Premium liiga 2024. aasta oli vaieldamatult Levadia-roheline. On selge, et säärane võõpamine pole ühe või kahe mehe töö, vaid nõuab tervet tiimi või parem isegi kogu klubi. Seda mõistab väga hästi ka 2024. aastal Premium liiga fännide lemmikuks valitud Mihkel Ainsalu, kes istus Soccernet.ee-ga maha ja andis kõigest pisut muhedas võtmes aru.

1996. aasta märtsis sündinud Mihkel Ainsalul on seljataga mõnevõrra kirju teekond tänasesse päeva. Ta alustas mängimist Nõmme JK Kaljus (sest nimevahetust Nõmme Kalju FC-le polnud veel toimunud!), kust ta liikus 2015. aasta alguses enam kui viieks aastaks Tallinna FC Florasse. Seal õnnestus tal juba esimese hooga võita Eesti meistritiitel, millele tuli kolmekordne lisa (hooajal 2020 oli Ainsalut Floras poole hooaja jagu). Neisse aegadesse jäävad nii Ainsalu koondisedebüüt kui kaks väravat eurosarja kvalifikatsioonis (NK Domžalele ja Frankfurdi Eintrachtile).

Omakorda viimase ligi viie aastaga on ta selga tõmmanud vägagi erinevaid võistlussärke: kaugemasse minevikku jääb pärast Florat Ukraina kõrgliigaklubi FK Lviv, sealt edasi Taani esiliigatiim FC Helsingör, Premium liigas heidelnud Tallinna JK Legion ning FCI Levadia kõrval ka Hollandi esiliigast SC Telstar. Enne seda, kui Venemaa tungis Ukrainasse ja algatas sõja, ootas Ainsalu allkirja aga Harkivi klubist, mis tähendanuks Eesti poolkaitsja jaoks "elu parimat lepingut". 

Pärast kirjeldatud püsimatust, mis ei sõltunud alati Ainsalust endast, kaheldi vast ikka, kas ja mis mängumeest temast ikkagi on. Ent viimasel kahel aastal on ta püsinud heas mõttes paigal ning tõestanud jäägitult, et temas saab kindel olla. Tõsi, ta pole füüsiliselt paigal püsinud, vaid teinud kõike selleks, et FCI Levadiast saaks taas Eesti meister. Mängust mängu stabiilsed kõrgetasemelised esitused on viinud Ainsalu uuesti ka A-koondisesse ning 2024. aasta hooaja näitel ka fännide südamesse.

Intervjuus Soccernet.ee-le avaldas Mihkel Ainsalu muuhulgas, kui hea koha on auhind tema kodus leidnud, millistel klubidel tuleb uuel hooajal eriti valvas olla (vihje: Alex Matthias Tamm) ning kui jõuliselt välismaa ikkagi kutsub.

Premium liiga fännide lemmik 2024 - kas see auhind ja tunnustus tuli kuidagi üllatusena? Oli see midagi, mille võitmise peale olid mõelnud?
Eks ikka. Individuaalsete auhindadega on nii, et kui kuskil on võimalik midagi võita ja ise tunned, et oled lähedal, siis ikka mõtled. See, et ma nüüd fännide lemmiku auhinna võitsin ... Sisimas tean, et see tähendab minu jaoks väga palju: fännide tunnustus ja see, et nad nägid, mida ma lõppenud hooajal tegin, ning siis hääletasid mu poolt. Arvan, et selle auhinna üle võib uhkust tunda.

Mis sa arvad, mis tegi just sinust võitja? Mille poolest sa esile kerkisid?
Tagantjärele vaadates on raske individuaalselt midagi esile tõsta. See hooaeg tervikuna koduses liigas oli Levadia ühine pingutus. Võib-olla oli minu panus mingitel hetkedel suurem, aga lõppude lõpuks tuli see tänu väga headele mängijatele mu ümber. See sümbioos tõi selle tulemuse. Ja seekord hääletati minu poolt.

