Eelmise sajandi kuuenda aastakümne lõpuks valitses maailma jalgpallis skisofreeniline olukord. Nimelt puudus jalgpalli sünnimandril Euroopal endiselt kontinendi parima leidmiseks turniir, samas kui Lõuna-Ameerikas oli seda korraldatud juba mitu aastakümmet ning ka Aasias ja Aafrikas olid esimesed võistlused juba peetud.

Esimesena oli sarnase ettepaneku teinud maailmameistrivõistluste üks vaimseid isasid Henri Delaunay 1927. aastal, kuid seejärel jäi plaan pikaks ajaks kalevi alla.

Küll ei peetud MMi kõrval vajalikuks Euroopas suurt turniiri pidada, küll ei saadud Inglismaad teistega koos mängimise osas kokkuleppele ning vahel haarasid eurooplased hoopis relvad ja heitlesid jalgpalli asemel tunduvalt verisemal võitlustandril.

1950-ndate keskel alustas tegevust esimene suurem Euroopa vutisari Meistrite karikas ja selle edukus sundis tarku mehi uuesti kokku istuma, et välja mõelda skeem Euroopa parima vutikoondise selgitamiseks.

Ei saa läbi poliitikata

1958. aastal saigi turniir rohelise tule ja juba kaks aastat hiljem asusid 17 meeskonda parimat selgitama.

Võistluse finaalfaas pidi toimuma Prantsusmaal, kuid sinna pääses vaid neli paremat. Ülejäänud mängud peeti play-off süsteemis kodus ja võõrsil mängudena. Ainsa Briti saarte riigina oli konkurentsis Iirimaa, kuid ka neile jäi turniir lühikeseks – toonane Tšehhoslovakkia oli kahe mängu arvestuses üle 4:2.

Ajastule kohaselt ei saadud ka esimesel finaalturniiril üle poliitikast, kui turniiri üks suursoosikuid Hispaania loobus turniirist, kuna sattus veerandfinaalis kokku Nõukogude Liiduga ja keeldus raudse eesriide taha võistlema sõitmast. Nii langeski Alfredo di Stefano ümber ehitatud meeskond võitluseta turniirilt, ehkki avaringis käidi kergelt üle üsna tugevatest poolakatest.

Nelja parema hulka jõudsid esimesel turniiril kolm sotsialismimaad – Jugoslaavia, Tšehhoslovakkia ja NSVL, lisaks korraldajamaa Prantsusmaa. Punameedia hõiskas hoosiannat sotsialistlikule jalgpallimasinale ja järgnenud mängud seda ka kinnitasid – Prantsusmaa jäeti nimelt viimaseks.

Esimene tiitel NSV Liidule

Esimeses poolfinaalis näitasid Jugoslaavia ja korraldajad tõelist jalgpallitulevärki. Kodumeeskond jõudis 53. minutiks 3:1 eduseisu, kuid jugoslaavlased vastasid viimasel veerandtunnil kolme tabamusega ja prantslased pidid ajaloo esimesest suurvõidust suu puhtaks pühkima.

Teisest poolfinaalist pääses selge 3:0 võiduga finaali NSVL ja nii jõudsidki esikohaheitlusse suur vend NSVL ja nende väiksem veli Jugoslaavia. Mängule oli kogunenud kõigest 18 tuhat pealtvaatajat, kuid slaavlased tegid sellest tõeliselt pingelise ja ilusa mängu.

Poolajavilele mindi vastu jugoslaavlaste ründaja Milan Galici väravast 1:0 seisus, kuid kohe teise perioodi alguses viigistas grusiin Slava Metreveli. Kuna rohkem väravaid normaalajal ei löödud, pidi esimese Euroopa meistri selgitama lisaaeg.

Lisaajal pääses maksvusele sovjettide parem ettevalmistus ja üheks läbi aegade parimaks vene ründajaks peetava Viktor Ponedelniku tabamus tagas NL-ile võidu.

Hispaania üks ja siiani ainus

Teine turniir peeti neli aastat hiljem ja sarnase mudeli alusel. Seekord oli meeskondi siiski juba 29. Kaasa otsustas lüüa ka Inglismaa meeskond, kuid jalgpalli sünnimaa langes juba avaringis Prantsusmaa vastu.

Huvitavamatest meeskondadest võtsid turniirist osa Island, Põhja-Iiri, Malta, Luksemburg ja Wales. Tõelise suurpommi lõhkas Luksemburg, kes lülitas konkurentsist Hollandi, mis ongi väikeriigile jäänud senise vuti suursaavutuseks.

