Uue ajaarvamise kuues päev (0)
Saksa ajakirjandus on sel suvel oma tippklubide võimalike koosseisude üle arutledes lähtunud doominoefekti teooriast, mille kohaselt ühe elemendi eemaldamine põhjustab sündmuste jada, mida ilma esimese nupu eemaldamiseta ette poleks tulnud. Kuni eelmise nädala kolmapäevani peeti tolleks tähtsaimaks nupuks PSG ründajat Neymari, kelle võimalikus üleminekus nähti käivituvat ahel, mis kindlasti poleks jätnud puutumata ka Saksa tippusid.
Neymarist tõugatuna sai meedia võimaluse erinevate ahelassotsiatsioonide moodustamiseks: kui Neymar läheb tagasi Barcelonasse, siis..., siis..., siis... ja siis toob Müncheni Bayern oma ridadesse... Siin maha jäetud punktiiride täitmine sõltus igal konkreetsel juhul juba käeulatuses olnud informatsioonist ning kirjutamiseks jäetud ajalisest ruumist.
Siiski võib arvata, et vähemalt osalt on doominoefektist kinni haaramine olnud pealesunnitud, sest muu hulgas saab taolise mooduse kaudu sisendada ka usutavust selgitustesse, miks näiteks Bayern suvisel üleminekuturul seni nõnda tagasihoidlikult on käitunud. Niisiis ootavat Bayern, mil kivid püramiidis pudenema hakkavad ning püüdvat alles seejärel üldises segaduses endale parimad võimalused välja tingida.
Selline lähtepunkt, nagu juba öeldud, oli kehtiv kuni eelmise kolmapäevani, mil ajakirjandusse jõudis uudis, mis riigi suurima päevalehe Bildi toimetusele sedavõrd šokeerivalt mõjus, et sealses kollektiivses loomepalangus koguni uuele ajaarvamisele alus pandi. "1. päev pärast Hoenessi-maavärinat (s.k. Hoeness-Beben)", teatasid Bildi ajakirjanikud Jörg Althoff, Tobias Altschäffl ja Lars Wallrodt neljapäeval ilmunud ühiselt koostatud artiklis. Tegemist oli järjega päev varem ilmunud uudisele, milles anti teada, et Bayerni president Uli Hoeness on otsustanud novembris toimuvatel klubi presidendivalimistel enam mitte osaleda. Teisisõnu, aastakümneid Bayerni ja Saksamaa jalgpalli mõjutanud mees otsustab minna pensionile.
Võttes nüüd metafoorina appi doominoefekti selgituse, võiks uudisele järgnenud avalikkuse reaktsioone kokku sõlmides öelda, et selle teatega ei eemaldatud kivikuhjast rohkem või vähem väljapeetud liigutusega mitte üks kivi, vaid kogu kuhi löödi ilma suurema tseremooniata jalaga ümber. Nüüd tuleb olla muidugi ettevaatlik, et taoliselt kõlavad metafoorid edasise loo käigus pelgalt sõnavahuks ei osutuks ning selle vältimise me endale ülesandeks võikimegi seada. Niisiis võtame uurida Hoenessi pärandi ning püüame jõuda selgusele, kas ühe inimese lahkumine oma valdkonnast annab põhjust tolles valdkonnas uut ajaarvamist alustada.
Esmalt aga paneme paika Hoenessi ja Bayerni suhete ajalis-saavutusliku telje ning olgu juba ette öeldud, et eeskätt pakub meile huvi tema mängijakarjäärile järgnenu. Kuid terviku huvides olgu ära toodud ka sellele eelnenu. Niisiis said Hoenessi ja Bayerni suhted alguse 1970. aastal, kui toona 18-aastane noor mees Ulmi amatöörmeeskonnast Münchenisse liikus. Mängijana jäi tema karjäär potentsiaali silmas pidades väga lühikeseks. Juba üheksa aastat hiljem pidi Hoeness profikarjäärile joone alla tõmbama, põhjuseks 1975. aasta Euroopa riikide meistrite karikafinaalis Leeds Unitedi vastu saadud vigastus, millest ta lõplikult ei paranenudki.