Kas sa mõtlesid ja võrdlesid ka, et Premium liiga treenerid valisid liiga parimaks mängijaks Alex Matthias Tamme, aga fännid sinu?
Tead, ma sain treenerite valikul neli esikohta ja Alex sai kaks ... Lihtne matemaatika ütleb minu jaoks midagi muud. [Muigab]. Aga eks ta sai lõpuks punkte ju rohkem.

Minu jaoks oli tähtis, kui palju ma esikohti sain. Täpselt nagu liigaski: kui sa võidad neli tiitlit, aga jääd näiteks viis korda teiseks, siis loevad ikka vaid need esikohad!

Ehk sa oled natuke nagu sapine?
Ei ole, ei ole üldse. Mul on Alexi üle väga hea meel - kindlasti samamoodi välja teenitud auhind. Aga nagu ütlesin, kui ma vaatasin neid tulemusi ja nägin nelja esikohta, siis oli see juba minu jaoks suur tunnustus.

Ja need, kes minu poolt ei hääletanud, kirjutasin endale üles! [Väga salakaval muie.]

Et siis uuel hooajal tekitad eriti palju pahandust just nende tiimide vastu?
[Naerab.] Eesmärk on!

Kes kuidas hääletas? Endine FC Kuressaare ning nüüdne JK Narva Transi peatreener Roman Kožuhhovski, endine narvakas Ricardo Afonso ning Paide Linnameeskonna loots Ivan Stojkovic ei mahutanud Ainsalut oma esikolmikussegi. Teise koha sai FCI Levadia poolkaitsja Teemu Tainiolt (JK Tallinna Kalev) ning kolmanda Martin Klasenilt (FC Nõmme United). "Ülimalt kergendatult" saavad aga hingata Nõmme Kalju FC, Tallinna FC Flora, Tartu JK Tammeka ja Pärnu JK Vaprus, kelle peatreenerid seadsid Ainsalu hooaja parima mängija valimisel esimeseks. Tamme esikohad tulid Stojkovicilt ja Levadia peatreenerilt Curro Torreselt.

Kus sa seda auhinda hoiad? On see kuskil selliselt, et saad iga päev meelde tuletada ja uhkust tunda?
Jah, näen seda ikka iga päev. Ta on mul garderoobis kapis. Ja kannan endaga kaasas.

[Ainsalu märkas, et intervjueerija on skeptiline.] Ausalt!

Praegugi?
Jaa.

Aga kui sa ise oleksid olnud see hääletav fänn ja peaksid valima näiteks kaks mängijat enda kõrvale esikolmikusse, kelle esile tooksid?
Ohoh, nii raske küsimus. Peab hakkama meenutama ...

Kui ma mõtlen lihtsalt mänguliste oskuste ja selle peale, kes on lihtsalt parim, mitte ainult väravate peale, siis üks on kindlasti mu keskväljapartner Til Mavretic. Ja ikkagi, minu silmis oli parim Joao Pedro. Rohkem ma ei oska kedagi niimoodi välja tuua.

Aga teistest klubidest?
Maksim Podholjuzin oli väga hea. Pierre Kabore oli hea, mulle meeldis. Ja Tartust äkki Adebayo Basher.

Vaatame laiemalt hooajale tagasi. Mis selle enesekindluse ja edu teile Levadiaga tõi? Oli see tugev ettevalmistus või mingisugune suurem kogum erinevatest elementidest?
Ma arvan, et väga palju tugines sellele, et me ise kaotasime üle-eelmisel aastal selle tiitli. See süstis mängijatele juba enne hooaja ettevalmistust väga palju tahet ja nälga, ja selle tahte ja nälja pealt tegime väga hea ettevalmistuse. Ja kui me saime juba hooaja alguses selle rongi veerema, siis mängijate eneseusk ja enesekindlus aina kasvasid. Selle pealt me sõudsimegi. Okei, mingil hetkel oli raskem, aga sellist libastumist nagu 2023. aastal oli, ei tulnud. Arvan, et see oligi võtmekoht.

