Šotimaa vajab Glasgow Rangersit (5)
Kuigi Glasgow Rangers kindlustas 12. aprillil endale taas koha Šoti kõrgliigasse, oli uue alguse sümboliks hoopis läinud pühapäevases karikavõistluste poolfinaalis Celticu vastu penaltiseerias võetud võit.
Likvideerimisele järgnenud nelja aasta jooksul olid Rangers ja Celtic kohtunud vaid korra ning siis alistasid rohelised Rangersi kuivalt 3:0. Koos Tom Rogici latist üle löödud penaltiga kerkisid pühapäeval taeva poole ka Rangersi toetajate käed - esimest korda nelja aasta jooksul värvus Glasgow taas siniseks. Old Firm on järgmisest hooajast jälle kavas ning kuigi Rangersit pole eriliselt taga igatsenud mitte keegi, on Glasgow suurklubil viimane aeg kõrgseltskonda naasta.
Rangersi macbethlikud ambitsioonid
Rangersi eemalolek kõrgliigast on lõpetanud hispaanialiku kaksikvalitsemise ning andnud enese suurde pilti mängimise võimaluse ka teistele meeskondadele. Sellest õlekõrrest on edukalt kinni haaranud Motherwell ja Aberdeen, kes selle hooaja lõpuks ilmselt mõlemad kahel korral teiseks tulnud on. Hästi on läinud ka väikestel St Johnstone’il ja Invernessil. Kuigi Celtic on kõigil kolmel Rangersivabal hooajal liigatiitli võitnud vähemalt 16-punktilise eduga, on nende selja taga toimunud lahingud Euroopasse viivate kohtade pärast olnud eriliselt tulised.
Väiksemad meeskonnad teavad, et Rangersi poolt jäetud tühimik on vaid ajutine ning võimalus Euroopa turniiridelt saadava rahaga oma nadi sissetulekut natukenegi suurendada saab juhtuda vaid lühikese akna jooksul, mistõttu panustatakse meeleheitlikku olemusvõitlusse viimasedki jõuraasud. Mängude kvaliteet ei ole nelja aastaga oluliselt paranenud, kuid vihmaste ja hallide Šoti väikelinnade jaoks on euromängud ahvatluseks, millele veel mõne aasta eest polnud mõtet oma energiat raisata.
Suures pildis ei muuda see nende klubide jaoks kahjuks midagi. Ühekordsed rahasüstid Euroopa Liigast ei ole niivõrd suured, et klubid nagu Inverness, Motherwell ja Dundee saaksid mängijate ostmisel konkureerida hiiglaslikke telelepinguid teenivate klubidega. Kuigi reisid Vanas Maailmas on sinna pääsenud meeskondade toetajate jaoks põnevad ja unustamatud, pole tunded vastastikused. Rangersi tagandamisega madalamatesse liigadesse kadusid Šoti liigalt olulised vaatajanumbrid, sest peale Old Firmi ei vaata Šoti liigat väljaspool Šotimaad praktiliselt mitte keegi. Vähene vaadatavus peletab omakorda eemale sponsorid, kelle raha oleks Alba klubidel hädasti vaja.
Vahetult enne Rangersi likvideerimist 2012. aasta suvel leppisid Sky Sportsi haldav BSkyB ja ESPN kokku viie aasta pikkuse ja 100 miljonit eurot väärt oleva teleõiguste lepingu, mille alusel oleks Šoti kõrgliiga- ja karikamänge näidatud nii Sky Sportsis kui USA kanalis ESPN. Rangersi finantsprobleemidega lükkus ka allkirjastamine edasi ning lõpuks hiilis ESPN lepingust vargsi eemale, jättes Skyle lepingus ainuõiguse. Viieaastasele kontrahtile kirjutati küll juuni lõpus alla, kuid jutt esialgsest 100 miljonist kadus sama kiiresti, kui oli seda teinud Glasgow Rangers. Briti meedia erinevatel hinnangutel jäi uue lepingu väärtus vahemikku 40-60 miljonit eurot, lisaks peab Šoti liiga maksma Skyle trahvi iga hooaja eest, kui Rangers kõrgliigas ei mängi. Võrdluseks maksid Sky ja BT Sport 2016. aasta alguses Inglismaa kõrgliigale kolmeks aastaks soetatud ülekandeõiguste eest 6.5 miljardit eurot.
