Hiljuti täitsin oma pisikese (jalgpalli)unistuse. Olen Hispaanias käinud korduvalt, ent mitte kunagi varem polnud sattunud Sevillasse - linna, mis minu romantikapildis on alati olnud see "päris" autentne Hispaania, mis siis et asub oma väga tugeva identiteediga Andaluusias.

Miks? Sest kui jalgpall kõrvale jätta, on kaks kõige märgilisemat Hispaania sümbolit, flamenkotants ja härjavõitlus, pärit just sellest veidi alla 700 000 elanikuga linnast. Ja mõistagi oli mulle erilise tähtsusega ka "Euroopa liiga Real Madridi” ehk FC Sevilla kodustaadioni Ramon Sanchez Pizjuani külastamine, mida kiputakse kirglikkuse poolest võrdlema minu lemmikklubi Boca Juniorsi legendaarse La Bomboneraga. Kuna olen Boca kodumängu oma silmaga näinud ja see elamus oli tribüünidel ja staadioni ümber toimuva tõttu ülekaalukalt seni kõige võimsam jalgpallikogemus, olid ootused laes.

Sevilla on imeline linn. Võimas ajalugu, hingemattev arhitektuur ja suurepärane köök on juba iseenesest tugevad põhjused mingi paiga külastamiseks, ent selle kõrval pani mind ehk kõige rohkem imestama puhtus. Kui jätta kõrvale turismiatraktsioonidena mööda linna vuravad kaarikud, mille võimsad vedajad, uhked andaluusia hobused, end teinekord keset teed kergendasid, mis pani mõnes paigas igaks petteks järgmist sammu pigem tavapäratult kaua ette planeerima, oli linn puhas. Plastikuta, suitsukonideta, läbustajateta.

Ja inimesed olid eheda eestlase maitse järgi just parajad: tasakaalukalt sõbralikud ja siirad, ent seda kõike mitte ülevoolavalt või pingutatult. Võin ilmselt hea pudeli Rioja peale kihla vedada, et pole ühtegi inimest, kes seal linnas käinuna seda ei soovitaks.

Ametlik või mitteametlik?

Aga mitte linnast kui sellisest ei tahtnud ma täna kirjutada. Soccernet.ee on siiski jalgpalliportaal, seega asume põhisündmuse juurde. Tuleme enne korraks tagasi selle juurde, mida Sevilla staadionist võrdluses Buenos Aireses asuva kuulsa katlaga räägitakse. Binge’ides (Binge on Microsofti otsingumootor ehk binge’imine on niiöelda googeldamine) leiab sellise lõigukese, mis võttis üldiselt kokku ka minu eelteadmised: "Sevilla staadion (mida ei nimetata ametlikult La Bomboneraks), on vahel küll Hispaania meedialt ja fännidelt selle hüüdnime saanud, et kirjeldada mängude aegset pingelist ja hirmutavat õhustikku, mistõttu tõmmatakse paralleel Boca Juniorsi kuulsa koduväljakuga."

Põnev? Jah! Kohustuslik? Loomulikult! Minu kui Argentina jalgpalli austaja jaoks? Sada protsenti!

Jõudsin staadioni lähistele umbes tund enne mängu. Olen Euroopa kõik viis tippliigat ära näinud, ent seekord oli staadioni ümber kummaliselt rahulik. Jah, loomulikult oli rahvast, mõnel pool kostis ka lauluviise, ent jalgpallimöllust oli asi väga kaugel. Jalgpallivägivalda olen ma alati tauninud, sest kahjuks teevad need madalalaubaliste tegevused alale ainult halba, ent enamasti Itaalia Serie A-s mänge vaadanuna ja seal vastasmeeskonna fännide eraldatussüsteemi näinuna (rääkimata sellest, et Argentina liigas pole vastasfännid enam aastaid staadionile oodatud), tundus siiski kentsakas, et kohvikus limpsivad keelekastet ja mugivad pirukat kõrvallaudades nii Sevilla kui Girona fännid.

No olgu, anname andeks ja ehk on see isegi kõrgeima jalgpallikultuuri tunnus, et staadioniväliselt nõnda lugupidavalt käitutakse. Jalgpall peakski olema spordipidu, mitte spordisõda, ja minu hinnangul peaks peaks ka ideaalne jalgpallur kui selline olema karakter, kes platsil on 90 minuti jooksul valmis vastase piltlikult öeldes ära sööma, ent enne ja pärast kohtumist käitub hoolimata tulemusest nagu džentelmen. Äkki olin tõesti jalgpallikultuuri kõrgeima pilotaaži tunnistaja? Midagi uut ja kindlasti jääb meelde! Aga seame siis sammud edasi, mäng ju läheneb.

Elu praepannil

Kuna sissepääs staadionile oli iseenesest väga professionaalselt korraldatud, uskusin, et küllap on kohalikud piisavalt kogenud ja ajastavad tapvas palavuses saabumise perfektselt. Ma ise ei soovinud midagi juhuse hooleks jätta ja sisenesin oma väravast umbes pool tundi enne avavilet. Järjekorda sisuliselt polnud, "ootama" pidin alla minuti. Oma koha leidmisega oli küll mõningaid raskusi ja seda pigem enda nigela orienteeriumisoskuse tõttu, ent hoolimata sellest sättisin end tribüünile istuma ikkagi veerand tundi enne mängu algust.