Kas sa mäletad seda ka, kuidas mingisugune juba aprillis-mais räägiti, et teie tulete meistriks? Kas see ka kuidagi mõjutas või andis midagi juurde?
Isiklikult mitte. See väline surve ei ole minu jaoks kunagi väga määrav olnud. Me teadsime, mis on meie eesmärk, ja see, kui keegi midagi räägib, ei teinud meie igapäevatööd paremaks või halvemaks. Meil on juba omakeskis nii nõudlik keskkond! 

Meie eesmärk on iga päev olla parem. Iga mäng oli tähtis, iga mäng oli vaja võita. Teadsime, et see, mis tuleb pärast, on nende asjade tagajärg. Ja see oli tiitlivõit.

Kas sa annaksid hooajale siis hindeks "5" või äkki isegi viie plussiga?
Kui hooaega tervikuna võtta, siis ei saa kindlasti "5" panna. Kui vaadata kodust liigat, siis paneks "4" - parandamisruumi on kõvasti. Samas annab liigavõit meile selle Meistrite liiga stardipaku. Võimaluse teha ära midagi suuremat. Aga selle nimel on vaja veel kõvasti tööd teha. On nii palju väikseid detaile kui ka suuremaid. On nii palju asju, milles peame väga palju paremaks saama nii individuaalselt kui meeskonnana. 

Mis need asjad siis näiteks on?
Ma arvan, et jätaks need meeskonna sisse. Ei saa kõiki kaarte avada. [Muigab.]

Kuidas sa ennast terve hooaja lõikes tundsid? Kas oli mingisuguseid raskeid hetki või äralangemist ka, võib-olla isegi mitte jalgpallist tingitult? Või tundsid end algusest lõpuni tugeva ja enesekindlana?
Tugevana tunnen ennast kindlasti. Mu karjäär ja elu on olnud sellised, kus on mitu korda - eriti just väljaspool väljakut - olnud hetki, mis on mind rohkem kui põlvili löönud. Läbi nende olen kõvasti karastunud. Eks hooaja jooksul oli ikka raskeid hetki, olid mingid pisitraumad ja muud asjad, läbi mille tuli end suruda. Aga see on see tee, mille ma olen valinud, ja tean oma vastutust meeskonna ees.

Kas näiteks see, kui Til viga sai ja keskväljal su kõrvalt ära langes, mõjutas ka kuidagi?
Keskväljasüdamik on selline koht, kus on vaja klappi ja harjumust, et mängijad tunneksid üksteist. Eks see alguses ikka lõi natuke rutiinist välja, sest äkitselt polnud sellist head tunnetust. Aga Alex (Alexandre Lopes Gomes - L. J.) kohanes tegelikult väga hästi ja saime asja samamoodi käima. Väga paljud mängijad aitasid tal kiiremini sulanduda ja ma arvan, et kuna lõpuks sai töö ju tehtud, siis läks kõik hästi.

Kui palju saatis sind lõppenud hooajal fännide tugi? Kui sügavale südamesse see läheb, kui keegi kirjutab sulle eraldi, et oled tema lemmikmängija?
Kui hästi kirjutatakse, siis muidugi läheb! Tean, et ma olen paljudele väiksematele ja noorematele olnud eeskujuks ning nii mõnigi on hakanud minu pärast jalgpalli mängima. Olen isegi näinud oma pilti laste sünnipäevatortidel!

See kindlasti näitab, milline roll on jalgpalluril kogu ühiskonnas. Sa saad aru, et see vastutus ulatub kaugemale kui lihtsalt jalgpalliväljakule. Oluline on ka su imago ja see, kuidas pead end üleval nii väljakul kui selle kõrval. Ma näen, et see koorem on tihti suurem kui me siin Eestis suudame arvata.

Üsna lihtne on endast jätta nõmedat muljet. Aga et sa suudad olla härrasmees - mind motiveerib see.

Naudid seda ühiskonna pilku ja tähelepanu?
Oi, tähelepanu ma ei armasta. [Suunurgad kerkivad õige pisut, siiski märgatavalt.] See ei ole üldse minu teema.

