Kui paljud neist tublidest inimestest tulevad tagasi? Foto: Brit Maria Tael

Pole halba ilma heata: Premium liiga kalendrikaos vallandas tulised arutelud ning jää on lõpuks sulama hakanud (nii otseses kui ka kaudses mõttes). Minu meelest on see väga tore, sest olen alati toetanud hilisemat algust ja lühemat hooaega. Paraku jääb mulje, et pealtvaatajate huvisid ei võeta ikkagi kuigi tõsiselt.

Eesti jalgpallikalendri koostamise põhimõtete üle on viimastel nädalatel süvitsi arutletud kõikvõimalikes taskuhäälingutes ja väljaannetes. Kahetsusväärne on aga see, kuidas teema koondus liiga kitsale küsimusteringile, puudutades eelkõige mängude toimumist ettenähtud ajal, väljakuolusid ja mängukvaliteeti.

Need arutelud lähtuvad niisiis võistluste korraldajate ja mängukorraldajate ning võistlevate klubide ja mängijate huvidest. Teenimatult jäävad samal ajal tagaplaanile pealtvaatajate huvid, mis leiavad üldjuhul mainimist vaid mõne teise argumendi lisaraskusena. Selline raamistik koos väitega, et ebanormaalsetes tingimustes on peetud 0,43% mängudest, viib lihtsa järelduseni, et probleem on üsna tühine ja lahendatav peenhäälestusega. 

Kui me lähtuksime aga pealtvaatajate huvidest, siis jõuaksime hoopis teistsuguste järeldusteni. Alustades sellest, et Eesti kliimas tuule eest kaitsmata tribüünidel valitsevad enamikul märtsikuu päevadel jalgpalli vaatamiseks ebanormaalsed olud.

Muidugi ei taha ma sellega öelda, et jalgpalli peaks mängima ainult tuulevaiksetel suveõhtutel. Normaalseteks oludeks võiks nimetada näiteks selliseid olusid, kus esimest korda tribüünile sattunud pealtvaataja tunneb lõpuvile järel, et ta tahaks veel jalgpalli vaatama tulla, selle asemel et seitsme tuule poole põgeneda. Mänge ei tohiks planeerida ajale, mil on suur tõenäosus ilmaoludeks, mis sellele elementaarsele tingimusele ei vasta. Lõpuks on see küll tõesti subjektiivne, aga isiklikult hindaks ma, et normaalne jalgpalliperiood vältab Eestis umbes aprilli algusest novembri alguseni.

Loomulikult on olulised ka kõigi teiste asjasse puutuvate osapoolte huvid, mitte ainult pealtvaatajate omad. Samuti on sportlik tase ja ala areng lõpuks olulised ka pealtvaataja jaoks. Osaliselt erinevate osapoolte huvid ühilduvad, osaliselt on vajadust kompromissideks. Paraku näib mulle, et pealtvaatajate huvid on siiamaani olnud Eesti jalgpallikalendri koostamisel kõige viimaseks kaalutluseks, samas kui minu arvates peaks need vastupidi olema esmaseks kaalukeeleks.

Selle artikli eesmärgiks ei ole kaaluda konkreetseid kalendrilahendusi, vaid pakkuda argumente, mis toetavad publikuhuvist lähtuvat jalgpallikalendrit. Viimaste nädalate aruteludest on läbi käinud rohkem kui piisavalt võimalikke lahendusi, et senisest palju publikusõbralikum kalender kokku panna. Publikuhuvi seisukohalt on peamine see, et millise variandi kasuks ka ei otsustataks, siis varakevadel ja hilissügisel mängitaks võimalikult vähe Premium liiga kohtumisi.

Siin on viis argumenti publikuhuvist lähtuva jalgpallikalendri toetuseks:

Kui paljud neist tublidest inimestest tulevad tagasi? Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Publikuhuvi on üks peamisi tingimusi selleks, et staadionil oleks hea olla. Võib kõlada rumalalt, aga minu meelest on see vaat et kõige tähtsam argument üldse. Sellest algab kõik peale. Just melu tribüünidel on paljuski see, mis teeb ühest jalgpallimängust sündmuse. Mitte ainult pealtvaatajate jaoks, sest nagu Frank Liivak pärast Iirimaale siirdumist ütles, siis "jalgpallurina tahad mängida kohas, kus see inimestele tõesti korda läheb".  Ja COVID-pandeemia ajal nägime ka seda, kui igav on vaadata publikuta mänge isegi teleekraanilt.

Kui staadionil on mõnus olla, siis meelitab see omakorda kohale rohkem publikut, mis omakorda muudab staadionil olemise veel mõnusamaks jne. Nii peaks see mehhanism idee poolest toimima, aga kui jalgpallikalender on publikuvaenulik, siis lämmatab see niisuguse vastastikseose juba eos. Võib vaid spekuleerida selle üle, kui palju potentsiaalseid huvilisi on negatiivsete esmakokkupuudetega tribüünidelt eemale peletatud.

Veider on see, kui ühe vastunäitena tuuakse välja, et 2021. aasta Levadia ja Flora tiitlimängu vaatas lumetormist hoolimata 1032 inimest. See võib ju olla olusid arvestades viisakas tulemus, aga kui 19 aastat varem tõi analoogne Flora ja Levadia viimase vooru tiitlilahing tribüünidele 3200 pealtvaatajat, siis ennekõike väljendab see näide hoopis ilmastikutingimuste tohutut mõju. Jah, tänapäeval on mugav vaadata mänge kodust, aga staadionimelu see ei edenda.

