus on (loodetavasti) võimalik, aga suuri kursimuutusi pole põhjust oodata.

Sest miks viia nädalaks ajaks treeninglaagrisse seltskond, kellega edaspidi arvestada ei kavatseta? Seda ei teeks ükski peatreener ning pole põhjust arvata, et Häberli talitaks teisiti. Seega eeldatavasti annavad esialgsesse või lõplikku valikusse kuulunud 35 nime üpris selge aimduse kahe-aastase lepinguga ametisse nimetatud Häberli kavatsustest.

Kõike muud võib mõista, aga Anieri puudumist mitte

Mida näeme? Naasmishimulistele endistele koondislastele eelistatakse uusi, kogemusele noorust. Paide Linnameeskonna ridadest kuulus 35 sekka ainult ääreründaja Edgar Tur. Ei Siim Luts, ei Karl Mööl, ei Andre Frolov, ei Joseph Saliste ega Sergei Mošnikov peatreeneri Häberli valikusse ei mahtunud.

Kõik nad on mängijad, kes olnud minevikus koondises või sellele lähedal ning mullu Premium liigas tähtsas rollis, aga nüüd 35 sekka ei mahu. Viie nimetatud Paide mängijaga samasse kategooriasse liigituvad ka FCI Levadia kapten Brent Lepistu ja mullu Nõmme Kaljus mänginud Sander Puri.

Olgu lisatud, et kui pikalt mängupraktikata olnud Ilja Antonovi puudumine on loogiline, siis Mihkel Ainsalu nimekirja mitte kuulumine köidab tähelepanu.

Häberli plaan paistab olevat eelmise peatreeneri Karel Voolaidi juhtmõtteks olnud noorendamisega jätkata. Kas sel juhul ei peaks rivistuses olema Paide keskkaitsja Kristjan Pelt ja Levadia poolkaitsja Bogdan Vaštšuk? Asjakohane küsimus, aga nii nende kahe kui kõigi eespool mainitud nimede osas on võimalik tuvastada ja sõnastada mõistuspärased loogikad, et miks neid pole kaasatud, ent teised mehed on.

Näiteks Markkus Seppiku partiid Flora ridades hooaja lõpusirgel olid tõesti veenvamad suvel sümpaatselt alustanud, aga oktoobris ja novembris ebastabiilselt esinenud Peldi omadest. Ning Markus Poomi ja Vaštšuki võrdlemisel räägib esimese kasuks positsiooniline kohanemisvõime.

Ühel juhul selle loogika tuvastamine siiski võimalik ei ole. Mark Anders Lepiku eelistamine Henri Anierile on 100% arusaamatu. Miks jätta esimeselt kogunemiselt kõrvale koondise kogenuim ründaja, kelle esitused möödunud sügisel olid priimad, ning eelistada talle Flora vahetusründajat, kes on küll kahtlemata lubav mängija, aga kes kuulus mullu põhikoosseisu ühes Premium liiga mängus ja lõi kolm väravat. Meenutagem, et Anier mängis Paides napid pool hooaega, millega lõi kõrgliigas 10 väravat.

Küsimus ei saa olla ka hetke sportlikus toonuses, sest see on mõlemal mehel võrdselt puhkusemaiguga. Lepiku eelistamine Anierile on kindlasti üks esimesi küsimusi, mida jalgpalliajakirjanikud Häberlilt pärivad, kui selleks võimalus avaneb. Hispaaniasse sõitva nimistu avaldamise ja äralennu vahel selleks võimalust polnud.

1. Rahvuste liiga play-out, 2. Rahvuste liiga, 3. MM-valiksari, 4. Balti turniir

Naaskem nüüd detailide juurest suure pildi manu. Endiste koondislaste kõrvale jätmine ning pea igal võimalusel nooremale alternatiivile toetumine viitab, et Häberli läheneb kahe-aastasele lepingule kahe-aastase perspektiiviga. Kui vaadata 2021. ja 2022. aastat tervikuna, ootavad Eesti koondist neli võistlust: MM-valikturniir, Balti turniir, Rahvuste liiga play-out Küprosega ja Rahvuste liiga alagrupiturniir (C- või D-divisjonis sõltuvalt play-out' tulemusest).