Tunned sa täna, et oled oma parimas eas ja parimas vormis?
Aivar Pohlak ütles mulle kunagi, et ta arvab, et ma olen hiline küpseja. Ma ei saanud päris pikalt aru, mida see tähendab, aga mida aeg edasi, seda rohkem mõistan, mida ta üritas mulle tollel ajal öelda. Ma näen seda ise kõrvalt ka. Võib-olla isegi mitte nii väga väljakul, aga just väljaspool. Eluliselt on mingid asjad teistmoodi paika loksunud. Eks mingil moel kandub seda väljakule küll.

Aga miks ei ole siis tulnud seda sammu välismaale? Suvel oli sellest juttu, nüüd - mitte nii väga.
Ma ei hakka varjama - jah, huvi on tuntud ja kolmest klubist tuli ka kindel pakkumine. Jah, need on praegu väga atraktiivsed, aga mingisugune missioonitunne ja nii-öelda see, mida meil klubis kardinate taga on räägitud, just rõhuga Euroopal, hoiab mind praegu veel Eestis.

Kui ma ütlen praegu välismaale ära, siis arvan, et see on mu viimane aasta Eestis. Siis on aeg edasi liikuda.

Jah, praegu on tulnud neile pakkumistele mingis mõttes raske südamega ära öelda, aga samas olen hetkel oma elus ja karjääris väga heas kohas. See on minu jaoks tähtis. Tean, millest ma olen läbi käinud ja hindan väga kõrgelt seda tööd, mida me siin teeme. Just nende inimestega.

Ehk praegu oled sa 100-protsendiliselt pühendunud Levadiale?
Hetkeseisuga küll, jah.

Aga mingit ust uue hooaja eel veel kinni ei tõmba?
Ei, ust kindlasti kinni veel ei tõmba. Siin ikka on mõni klubi, kes helistab ja torgib, aga ma ei mõtle sellele hetkel väga. Selle töö jaoks on mul teised inimesed.

Millisesse välisklubisse sa minna tahaksid? Mis on sinu jaoks olulised kriteeriumid?
No, ma tean neid klubisid, kes on praegu koputanud. Balkani riigist, üks on väga staažikas ja olnud oma riigi meister pikki aastaid. Hindan väga, kui meeskonnas on selline võitjamentaliteet juba sügavalt sees. Iseennast tundes - kui ma lähen kuhugi alumise poole meeskonda, siis tulistan juba ise endale jalga.

Ehk arvan, et ma vaatangi esimesena, kui tugevalt võitjamentaliteet klubis sees on. Projekti saab igaüks ilusaks rääkida, aga ajalugu on ka see, mis räägib enda eest.

Kas sa tead ka, miks just sind on neisse klubidesse tahetud?
Väga palju on toodud välja minu mängijastiili, mis on selline, ütleme, Balkani stiilis - suur, tugev ja oma keha kohta küllaltki võimekas ja tehniline. Ma ei ole kõige kiirem mängija, aga olen võimas mängija. Seda keskväljal hinnatakse.

Hooaja lõpus oli sul kerge vigastus ja jäid koondisest kõrvale. Kui suur pauk see oli?
Eks need märgid olid juba varem õhus. Peale septembri koondiseakent tegin samamoodi 2-3 mängu nii, et trenni ei teinudki, ainult mängisin. Aga lõpuks sain end käima. Siis viimase koondiselaagri eel uuesti ... Aga see oli pigem ennetamiseks - täielikku vigastust mul polnud.

Praegu tunned end hästi?
Praegu tunnen ennast hästi, jah. Puhkus on olnud pikk.

Võtsin see aasta just meelega väga palju pikema puhkuse ja ei teinud nii palju trenni. 2023. aasta lõpus hakkasin kohe trenni tegema - me ei tulnud ju meistriks ja sain aru, et on vaja veel juurde panna. Eks sellega ma hooaja lõpu poole teatud plaanis näppu lõikasingi. Samas oli see teadlik riskiotsus. Aga jah, sellele aastale olen tulnud pikema puhkuse pealt.