Ometi suutis Hoeness selle suhteliselt lühikeseks jäänud aja jooksul võita kõik, millest üks jalgpallur unistada oskab. Bayerni ridades tuli ta kolmekordseks riigi meistriks (1972-1974), karikavõitjaks (1971), kolmekordseks Euroopa riikide meistrite karikavõitjaks (1974-1976) ja korra ka klubide maailmameistriks (1976). Bayernist avanes talle ka pääs Saksamaa LV koondisse, mille eest jõudis vahemikus 1972-1976 pidada 35 mängu, lüüa viis väravat ning tulla esmalt Euroopa- (1972) ning seejärel ka maailmameistriks (1974).
Tagantjärele teame, et palliplatsil korda saadetu oli vaid põgusaks sissejuhatuseks tema jalgpallialasele tegevusele. Kohe pärast mängijakarjääri lõppu 1979. aasta kevadel, sai Hoenessist veel enne jooksva 1978/79 hooaja lõppu klubi mänedžer, amet, mida ta pidas 30 aastat, pärast mida valiti ta klubi presidendiks. Nende neljakümne aasta sisse jäävad 24 Saksamaa meistritiitlit, 14 karikat ja 8 superkarikat. Rahvusvaheliselt rindelt lisanduvad kaks Meistrite liiga võitu, üks UEFA karikas ning kaks klubide maailmameistritiitlit.
Ent aitab nüüd statistikast. Aeg on pöörata tähelepanu meie peamisele küsimusele: kui suur roll mänedžer Hoenessil nende ülesloetletud tiitlite hankimisel õigupoolest on? Siinjuures oleks küllap vajalik märkus, et saksakeelsena sellist küsimust püstitada poleks võimalik. Jah, grammatiliselt oleks küll kõik korrektne, kuid selle moodustamisel reedaksime kohe ka oma orienteerumisvõime puudulikkuse Saksa jalgpallis. Nimetage veel mõni jalgpallitegelane, kes on võetud uurimiseks teatrilavastuses.
Igas eluvaldkonnas, ka jalgpallis, tunneb ajalugu inimesi, kelle isikuomadused mõnel konkreetsel perioodil on sedavõrd tähelepanuväärsed, et nende kaudu arvatakse kõnelevat ajastu saadik. Jalgpalli perspektiivis hoides mõtelgem korra näiteks pikaaegse maailma jalgpalliorganisatsiooni FIFA presidendi Joao Havelange'i peale ning küsigem retooriliselt: kas tema isikuomadused ja pretensioonitaotlused muutsid alates 1970ndate keskpaigast FIFA juhtumisstruktuuri või sai Havelange'i-sugune inimene esile kerkida juba muutunud struktuuris? Kuigi meil pole kavatsust laskuda filosoofilistesse mõtisklustesse ühiskonna ja indiviidi vaheliste seoste teemal, tasub aga sellisena püstitatud küsimust silmapiiril hoida juhul, kui eesmärgiks on seatud tulevikku piilumine. Ja kuna Bild kõneleb uue kalendri esimesest päevast, siis kahtlemata kõneldakse juba ka tulevikust.
Müncheni Bayern on Saksamaal absoluutses tipus või selle vahetus läheduses püsinud alates 1960ndate lõpust. Eriti oluliseks peab ajalugu perioodi 1970ndatel, mis oma paljude tiitlite ja andeka põlvkonnaga Bayerni koha saksa jalgpallihierarhias kinnistas. Kuid ometi polnud too periood veel võrreldav tänasega, kui Bayern igal juhul suurimate soosikute hulka kuulub ning seda ootust viimasel seitsmel hooajal ka kinnitada suutnud. Too polnud veel aeg, kui Bayern iga andeka saksa mängija oma ridadesse oleks meelitada suutnud ning seda suuresti majanduslikel põhjusel.
Eelmise neljapäeva Kicker, kes Hoenessi värskele teemale viis lehekülge pühendas, joonistas muu hulgas välja tema aega meenutama jääva Bayerni finantskäibe graafikakõvera. Kõige lihtsam on seda ette kujutada poolekslõigatud paraboolina, mis graafiku vastakust alanurgast järsu liigutusega paremale poole üles on sikutatud. Sellesse graafikasse konkreetseid arve sisestades jõuame 1979. aasta 6,5 miljonilt eurolt neljakümne aastaga 657,4 miljonini. Hoeness ise on öelnud, et ajal, mil ta klubi üle võttis polnud tema käsutuses mitte meeskond, vaid võlad.
