"Peatreener" võtab luubi alla Premium liiga klubide taktikalised nüansid. Lugejateni tuuakse erinevad olukorrad, mis olid efektiivsed või vajavad ümbermõtestamist.

Kuressaare vastu lubas Kalev endale mängu alguses kaks väravat lüüa. Mõlemad tabamused algasid puhtalt individuaalsest eksimusest ning kaitsetöö lohakusest. Oli näha mitmeid olukordi, kus kaitsemängijad olid segaduses esimese palli peale minekul. Põrkesse lastud pall on üldjuhul värava poole jooksvale ründajale lihtsam saak kui kaitsjale, kel on vaja tekitada esimene kontakt palliga võimalikult vara, et kõrvaldada oht.

Kalevi suurim probleem kaitsefaasis on see, et kaitsjad ei julgesta teineteist. Lisaks on üks-ühele olukordades, kus Kalevi äärekaitsjatest üritatakse mööduda, teine äärekaitsja vaat et teises väljakuotsas.

Kuressaare tegi Paidele terve esimese poolaja kõrget pressi. Paidel tekkis 15 kuni 20 minutit raskusi rünnaku ülesehitusega ning pressingu alt eduka väljumisega. Tihti sai näha ping-pong jalgpalli. Kuressaare võttis palju riske, jättes kaitseliini ja kõrge pressinguliini vahele tohutult ruumi. Seda hakkas ära kasutama Henrik Ojamaa.

Ojamaa oli protokolli märgitud ründajana, kuid Kuressaare kõrge surve ja paikne kaitseliin, mis markeeris kahte ründajat pressingust kaugel, jättis Paide kaptenile piisavalt ruumi vastuliikumisteks ja palliga rünnaku suunda keeramisele. Kuressaare kaitseliinist mindi Ojamaaga vahelduva eduga kaasa, kuid Paide mängija osav pallikäsitlus ei vedanud teda kordagi alt. Ohtlikud rünnakud ning kaks väravat, mis mängus löödi, käisid konkreetselt läbi Ojamaa.

Flora mängis Tammeka vastu väga ründavat jalgpalli. Mõlemad äärekaitsjad viidi üles, millega üritati tekitada ülekaalu keskväljal ja ajada segadusse vastase kaitsjaid, tehes markeerimise keerulisemaks. Kuna Kristo Hussar ja Marco Lukka lülitusid aktiivselt rünnakule, jäid taha vaid Mihhail Kolobov ja Erko Jonne Tõugjas, keda abistasid Vladislav Kreida või Markus Soomets, kelle ülesanne oli kontrarünnaku esmane peatamine.

Teisel poolajal pääses Tammeka mitu korda jooksu ning seeläbi kujutati Flora väravale ohtu. Sarnasest olukorrast, mil mõlemad äärekaitsjad olid Tammeka kasti juures, sündis värav. Olgugi et Hussar tegi kaitsetööd, polnud Lukkat Tammeka kolli ajal näha. Sarnaseid riske võttes lõikas Flora aina enam näppu.

Levadia hoo raugemisest ei ole ühtegi jälge. Kuigi Curro Torrese meeskond mängib palju individuaalse soorituse peale, ollakse liikumiste ja ruumide ärakasutamisel mängust mängu edukad. Rünnakule suundutakse võimalikult suurte jõududega, kus kaks äärekaitsjat jõuavad viimasele kolmandikule ja ühel liinil liigutakse sisuliselt viie kuni kuue mängijaga.

Viimasel kolmandikul kasutatakse liini taha jookse, mida tehakse vaheldumisi ründaja ning poolkaitsjate või ääreründajate kaudu. Kui poolkaitsjad neid jookse teevad, liigub esmalt ründaja vastu, et kaitseliini segadusse ajada ning liikuma panna. Suur rõhk on ka tsenderdustel, mis tulevad Edgar Turilt ja Michael Schjönning-Larsenilt.

Kalju mängupilt oli väga veenev ja ohtlik siis, kui platsil olid nii Promise David kui ka Alex Matthias Tamm. Mäng käis läbi nende ründajate ning pea igas väravaolukorras puutusid ka nimetatud mehed palli. Nüüd, kui Promise David müüdi Belgia kõrgliigasse, on Kaljul ette jäänud Tamm, kelle kõrvale on viidud Nikita Ivanov.

Transi vastu ei saanud Kalju kasutada Tamme, kes oli mängukeelu tõttu eemal. Üliolulise kesktormaja puudumine vajutas Kalju ründemängule suure pitseri. Paaril korral oli näha "vana" mustrit, kui ründeliinist tuli üks ründaja vastu ja üritas palli mängida kiiresti äärele, et sealt tulevat tsenderdust väravaks sepistada. Kalju oli sirgjooneline, kui Maksim Podholjuzin jagas pikemaid sööte liini taha jooksvatele ääreründajatele, mis vahepeal läksid ka Transi kaitsjatele.

Kõrvalt paistab, et Kaljut hoiab koos sisekliima ning mängijad usuvad ka ise sellesse, et nad suudavad mitte nii voolava mänguga võite noppida.

Tammeka selle hooaja ründekolmik on vaat et üks kõige huvitavamaid. Ezekiel Tanimowo, Ahmed Basher ja Patrick Genro Veelma on kiired ning ohtlikud mängijad ükskõik mis meeskonna kaitseliinile.

Unitedi vastu olid Tammekal suurepärased üleminekud kaitsest rünnakule ja nende eest hoolitsesid kolm varem mainitud meest. Nõmmekate individuaalsed eksimused kasutati tartlaste poolt hästi ära. Kui Tammeka võitis palli oma poolel, teadsid mängijad kohe, kuhu ning kellele seda sööta. Basher oli alati olemas seal, kuhu pall liikus.

Kui Tammeka kaitseks distsiplineeritult, ühtehoidvalt ja hambad ristis, lisades joonisesse kiired üleminekud, oleksid nad liiga üks kõige ohtlikum meeskond.