Kui suur hooaja ettevalmistuse fänn sa oled? Oskad nautida teinekord seda päris kuivavõitu tööd?
Noh, jah, kui siin hallis kaks kuud tugevalt nühkida, siis oleks vast keerulisem, aga õnneks meil sellist asja pole ja juba varsti on Hispaaniasse minek. Ka see, et meie kaks Eestis toimuvat mängu on Narvas ja Paides, aitavad seda pilti silme ees natuke vahetada. Aga jah, väga palju aega on ennast võimalikult heasse vormi ajada. Kõik see toitumine ja lisatrennid - ma arvan, et olen sedagi õppinud oma karjääri jooksul nautima.

Koondis mängis ka lõppenud hooajal sinu jaoks suurt rolli. Kuidas sa end ja oma rolli koondise vaatevinklist hindad? Kui enesekindel oled, et kuulud edaspidigi valikusse?
Seda on raske öelda, kas kuulun. Aga ma tean, mis rolli pidin koondises mängima - number kuute, mis ei ole mu meelispositsioon. Tunnen, et klubis natuke vabamalt ja kõrgemal mängides tulevad mu trumbid rohkem esile. Aga samas, me saime koondisega oma miiniumumeesmärgi täidetud ning usun, et sellega võib rahule jääda.

Aga koondise osa tahad kahtlemata edaspidigi olla ja ootad järgmist akent suure huviga?
Absoluutselt, iga koondiseakent ja mängu - on auasi seal olla. 

Tean, mis suunas meeskond liigub. Me oleme mingid suured sammud edasi juba teinud ja usun, et koondise mängupilt ja atmosfäär seal ümber lähevad aina paremaks. Jürgen Henn ja tema treeneritetiim on väga-väga tugev. Nad näevad seda pikemat plaani ja mängijad, kes on kaasatud, mõistavad, kuidas see töö seal käib. Võib-olla jah, kõrvalt nõutakse kohe rohkem ja kohati midagi muud. Aga Henn on tugev isiksus - tal on oma kindel plaan, mida ta järgib, ja ma usun, et see kõik toob lõpuks vilja.

Nii koondises kui klubis on aastanumbri muutus märkimas justkui uut algust. On see sinu jaoks uus puhas leht või lihtsalt järgmine samm pikal teekonnal?
Ma arvan pigem jah nii, et üks peatükk on läbi, aga me kirjutame seda lugu veel edasi.

2023. aastal võeti klubis ja just esindusmeeskonnas uus suund. Nüüd me saimegi selle kauaihaldatud tiitli kätte, mis loob meile Euroopas platvormi midagi ära teha. Ma loodan, et need ei jää lihtsalt sõnadeks - iga aasta visatakse nii palju õhku, et küll me lähme ja teeme Euroopas! Meid torgib see iga päev kuklas ja tuletame üksteisele ka pidevalt meelde, et meie igapäevatöö peab olema nõudlik ja intensiivne. 

Samamoodi on klubis väga suuri muutusi olnud. Ka noortetöös. On näha, et klubil on - mitte päris uus nägu - aga parem imago. Vanasti oli Levadias näiteks väga palju venelasi ja ma mäletan hästi neist aegadest, kui Floras mängisin, mismoodi Levadiat vaadati. Tunnen, et see pilk inimeste silmis on muutunud ja see on kiituseks klubi ja mängijate tehtud tööle.

Aga, kas annad pea, et mängite uuel hooajal Euroopas põhiturniiril?
[Muigab.] Eesmärk on!

***

Mihkel Ainsalu
Sünniaeg: 08.03.1996
Vanus: 28
Klubi: Tallinna FCI Levadia
Positsioon: keskpoolkaitsja
Pikkus: 189 cm

Eelnevad klubid: SC Telstar (Holland), TJK Legion, FC Helsingör, FK Lviv, Tallinna FC Flora, Nõmme Kalju FC.
Koondised: A 21/0 (debüüt 23.11.2017 Vanuatu vastu), U23 2/0, U21 27/0, U19 13/0, U17 1/1, U16 1/0
Saavutused: 5x Eesti meister (2015, 2017, 2019, 2020, 2024), 3x Eesti karikavõitja (2016, 2020, 2024), Premium liiga hooaja parim poolkaitsja (2024), Premium liiga fännide lemmik (2024).