Võrreldes esimese EM-iga ei pidanud Lääne-Euroopa sel korral enam sotsriikide ees häbi tundma – vahekord oli sõbralikult 2:2. Ungari ja NSVL Taani ja Hispaania vastu. Ka finaali pääses mõlemast leerist üks esindaja.

Nii kohtusidki 21. juunil 1964 Santiago Bernabeu staadionil korraldajamaa Hispaania ja NSVL. Ligi 80 tuhande pealtvaataja ees peetud kohtumises läks napp paremus Hispaania poolele ja 2:1 võiduga võtsid hispaanlased ajaloo esimese ja seni ka viimase suurturniiri võidu.

Kulli ja kirjaga finaali

1968. aastal tutvustati esimest korda ajaloos EM-il alagrupiturniiri, kuid need peeti samuti kodus ja võõrsil meetodiga. Finaalturniiri reaalses toimumiskohas peeti jällegi vaid neli viimast kohtumist.

Nelja hulka pääsesid NSVL (kellele see oli kolmandaks järjestikuseks kohaks nelja hulgas), korraldajamaa Itaalia, valitsev maailmameister Inglismaa ja Jugoslaavia. Omapäraseks kujunes kohtumine NSVLi ja Itaalia vahel, mis lõppes väravateta viigiga – catenaccio oli pead tõstmas.

Kuna toona veel penaltiseeriaid ei tuntud, siis otsustas edasipääseja .... kulli ja kirja viskamine. Valiku võis teha NSVLi kapten Albert Shesternjov, kuid venelane ütles valesti ja nii pääseski Itaalia finaali.

Finaali avamäng lõppes taas viigiga, aga Euroopa meistrit siiski liisuheitmisega selgitama ei hakatud. Kordusmängus otsustas Itaalia mängu kiirelt poole tunniga ära, kui jugode väravasse saadeti kaks palli ja 55 000 inimese ees kroonitigi Itaalia Roomas tiitlivõitjaks.

Platini sooloetendus

Esimest alagrupiturniiridega finaalturniiri pidi ootama 1980. aastani, kui turniiri korraldusõiguse sai Itaalia, kellele lisaks kvalifitseerus turniirile seitse meeskonda. Neljaliikmelistest alagruppidest pääsesid finaali ainult võitjad ja teise koha omanikud pidid selgitama pronksivõitja.

Mõninga üllatusena jõudis finaali Belgia, kes pidi vastu astuma juba 1972. aastal esimese tiitli võitnud Saksamaale. Finaalis mingit üllatust enam ei sündinud – kastivõitleja Horst Hrubeschi pealöögile vastas Belgia küll penaltist 75. minutil, kuid paar minutit enne lõpuvilet tabas teine Hrubeschi pealöök ja Saksamaal oli taas põhjust rõõmustamiseks.

Kõigest neli aastat hiljem toimus senise EM-ajaloo kõige suurem sooloetendus. Oli Michel Platini ja Prantusmaa aasta. Praegune UEFA president kõmmutas väravaid igas mängus, seejuures kaks kübaratrikki. Kokku kogunes tema arvele üheksa väravat, mis on seni kehtiv rekord ja Prantsusmaa võitis finaalils 2:0 Hispaaniat. Samuti kadus samal turniiril ajaloo prügikasti pronksimäng.

Järgmised kaks ajalukku läinud EM-i kirjutati ajalooraamatutesse üllatusvõitjatega – 1988. aastal võttis Hollandi kuldne jalgpallipõlvkond eesotsas Marco van Basteniga tiitli NSVLi nina alt ja 1992. aastal üllatas kõiki Taani võiduga finaalis Saksamaa üle. Et sellest veel vähe ei oleks, muutis taanlaste võidu eriti dramaatiliseks see, et turniirile pääseti kõigest paar nädalat enne avalööki, kui valikturniiri täiseduga lõpetanud Jugoslaavia ÜRO sanktsioonide tõttu võistlustelt eemaldati.

Kuldse värava tulek

Suurte impeeriumite lagunemine ja paljude väikeriikide teke aitas kaasa 1996. aastal sündinud taaskordsele formaadimuudatusele. Senise kaheksa riigi asemel võeti finaalturniirile 16. Esimene suurem turniir peeti lõpuks ometi jalgpalli sünnimaal Inglismaal.

Kodumeeskond jõudis seal üllatavalt kaugele ehk poolfinaali, kuid seal jäädi vanade vaenlaste sakslaste vastu penaltiseerias kaotajaks. Teiselt poolt liikus finaalini välja turniiri tõeline üllatusmeeskond Tšehhi, kellest ei oodatud enne turniiri midagi. Võidud Portugali, Itaalia ja Prantsusmaa üle andsid noorele meeskonnale palju eneseusku ja nii võis finaalist oodata kõike.