Kuna klubi ametlikul veebilehel olid piletid mängule Meistrite liigasse pääsenud Gironaga ammu välja müüdud, soetasin oma pääsme vahendusportaali kaudu, mis tihtipeale tähendab seda, et iste võib asuda enamvähem kus iganes. Kuigi Sevilla kiituseks tuleb öelda, et ainult jalgpallimänguks mõeldud staadionil on vaade platsile sisuliselt igalt poolt väga hea - nii ka nurgas istuval minul -, siis kindlasti ei vedanud mul pingiasetuse mõttes sellega, et kohaliku aja järgi kell 17 alanud mängus paistis päike kõige säravamalt just minu nurka ning kuna õhutemperatuur oli +40 kandis, tegi see mõne minutiga ära sellise keskmise leilisauna töö. Abiks polnud ka staadioni eest putkast ostetud Sevilla sall, mis muidugi jõudis kaelas rippuda vaid mõnikümmend sekundit. Aga see selleks, algamas oli siiski matš Euroopa La Bomboneral.

Viis minutit enne mängu oli umbes kolmandik tribüünidest tühi. "Ju siis oleks saanud kuskilt ikka vähe soodsamad piletid kui vahendaja kasumimarginaaliga," mõtlesin, ent avavileks oli staadion kui võluväel täis. See muidugi kinnitas mu teooriat, et kohalikud lihtsalt oskavad oma tuleku õigesti ajastada, sest isegi ilmselt isegi pikaaegse kuumusekogemusega andaluuslane ei soovi end lasta praepannil tühja praadida.

Nagu ikka, lasti vahetult enne avavilet kodumeeskonna tunnuslaulu. Kogu staadion tõusis püsti, ent liiga suurt laulupidu ei järgnenud. Jah, võimas oli ikka, ent suurt emotsiooni ei tekkinud. Kuna FC Sevilla hümn minu enda põhirepertuaari ei kuulu, tundus mulle see kuidagi vähehoogne, ent panin sellegi oma jalgpallimuusikavõhiklikkuse arvele. Võib-olla see pala ongi veidi tagasihoidlikum, võib-olla selles ongi rohkem sügavust ja meloodiat, mis ei luba massil liiga tugevalt kaasa möirata.

Aga siis algas mäng. Esimene minut oli nagu suurte Euroopa staadionite puhul ikka üsna hoogne, ent kogu meeleolu vaibus uskumatult kiiresti. Sevilla lubavate rünnakute algfaasis toimus ka teatav üldine elavnemine, aga see kõik jäi siiski jube tagasihoidlikuks. Südamlik oli 16. minut, mil staadioni ekraanile kuvati 2007. aastal sel samal staadionil kokku kukkunud ja surnud Antonio Puerta pilt ning tema särginumbri minutil kestis pidev aplaus.

Aga kui pärast umbes poole tunni möödumist tehtud joogipausi Sevilla ka initsiatiivi loovutas, muutus kogu pilt kohe eriti nukraks. Tõsi, vastastrbüünidel istunud niiöelda ultrate eestvedamisel leidusid harvad momendid, mil pea kogu staadion kaasa läks, ent need eufoorilised hetked kestsid täiesti liialdamata öeldes vaid loetud sekundid. Sevilla kaotas matši 0:2 ja kogu mängu jooksul kõige emotsionaalsem hetk ilmes, kui kohtunik pärast VARi vaatamist külalismeeskonnale penalti määras, mille järel ühtlasi ka lõppseis vormistati. Vilemehe korrektsele otsusele järgnes ainuke episood, mil kogu publik ühte hoidis ja olukorda vilekooriga saatis. Aga see oli ka kõik.

Kas nimi on tõesti petlik?

Kogu see mannetu publikupilt pani mõtisklema põhjuste üle, miks see kogemus nõnda suur pettumus oli.

Ilm? Sevillalasena sa ju tead, et augusti lõpus-septembri alguses on temperatuurid tapvad ja saun ei ole kindlasti üllatus, ent võib-olla see +40 kraadi (ja päikese käes jumal teab palju) on ka kohalikule liig. Võib-olla sa lihtsalt füüsiliselt ei jaksa olla 90 minutit Duracelli-jänes? Äkki polnud vastane piisavalt atraktiivne - mis siis, et Meistrite liiga sats? Ehk ollakse oma meeskonna, pikaaegse Euroopa liiga valitseja esitustes lihtsalt pettunud, sest tõele au andes oli ka siinkirjutaja pealtvaatamisel nähtud mängupilt mannetu?

Või äkki siiski võiks ära unustada võrdlused Euroopa ja Lõuna-Ameerika klubijalgpalli kirglikkuse osas? Olen käinud päris La Bomboneral ühe korra, mil Boca Juniorsil polnud käsil just parimad päevad ja mil vastaseks oli toona tabeli alumisse otsa kuulunud Atletico Tucuman. Platsil toimuv oli surmigav (Boca võitis 2:0), ent tribüünil polnud sekunditki, mil ebamaine kaasaelamine raugenuks. Ja seda absoluutselt igal tribüüniküljel!

Sevillale tuleks ilmselt anda aga uus võimalus, sest linn on fantastiline. Seekord läheksin kindla peale ehk vaadata tuleks matši mõne tõeliselt suure La Liga tiimi vastu ja soovituslikult talvel ehk mahedamate temperatuuridega. Väikse lootuskiire pakkus üks väike umbes viieaastane suurte kõrvaklappidega poiss, kes vahetult 0:2 järel lahinal nutma hakkas ja kelle isa lohutades süles tribüünilt ära viis. Loodame, et need pisarad tulid suurest pettumusest ehk kirglikkusest, siis on Sevillal lootust!