Lužniki staadion, nende MM-võistluste peaareen, on kahtlemata erilise auraga paik ja eile sai see taaskord kinnitust.

Olin seal viimati viibinud 2002. aastal, mil sain tänu staadionipersonali vastutulelikkusele võimaluse sealsel paljukogenud areenil ka kiire jooksuringi teha. Nüüd ma seda ei saanuks, isegi kui personal endiselt lubanuks. Staadion on nimelt läbinud täieliku uuenduskuuri ja jooksuringi seal enam näha ei ole. Kohalike ajakirjanike sõnul on praegune muruväljak varasemaga võrreldes ka madalamale viidud, mis võimaldas korraldajatel vana 400 meetrise jooksuringi veelgi paremini ära peita.

Nii tervitaski kunagine olümpiaareen täiesti värske väljanägemisega ja ülivõimsa atmosfääriga. Muidugi, usun, et Mehhiko võit Saksamaa üle nägi suurepärane välja neilegi, kes seda telerist nautisid, kuid olen kindel, et selle tulemuse tõeline väärtus paistis eriti hästi välja staadionil viibides.

Kohtunik Alireza Faghani annab lõpuvile. Kolmveerand staadionipublikust juubeldab, ülejäänud veerand üritab leppida Die Mannschafti harjumatu kaotusega. Ajakirjanike sektori kõrval mängu vaadanud Mehhiko fännil sõidab sarnaselt kümnetele tuhandetele teistele katus ära. Ta kukub valimatult leheneegreid kallistama ning nende põskedele sombreeromaa lipuvärve tõmbama. Mis siis, et vertikaalsete triipude asemel tulevad välja horisontaalsed. Keegi ei pahandanud, ka siinkirjutaja mitte ...

Veel veidike melu nautinud, pakkisin asjad kokku ja sättisin minekut. Tribüünilt lahkudes nägin uuesti sedasama mehhiklast. Nüüd istus ta üksinda trepil ja nuttis. Esimene võidutulv temast oli lahtunud ja asendunud emotsioonide virvarriga. Polnud keeruline temast aru saada. Lužniki staadionil viibis sel õhtul 78 000 pealtvaatajat ja sellise möllu sees pole kerge kainet mõistust säilitada, eriti nii kuumaverelisel rahval, nagu seda on mehhiklased.

Õigupoolest viibisid staadionil ka Saksa toetajad, kes täitsid ühe otsatribüüni, nemad aga selle õhtu tooni ei kujundanud. Valitsevate maailmameistrite fännid soovisid küll asja tõsiselt võtta ja endast märku anda. Enne mängu lasti saksa muusikat ning meeleolu näiski täitsa vahva. Kuid niipea, kui algas Mehhiko algkoosseisu väljalugemine, tõi iga nimi endaga kaasa veelgi suuremad detsibellid kui Saksamaa fännid kokku tekitada suutsid. Seejärel kostus kõlaritest vana mehhiko laul "Cielito Lindo Huasteco" (meil tuntud kui "Joo, sõber, joo") ja mulle sai asi selgeks. Olin eksinud. See staadion oli eile Mehhiko päralt ja nii jätkus kogu mängu.

Iga vähegi teravam Mehhiko sööt põrkus tribüünidelt tagasi sel moel, et tõi kananaha ihule ja peale mängu leppisid tulemusega ka Saksamaa poolehoidjad ise. Nende pilkudes ei olnud niivõrd pettumust tulemuse üle kui austus Mehhiko mängijate ja eelkõige fännide suhtes. Nad mängiti üle - nii platsil kui ka (ja seda eelkõige) tribüünil. Sealt see kõik algas ning seal see ka lõppes.

Mehhiko õhtu jätkus. Staadioni siseruumides, areeni ümbruses, metroojaamades ja –rongides, kogu Moskvas – ja eriti Mehhikos, kus juubeldused olla suisa väikese maavärina põhjustanud. Usun, et sel õhtul oli mehhiklane olla väga vahva.