Finaalis tutvustati jalgpallimaailmale esmakordselt kuldse värava reeglit. Tänaseks lolluste varalaekasse maetud lahendus tõi rõõmu Saksamaale ja kurbuse Tšehhile. Mängu avavärav jäi kohtuniku hingele, kes andis Tšehhile vale penalti, mille Patrik Berger realiseeris, kuid sellele järgnev tõi neutraalsele jalgpallivaatajale ilmselt õiglustunde.

Veerand tundi enne mängu lõppu lõi vahetusest sekkunud Oliver Bierhoff viigivärava ja juba lisaaja viiendal minutil maandus kuldne pall tšehhide võrgus – Saksamaa oli kolmandat korda meister.

Prantsusmaa kuldne duubel

Neli aastat hiljem peeti EM esmakordselt kahes riigis – Hollandis ja Belgias. Väravarohkele turniirile läks suurfavoriidina valitsev maailmameister Prantsusmaa ja esmakordselt rändasid mõlemad suurauhinnad ühe riigi auhinnakappi.

Prantusmaa tee tiitlini polnud siiski sugugi kerge. Esmalt alistati 2:1 Hispaania, ehkki viimasel minutil oli vastastel kasutada penalti, mille Raul Gonzalez üle lati virutas – samm, mille tagajärjel hakkas Raul taas penalteid lööma alles mullu. Poolfinaalis kohtusid prantslased selle turniiri musta hobuse Portugaliga, kellele sai saatuslikuks Abel Xavieri käega mäng lisaajal.

Penaltit asus lööma toonane maailma absoluutne tipp Zinedine Zidane, kes ei eksinud, ja kuldne värav lõpetas taaskord enneaegselt mängu.

Finaalis astus prantslastele vastu Itaalia, kes oli mõneti märkamatult nii kõrgele roninud. Esikoht mitte midagi ütlevas alagrupis, võit Rumeenia üle veerandfinaalis, ülipingeline penaltivõit Hollandi üle ja oldigi Rotterdamis finaalis.

Itaalia üllatas mõneti koosseisu valikuga, kui rünnakul alustas seni episoodiliselt mänginud Marco Delvecchio. Risk tasus end ära ja 55. minutil viis just tema Itaalia juhtima. Saapamaa mehed olid võidus kinni kuni viimase minutini, kuid siis jõudis Sylvain Wiltord pärast pikka survet sihile.

Itaalia sellest paugust enam välja ei tulnudki ning lisaajal lennutas David Trezeguet ilulöögi väravasse – kuldne värav ja tiitel Prantusmaale.

Kreeka vägitegu ikka mäletate?

Viimast turniiri mäletate veel kõik? Järjest välja langevad suursoosikud; Portugali ja Inglismaa vaheline põnevuslahing, kus penaltiseerias võttis võidu Portugal; nelja parema sekka jõudnud meeskonnad, kellel oli vaid ühel tiitel ja seda Hollandil, ning muidugi finaal.

Lahtist ja ilusat mängu mänginud korraldajamaa Portugal ja meeskonnavaimuga nappe võite noppinud Kreeka Otto Rehhageli juhtimisel. Mäletate ju küll, Kreeka võitis ja maailma jalgpalli üks suurimaid sensatsioone oligi sündinud.

Kas sarnast üllatuspommi suudetakse ka tänavu näidata, võime öelda napi pooleteise kuu pärast. Seni lugege Soccernet.ee-st üle-, eel- ja allvaateid ning valmistuge järjekordseks põnevusmaratoniks.

EM-finaalid:

1960, Prantsusmaal: NSVL - Jugoslaavia 2:1 (lisaajal)
1964, Hispaanias: Hispaania - NSVL 2:1
1968, Itaalias: Itaalia - Jugoslaavia 1:1, kordusmäng 2:0
1972, Belgias: Lääne-Saksamaa - NSVL 3:0
1976, Jugoslaavias: Tšehhoslovakkia - Lääne-Saksamaa 2:2, penaltitega 5:3
1980, Itaalias: Lääne-Saksamaa - Belgia 2:1
1984, Prantsusmaal: Prantsusmaa - Hispaania 2:0
1988, Lääne-Saksamaal: Holland - NSVL 2:0
1992, Rootsis: Taani - Saksamaa 2:0
1996, Inglismaal: Saksamaa - Tšehhi 2:1 (kuldse väravaga)
2000, Belgias ja Hollandis: Prantsusmaa - Itaalia 2:1 (kuldse väravaga)
2004, Portugalis: Kreeka - Portugal 1:0