Nukrad äritehingud olid ka Rangersi languse põhjustajaks. 1988. aastal ostis Rangersi Sir David Murray, kes hakkas klubisse jõuliselt oma raha pumpama. Ärimehena ei veetnud Murray suurvõlgade tõttu unetuid öid, uskudes, et võlad on eduka äri aluseks ning et saavutused ja immateriaalsed varad tasakaalustavad mistahes võlgu oldavad summad.
2003. aastaks oli Rangersi netovõlg kerkinud 104 miljoni euroni ning ühel hetkel hakkas ka Murray mõistma, et jalgpalliklubi omamine on ärijuhi ametist veidi erinev. Tema lahendus võlgade tagasi maksmiseks oli aga nii tragikoomiline, et küllap saavad kauges tulevikus selle üle tagantjärgi naerda isegi Rangersi toetajad. 2000. aastate algusest kuni aastani 2010 maksis Murray Rangersi mängijatele raha hüvitusfondide läbi, maskeerides Šoti liiga mõistes astronoomilised palganumbrid palluritele jagatavateks laenudeks. Sellega hiilis Murray kõrvale tööandja poolt makstavatest maksudest ning säästis skeemiga kümneid miljoneid naelu. Loomulikult äratas selline tegevus Ühendkuningriigi maksu- ja tolliameti huvi ning Rangers võeti tugevate pihtide vahele.
Murrayle selline asjade käik ei sobinud ja ta otsustas klubi võimalikult kiiresti maha müüa, kuid millegipärast ei leidnud ta kuklasse hingava maksuameti ja hiigelpalkade maksmise kõrvalt ühtegi ostjat. Kui maksukriminaal Craig Whyte alusetult klubi struktuuri ja finantsolukorda panustada lubades Rangersi 2011. aastal sümboolse ühe naela eest lõpuks ära ostis, lõpetas viimane tulu- ja käibemaksu maksmise sootuks ning suutmata pankrotikrediitoritega kokkulepet sõlmida, likvideeris Ühendkuningriigi maksuamet Rangers FC aktsiaseltsi 2012. aasta juunis.
Vihata armastatav uus vana klubi
Igipõlisele linnarivaalile Celticule on Rangersi kimbatus loomulikult pakkunud palju rõõmu. Üksiku suure kalana väga väikesesse tiiki jäänud Glasgow Celticul on liigatiitel neljal Rangersi likvideerimisjärgsel aastal sisuliselt kotis olnud juba hooaega alustades. Avalikus ruumis sõna võtvatel bhoysi toetajatel on huulil vaid üks: Rangers on surnud, neid ei ole enam. Glasgow roheline pool on veendunud, et ühes Rangers FC aktsiaseltsiga läks hingusele kogu jalgpalliklubi ning neli hooaega tagasi Šotimaa tugevuselt neljandas liigas uuesti alustanud meeskonnal pole vana Rangersi ajaloole ja saavutustele mingit õigust.
Gersi poolehoidjad rõhutavad, et klubi hallanud aktsiaselts ja meeskond on kaks eraldiseisvat üksust ja põhja ei läinud mitte klubi ise, vaid suutmatu äriühing, mis end kuulsale Rangersile külge pookinud. Celticu ja Rangersi vaheline vimm on nii tugev, et naabrite ümber keerlev on Celticu toetajate jaoks absoluutseks kinnisideeks – vana Rangersi lõppu kuulutavad bännerid rullitakse lahti nii kodu- kui võõrsilmängudes ning grupp Glasgow rohelisemaid jalgpallitoetajaid maksid ühes Šoti ajalehes kinni terve lehekülje suuruse reklaampinna, et laiemale avalikkusele teavitada Celticu poolehoidjate otsusest koos Rangersi surmaga Old Firmi derbid lõppenuks lugeda.