Publikuhuvi on jalgpallikultuuri mõõdik. Kahjuks näitab see Flora ja Levadia tiitlilahingute publikunumbrite võrdlus ka seda, et hoolimata kõikvõimalikest pingutustest on Eestis jalgpallikultuuri silmnähtavast arengust raske rääkida isegi aastakümnete lõikes. Sest mis kultuur see on, kui isegi absoluutne tippsündmus masse kohale ei too?

Ala harrastatus on samuti oluline alustingimus, aga tippjalgpallist rääkides on esmane jalgpallikultuuri mõõdupuu just publikuhuvi. Pole paremat mõõdikut, mis väljendaks jalgpallile pühendunud inimeste hulka ja nende läbikäimise aktiivsust. Need on eeldused selleks, et jalgpalliväli tervikuna muutuks laiemaks, sügavamaks ja asjatundlikumaks.

Nii et kui ikka ja jälle räägitakse Eesti puudulikust jalgpallikultuurist, mis pole jõudnud veel juuri alla võtta, siis tasub meeles pidada, et kultuur ei ole midagi muud kui inimtegevuste kogum ja tulemus. Teisisõnu: jalgpallikultuuri tekkimiseks on kõigepealt tarvis inimesed jalgpalli juurde tuua. Ning ennekõike just see peaks olema jalgpalli arendamisel tehtud töö hindamise aluseks.

Kui paljud neist tublidest inimestest tulevad tagasi? Foto: Katariina Peetson

Publikuhuvi on jalgpalli staatuse ja jõukuse algallikas. Ilma publikuta oleks jalgpall lihtsalt üks mäng, mida tagahoovis mängitakse, tore ajaviide. Ilma publikuta poleks jalgpallil mingit mõjuvõimu, poleks meediatähelepanu, poleks sponsoreid, poleks suurvõistlusi ega professionaalseid mängijaid, staadionitest rääkimata.

Kogu jalgpallimaailm seisab suures plaanis nende inimeste turjal, kellele jalgpall nii kõvasti korda läheb, et nad on valmis osa enda ajast ja muudest ressurssidest sellele kulutama, mis omakorda muudab selle atraktiivseks rohkematele inimestele ja meediale ja sponsoritele jne.

Eetilise argumendina jääb see kehtima ka juhul, kui konkreetse võistluse ja/või klubi rahastusallikate hulgas ei mängi piletitulu olulist rolli. Sest lõpuks pärineb kogu jalgpallitulu ikkagi jalgpalli populaarsusest ja niisiis on õiglane lähtuda jalgpallivõistluste korraldamisel selle jälgijate huvidest.

Publikuhuvi on oluline eeldus, et raha jõuaks jalgpalli. Isegi kui piletitulu on Eesti jalgpallis praegu marginaalne sissetulekuallikas, jääb publikuhuvi ikkagi oluliseks teguriks, et tõmmata ligi sponsoreid ja riiklikke investeeringuid. Ilmselgelt puudutab see sponsoreid, sest publikuhulk tähendab ju otsest väljundit toetaja reklaamile ja kuvandile, mis ongi sponsorluse motivatsiooniks.

Sarnane loogika kehtib varjatumalt ka avaliku sektori puhul. Tihti kritiseeritakse Eestis omavalitsusi tahtmatuse eest jalgpallitaristusse investeerida, aga miks see nii on? Kas mingil müstilisel põhjusel satuvad otsustajate sekka alati jalgpallivaenulikud inimesed?

Ei, omavalitsused ei investeeri jalgpalli, sest nad ei tunneta, et valijaskond nõuaks seda neilt. Ja miks nad seda ei tunneta? Sest meie jalgpallikultuur kiratseb ja madal publikuhuvi on selle kõige silmapaistvamaks näitajaks. Ala harrastajate hulk on üks tore number paberil, aga arvukas ja häälekas publikuhulk staadionil oleks tunnetuslikult palju mõjukam argument.

Publikuhuvist sõltub ka sportlike saavutuste väärtustamine. Nagu eelpool juba mainitud, on sportlikud saavutused ja ala areng samuti pealtvaatajate huvides. Samas aga ei leia need saavutused ja areng kunagi väärilist väärtustamist, kui nendega ei käi kaasas ka publikuhuvi.

Eesti jalgpalli lähiajaloost leiame kaks võimsat buumipotentsiaaliga saavutust. Paraku ei kaasnenud ei koondise eduka valiksarja ega Flora jõudmisega eurosarja alagruppi püsivaid olulisi muutuseid kohaliku jalgpalli populaarsuses. Kuni publikul ei ole tekkinud harjumust käia kodust jalgpalli vaatamas, langevad sellised buumiseemned viljatule pinnasele.

Publikuhuvi ja sportlikud püüdlused ei pea olema omavahel konfliktis, aga selleks, et need saaksid teineteist toetada, vajavad väärtustamist mõlemad. Ma usun, et pealtvaatajate huvisid sportlikele eesmärkidele allutades muutub ka nende eesmärkide saavutamine pigem just vähemtõenäolisemaks. Ning mis veel hullem – isegi kui need sportlikud eesmärgid peaksid täituma ilma publiku kannustuseta, ei huvitaks need lõpuks suurt kedagi.

Kas need väikesed pealtvaatajad leiavad ka tulevikus tee väljaku äärde? Foto: Gertrud Alatare