Nende nelja võistluse tähtsuse järjekord on: 1) Rahvuste liiga play-out, 2) Rahvuste liiga alagrupiturniir, 3) MM-valikturniir, 4) Balti turniir. Nagu näha, toimuvad kaks Eesti jaoks tähtsamat võistlust 2022. aastal. Seega on mõistlik kasutada 2021. aastat tolleks valmistumiseks. Eriti arvestades, et MM-valiksarja loosimisel polnud kübekestki õnne.

Belgia, Wales ja Tšehhi on vastased, kelle käest on iga saavutatud punkt väga suur saavutus. Võimalik, et võistluse käigus ootused muutuvad, aga praeguse seisuga on tegu Eesti jaoks hirmkõvade vastastega. Ainuke vastane, kelle vastu on reaalne loota (aga mitte nõuda) positiivset saldot, on Valgevene. Valikgrupi viimasest kohast pääsemine oleks igal juhul saavutus.

2022. aasta võistlused on jõukohasemad ning ka reaalse präänikuga – kui märtsikuu play-out Küprosega võidetakse ja säilitatakse koht C-divisjonis, on võimalik sealtkaudu püüda pääset 2024. aasta EM-finaalturniirile (erinevalt 2020. aasta EM-ist eeldatavasti D-divisjonile enam kohta ei eraldata).

Paistab, et Häberli ei anna kõigile võimalust end tõestada, vaid keskendus aega viivitamata mängijatele, kellel ta näeb perspektiivi aidata koondist 2022. aasta tähtsates kohtumistes. Igatahes valati nimekirjaga tulle tubli sorts õli.

Muidugi nõuab 2022. aasta prioriteediks seadmine 2021. aastaga võrreldes peatreenerilt julgust, sest Eesti meeskond on kolm aastat sumbanud kaotustest ja masendusest kubisevas soos. Samas kui Häberli eesmärk on Eesti viimine 2024. aasta EM-ile, siis on see mõistlik samm.

Küsimus, kas kehvas seisus koondis peaks oma tegevuses sellisele pikale perspektiivile keskenduma, on eraldi arutelu teema.

* * *

Neli lõiku Balti turniiri kohta

Miks on Balti turniir neljast võistlusest selgelt ja pika puuga kõige tähtsusetum? Sest üks täiskoba omavärava (a la Märten Kuusk Põhja-Makedoonia vastu) abil saavutatud võit Valgevene üle MM-valiksarjas on olulisem ja väärtuslikum kui Balti turniiri esikoht.

Arusaadav, et 30. aastat Eesti koondist jälgivate ja toetavate fännide jaoks on emotsionaalselt rusuv, et Eesti koondis pole selle aja jooksul suutnud kordagi Balti karikat võita, aga see ei tõsta võistluse sportlikku väärtust.

See on sõprusturniir, öelgu mängijad, treenerid, jalgpallijuhid, fännid või ajakirjanikud ükskõik mida. Loeb see, mida platsile minevad mängijad tunnevad. Ning valikkohtumistega võrreldavat põlemist pole Balti turniir suutnud kunagi tekitada ega suuda ka tulevikus. Selles pole midagi piinlikku või imelikku, vaid see on täiesti loogiline olukord, millega oleks tark leppida.

Kui tahta näha Balti turniiri, kus kõik kolm koondist tõesti alati verd ninast välja mängides karikat püüavad, tuleb seda hakata välja mängima U21 koondiste vahel. See oleks tegelikult mõistlik lahendus ka põhjusel, et vabastaks A-koondisele mängupäevad, mida saaks kasutada rikastavamate maavõistluste pidamiseks.