Kuigi Glasgow sinine meeskond säilitas juriidilise õiguse klubi kuulsusrikkale ajaloole ja identiteedile, ei vaibu kära ilmselt niipea. Mitte et ülejäänud Šotimaa elanikud selle üle väga pead murraksid. Need šotlased, kes pole ei Rangersi ega Celticu toetajad, vihkavad reeglina mõlemat meeskonda samaväärselt. Kaks suurklubi näppavad silmagi pilgutamata teiste ridadest ära lootustandvad noormängijad ning teenivad kahe peale reeglina rohkem raha, kui ülejäänud meeskonnad Šotimaa neljas profiliigas kokku panduna. Lisaks ei sallita kumbagi klubi nende vägivaldse ajaloo ja omavahelisi mänge iseloomustava vihakõne pärast, mis on ülejäänud šotlaste arvates koduse liiga häbiplekiks. Nii mõneski väljaandes on välja käidud arvamus, mille kohaselt teeksid mõlemad Šotimaalt lahkumisega ja Inglismaa liigasüsteemiga liitumisel šoti liigale teene.
Reaalsus on aga see, et liiga vajab nii Rangersit kui Celticut. Rangers on sellel hooajal Šoti esiliigas toonud sarnaselt Celticule kõrgliigas kodumängudel staadionile keskmiselt 45 000 inimest. Madalamate liigade meeskondadele on Rangersi vastu mängimine tõeline kullaauk, sest see on tihtipeale ainsaks võimaluseks staadionile täismaja tuua. Nii on tihti ka läinud, sest Rangersi võõrustamine on sellel hooajal Šoti esiliigas tähendanud kesmiselt 75% rohkem pealtvaatajaid, kui teiste meeskondadega mängimine. Eestile sarnane liigasüsteem tähendab, et iga klubiga kohtutakse neljal korral ning kahe kodumänguga on väiksematel meeskondadel Rangersi pealt korjatud päris korralik tulu.
Kuigi nii Celtic kui ülejäänud Šotimaa on Rangersit nende finantssaamatuse pärast korralikult parastanud, on Šoti liigal gersi vaja ka selleks, et teiste liigadega võitluses pinna peale püsima jääda. Duopol on parem kui monopol, sest seda on sponsorid ja telejaamad nõus toetama. Sportliku konkurentsi prisma läbi vaadates on selge, et teised kõrgliigaklubid kannatavad Rangersi tagasituleku tõttu, kuid nad peavad leppima selle ärilise poole kasulikkusega. Rangers pakub Celticule hädavajalikku motivatsiooni, mida on vaja Euroopa koefitsendi tõstmiseks. Viimase nelja aasta jooksul on Celtic jalga gaasipedaalil oluliselt lõdvemaks lasknud – Meistrite liiga alagrupist pääseti viimati edasi aasta pärast Rangersi likvideerimist, hooajal 2012-13. Et ka teised Šoti klubid pole eurosarjades just hiilanud, vajab Šoti kõrgliiga eesotsas Celticuga Rangersit, et Glasgow klubid eurosarjadest saadud raha jälle liigasse tagasi pumpaksid. Rangersi olulisust on toonitanud nii Celticu legend Henrik Larsson kui Šoti liigade tegevjuht Neil Doncaster.
Kuigi maailma ühe kuulsaima derbi roheline osapool on nelja hooaja jooksul Šotimaal laua oodatult puhtaks teinud ning Rangersi tagasitulek on neile sama meeldiv, kui kassi jaoks vannitamine, peavad ka nemad aru saama, et pikemas perspektiivis ei oleks ilma Rangersita ka Celticut.