Täpsemalt sõnastades oli Bayerni võlakoorem toona seitse miljonit saksa marka (tänases vääringus umbes 3,5 miljonit eurot) ning noist pääses Bayern alles viis aastat pärast Hoenessi mänedžeriks tulekut, mil 10 miljoni saksa margaga müüdi tänane klubi tegevjuht Karl-Heinz Rummenigge Milano Interisse.
Bayerni nõrgas finantsilises positsioonis 1980ndate alguses polnud mitte midagi erakordset ning peamiselt oli see tingitud ühekülgsest teenistusmeetodist. Kui jätta kõrvale mängijate müügist saadud sissetulekud, mis olid arusaadavalt kaootilised, põhines klubi regulaarne kassa peamiselt vaid piletimüügist saadud rahast.
Hoeness keeras kogu valdkonna sisuliselt pea peale. Eeskujuks Põhja-Ameerika profiklubid, said uuteks töömeetoditeks turundus, turustamine ja sponsorlus. Täna ei moodusta piletimüügist saadud tulu isegi mitte viiendikku klubi kogu sissetulekust, vaid sellele panevad aluse teleõiguste müük, fänniartiklid ja sponsorlepingud.
Alates 1970ndate keskpaigast, kui televisioon oli oma kohalolu lõplikult kinnistanud ning spordivõistlused selle programmides kindla koha hõivanud, muutus ka kogu senine profispordisüsteem. Televisioonil oli võime pakkuda spordi toetajatele reaalseid väljundeid ning kui jätta kõrvale Põhja-Ameerika profiliigad, olid Euroopas ja maailmas jalgpalliliidrid ühed esimesed, kes avanenud perspektiivid ära oskasid kasutada (omaette on muidugi teema, milline hinnang noile teguviisidele anda).
Profispordile avanesid uued perspektiivid vaid tänu viidatud suhetele ning Hoeness läheb Saksamaa jalgpalliajalukku peamiselt seetõttu, et ta oli esimene, kes uuenenud võimalused läbi nägi. Ametipostist tulenevalt olid Hoenessi vastutusala algselt võrreldamatult väiksem kui see täna on, kuna klubide liidriteks peeti presidente ning mänedžeril polnud väga palju rohkem otsustusõigust kui klubi sekretäril. Niisiis mõtles Hoeness enda uuele ametile välja täiesti uue sisu ning seetõttu tuleb teda pidada ka uue ameti loojaks Saksamaa jalgpallielus.
Kindlasti ei saa siin väheoluliseks pidada fakti, et ta sattus jalgpalli juhtimise juurde väga noorelt, 1979. aasta kevadel oli ta vaid 27, ning oli küllap ka seetõttu uutele ideedele rohkem avatud, kui temast põlvkonna võrra vanemad jalgpalliliidrid.
Niisiis, kuna Hoeness on väga pika perioodi jooksul oluliselt muutnud Saksamaa jalgpalli toimimismehhanisme ja kui sellele lisada ka tema kohati taltsutamatu natuur (mis siinse kirjatöö raamest täiesti välja jäi), ei tasugi väga imestada, et ajakirjandus tema eelolevast lahkumisest taolise draama on voolinud: mõelda vaid – 1. päev!
Ometi on aga uue ajaarvamise kuuendaks päevaks vähemalt siinkirjutajal hakanud välja kujunema veendumus, et tolle ajatähise maha sättimisega ei märgistada uut aega mitte Bayerni ega ka Saksamaa jalgpallielus, vaid uut aega hoopis jalgpalliajakirjanduses. Pole mingit alust arvata, et Hoenessi loodud amet Saksamaa jalgpallist kaduma peab, küll aga jääb meedia ilma tegelasest, kes nii mitmelegi põlvkonnale ajakirjanikest leia lauale toonud. Nii võibki juhtuda, et see teadmine esimese hooga järgnevaid päevi loendama ehmatab.
